Allikas: Novaator, Jaan-Juhan Oidermaa
Tartu Ülikooli teadlaste eestvedamisel valminud uuringus analüüsiti ligi 40 000 taimeliigi maapealseid tunnuseid ja enam kui 2000 liigi kohta kogutud juurestikuandmeid. Saadud teadmised aitavad mõista, millised tunnused või nende komplektid mõjutavad taimede ökoloogiat ja kasvukeskkondadega kohastumist.
Uuringu kaasautor ja makroökoloog Riin Tamme märkis, et taimede juure tunnuseid on uuritud võrreldes maapealsete tunnustega palju vähem. “Selliseid andmeid üle maailma kokku panna oli kindlasti väga keeruline, aga eelmisel aastal üks rahvusvaheline teadlasrühm sellise peenjuurte tunnuste andmebaasi avaldas. Meie tahtsime kohe neid maapealseid tunnuseid ja maa-aluseid peenjuurte tunnuseid omavahel võrrelda,” selgitas ökoloog saates “Labor”.
Ajakirjas Nature ilmunud artikli tarbeks panid teadlased uue peenjuurte-andmebaasi kokku juba varem ilmunud maapealseid tunnuseid koondava andmebaasiga. Kokku vaatas seeläbi Tamme kolleegidega 2050 liigi maa-aluseid ja 39 260 liigi maapealseid tunnuseid.
Taimede peenjuurteks loetakse taimede juuresüsteemi tipmisi osi, mille läbimõõt jääb alla kahe millimeetri. Eeskätt on vaja peenjuuri mullast toitainete kättesaamiseks. “Niimoodi pealt vaadates võivad need tunduda kõik ühesugused, aga kui hakata täpsemalt vaatama nende juurte tunnuseid, näiteks peejuurte koetihedust või lämmastiksisaldust, siis tulevad välja erinevused. Maa all on erinevatel liikidel mingid eri rollid täita, millega osad saavad paremini hakkama, teised halvemini,” sõnas Tamme.
Analüüsist tuli välja, et sellegipoolest on taimede mitmekesisus maa all märgatavalt väiksem kui maa peal. “Eks see oli natuke üllatav ikka. Me natuke arvasime, et see nii võib-olla, sest kuna me maa-alustest taimetunnustest uurisime ainult siis peenjuurte tunnuseid,” sõnas makroökoloog. Teisisõnu, kui töörühm oleks analüüsinud kogu juuresüsteemi kohta käivaid andmeid, oleks võinud olla suurem ka maa-alune mitmekesisus. Tamme sõnul olid aga isegi sellega arvestades eri taimerühmad arvatust sarnasemad.
Katseliselt töörühm seda veel seletada ei püüdnud, kuid neil on juba omad oletused. “Üks põhjus võib olla see, et maa all võivad keskkonnatingimused olla palju püsivamad, Näiteks temperatuur muutub maa all vähem kui maa peal. Samuti on maa all võib-olla natuke vähem mitmekesisemad häiringud,” sõnas Tamme. Näiteks peavad taimed toime tulema nii maastikupõlengute kui ka rohusööjatega.
Varasemalt on maapealsete tunnuste uurimisel leitud, et paljud taimetunnused on omavahel seotud. Näiteks saab öelda seda taime kõrguse, lehe pindala ja seemne massi kohta. Teine rühm tunnuseid on seotud lehtede elutegevusega ehk kui kiiresti need fotosünteesivad. Siinkohal valmistasid aga juured teadlastele üllatuse.
“Meie uuringust selgus, et need juurte tunnused olid kui täitsa omaette maailm. Me ei saa maapealsete tunnuste järgi midagi öelda maa-aluste tunnuste kohta,” sõnas Tamme. Näiteks võivad olla harilik mänd ja päevalill pealtnäha äärmiselt erinevad, aga peenjuurte tunnuste poolest nad peaaegu ei eristunudki.
Riin Tamme sõnul kinnitasid tulemused taaskord, et taimest tervikpildi saamiseks on vaja uurida nii selle maapealseid kui ka maa-aluseid osi. “Nii me saame palju paremini hinnata, kuidas näiteks kliimamuutused hakkavad taimi mõjutama või kuidas on toimunud taimede kujunemine üldse loodusliku valiku tõttu või ka milliseid ökosüsteemi hüvesid taimed saavad,” sõnas makroökoloog.