Varbla valla Hõbesalu küla Ees-Lauri talu peremees Veiko Alberg teenib leiba vihmausside kasvatusega.
Vihmaussikasvataja Veiko Alberg lepib meelsasti ühe kliendi pandud nimega – Ussikuningas. Poolteist aastat tagasi oma ettevõtmist alustades tõi ta vanasse pullilauta sõnnikut sööma ja biohuumust tootma 200 kilo erilisi, just selleks otstarbeks aretatud vihmausse.
Tonnist sõnnikukompostist saab nende abiga keskmiselt 600 kilo biohuumust, millest kuivatades jääb järele 200–250 kilo toitvat maheväetist.
Ega igaüks selle peale tule, et hakata vihmausse kasvatama. Palju pole ju neidki, kes otsustavad linnaelu vahetada maaelu vastu. Veel mõni aasta tagasi elas Veiko Alberg koos naise ja kolme lapsega Tartus, juhatas rehvivahetuse ja autoremondiga tegelnud Kummikoda ning õppis ärijuhtimist.
„Eks ma ikka mõtlesin ka, mida maal tegema hakata, sest loomapidamisega polnud tahtmist tegelda. Piimakari seob igapäevaselt loomade külge, ainus mõeldav ala oleks olnud veel lihaveiste kasvatamine,” pajatab Alberg.
Seegi mõte võib reaalsuseks saada, sest kui ussikasvatus laieneb ka lauda ülakorrusele,
kulub vihmausside toidulaua katmiseks aastas 500–600 tonni sõnnikut. Praegu varustavad osaühingut Ökomuld sõnnikuga loomapidajatest naabrid, aga kui loomapidamine hakkab neile üle jõu käima, tuleb Veiko Albergil ise seda tegema – ussid ei tohi nälga jääda.
Sooja ja sõnnikut
Veiko meenutab, et tema tavatu vihmausside kasvatus pani terve valla kihama. Aga kui selle aasta alguses jõudis Hansaplanti müüki esimene partii vihmaussisõnnikut ja kilepakendil oli uhkelt kirjas: toodetud Varbla vallas Hõbesalu külas, kutsuti ta valla 20. aastapäeval tänukirja vastu võtma. Ikka selle eest, et ta pere maale oma esivanemate tallu tagasi tõi ja käed rüpes ei oota paremat homset.
„Uss ei karju, teda on hea pidada ja kui tingimused vastavad nõuetele, ei ole ta stressis," kirjeldab Veiko Alberg ussikasvatuse põhitõdesid.
„Hakkasin juba Tartus elades mõtlema, millega võiks tegelda. Tuttava käest kuulsin ka vihmaussidest, see oli just jõululaupäeval. Mõte tundus huvitav, lugesin kirjandust ja otsisin teavet internetist. Ideest teostuseni kulus täpselt 365 päeva," meenutab Alberg.
Et ussikasvatus hoo sisse saaks, oli vaja laut soojustada ja kohendada väikestele vingerdavatele olevustele elamis-ning töökõlblikuks. Selleks, et kuni kaheksa sentimeetri pikkuseks kasvav ussike tunneks elust rõõmu ning toodaks sõnnikust biohuumust, peab ruumis olema 20 kraadi sooja. Kaks töötajat annavad kord nädalas, vahel ka üle nädala söögiks 300 kilo sõnnikut.
„Sain Leader-programmist 22 000 eurot toetust, ja uskuge, kaitsta oma projekti polnudki nii kerge. Ilma Mercedes Merimaata, Pärnu Lahe Partnerlus-kogu tegevjuhita, poleks ma ise seda suutnudki. Tema kaitses ideed PRIA-s, kuna mõistis mu ettevõtmise tegelikku sisu," selgitab Alberg.
Hea väetis
Veiko Alberg loodab, et eestlased, kes üha rohkem on hakanud mõtlema mahetootmise ja mahedate toiduainete peale, mõistavad ka vermikomposti kasulikkust. Taimed omandavad toitained kergelt ja pikema ajajooksul. Kui väetisi on võimalik üle doseerida, siis vihmaussi sõnnikut mitte kunagi, kinnitab ta. Vihmaussi sõnnik ei haise, vaid tal on värske mulla lõhn. Aastaga saab sõnnikust pinnasetaoline sõmerjas mass, mis sarnaneb must-mullaga.
Albergi tulevikuplaanidesse kuulub ka biohuumuse pakkimiseks vajaliku liini soetamine, sest praegu pakib ta toodangut veel käsitsi. Tal on kavas hakata segama vastavaid segusid, kuna klient on mugav ega viitsi ise seda teha. Pärnu sadamgi pole Hõbesalu külast kaugel ja plaan on müüa vihmaussisõnnikut ka naaberriikide taime-ja köögiviljakasvatajatele.
Signe Kalberg, Eesti Päevaleht (18.09.2012)
