Eesti Maaülikoolis kaitstud Eneli Viiki doktoritöös uuriti kas laialt kasutatav ning tolmeldavatele putukatele ohutuks peetud põllumajanduslik putukamürk on seda ka tegelikult. Tulemused valmistasid pettumuse: mürk rikub putukate hingamist, vähendab nende eluiga ning mürgile lisatud tolmeldajaid peletav aine põllul ei toimi.
Ligi 90% õistaimedest on putuktolmlevad. Umbes kolmandiku oma toitu saab inimene otse või kaude tänu tolmeldajatele. Kõige tõhusamad tolmeldajad on mesilaselaadsed, sh. meemesilased ja kimalased.
Viimastel aastakümnetel on aga maailmas järjest teravamalt kerkinud esile tolmeldamiskriis – tolmeldavate putukate arvukus ja liigirikkus on vähenenud, mistõttu paljudele looduslikele ja kultuurtaimedele ei jätku neid enam piisavalt. Eriti drastiline näide on 2006. aastast ilmnema hakanud tarude hukkumise sündroom: mesitarud jäävad lihtsalt tühjaks, olles kahjuritest puutumata ning ka surnud mesilasi ei leidu.
Tolmeldajate kao peapõhjuseks peetakse intensiivistunud põllumajandust: sellega seotud elupaikade ja toidu kadu ning suurenenud pestitsiidide kasutust.
Mesilastele pakuvad põllumajandusmaastikul toitu rikkalikult õitsvad rapsipõllud, mis on oma ohtra ja suhkrurikka nektari väärtusliku õietolmu tõttu väga atraktiivne toidutaim. Rapsi kasvupind on viimastel kümnenditel pidevalt kasvanud, mis on loonud soodsad tingimused kahjurputukatele, kellest Eestis on suurimaks probleemiks hiilamardikad.
Allikas: Maalehet