Silo temperatuur ja sööda kvaliteet

Liina Ulm
10.02.2022

Siloteo õnnestumine on liha- ja piimatootmise kulude optimeerimiseks väga oluline. Kuigi silokindlustuslisandite kasutamine võib aidata soovitud tulemuse saavutamisele kaasa, on tegemist raskesti juhitava protsessiga ja lõplik tõde selgub alles valminud silo proovide analüüsimisel. Soome teadlased ennustasid, et silohoidla temperatuuri mõõtmine fermentatsiooniprotsessi käigus annab tootjale infot protsessi kulgemise ja silo oodatava kvaliteedi kohta oluliselt varem. Piimafarmides läbi viidud katsed näitavad, et nende ennustus peab hästi paika.

Kõrge toiteväärusega silo võimaldab veisekasvatajal sööta karjale vähem jõusööta ja nii söötmiskuludelt kokku hoida. Kvaliteetse ja ohutu silo tootmiseks on vaja tööprotsessi hästi tunda ning jälgida, et kogutud rohusööda kvaliteet säiliks sileerimise käigus võimalikult optimaalselt.

Silo temperatuuri ja kvaliteedi vaheline seos

Kvaliteetse silo saamiseks on vaja, et silohoidlas toimuks anaeroobne piimhappekäärimine, mille käigus silo muutub happeliseks, pidurdub ebasoovitavate mikroobide kasv ning toitained konserveeritakse võimalikult väikeste kadudega. Piimhappe käärimist iseloomustab silo temperatuuri tõus 5-8^oC üle ümbritseva keskkonna temperatuuri.

Õhuhapniku lisandumisel saab anaeroobsest fermentatsioonist aeroobne lagunemine, mille käigus kasutavad mikroobid silos oleva suhkru oma energiatarbe katteks ära vähendades silo energiasisaldust. Selle tagajärjel tõuseb silo pH, mis võimaldab silos paljunema hakata ebasoovitavatel ja ohtlikel mikroobidel. Aeroobse glükolüüsi tunnuseks on silo tuntav kuumenemine, mis võib ulatuda üle 40^oC.

Niisiis võiks silo temperatuuri jälgimine käärimisprotsessi käigus anda teavet selle kohta, millise kvaliteediga silo sellest partiist oodata võib!? Just sellisele mõttele tulid teadlased Soomes Häme Polütehnikumis (HAMK) ja Loodusvarade Instituudis Luke. Nad otsustasid uurida, kuidas silo temperatuur hoidla erinevates kihtides fermentatsiooniprotsessi jooksul muutub ja kuidas see ennustab valmis silo kvaliteeti.

Meie eesmärk projektis:
1)Uurida praktika mõistes temperatuuri arengut rohusilos (eriti 1-30 päeva)
2)Määrata kriitilised temperatuurid, mis ennustavad riknemist ehk ebaõnnestunud säilitustulemust
3)Töötada välja tööriist, mis annab farmerile lihtsat ja kiiret teavet silo temperatuuri arengu kohta -Farmer saaks eelinfot sööda kvaliteedi kohta ja saaks ette valmistuda talviseks söötmiseks -Põllumajandustootja saaks kogemuslikku teavet oma farmi säilitustulemust mõjutavate tegurite kohta ja saaks parandada säilivuse kvaliteeti

Ilpo Pölönen, HAMK

Katse temperatuurianduritega

Uurimisrühm sisestas äsja täidetud silohoidlasse viisteist kolme meetri pikkust temperatuurianduritega varustatud varrast. Igas vardas oli kolm andurit (vastavalt 50, 150 ja 250 cm sügavusel silo pinnast) – nii koguti infot kokku 45st punktist kogu hoidlas.

GPRS-tugijaam kogub mõõtmisandmed juhtmevabalt temperatuurisondidelt ja saadab need turvalisse andmepilve. Tugijaam suhtleb andurite ja pilvega mobiilsidevõrgu kaudu. Andmeid on seejärel võimalik näha nutirakenduse kaudu mistahes nutiseadmest.

Katse viidi läbi piimafarmis, kus kasutati silo kindlustamiseks sipelghapet. Kaks päeva peale hoidla täitmist rohumassiga sisestati ette puuritud aukudesse anduritega vardad ning jälgiti silo temperatuuri muutumist viie kuu jooksul (15.06-16.11.2020), kokku 154 päeva. Temperatuuri mõõtmise varraste eemaldamise käigus võeti varraste lähedusest anduritega samalt kõrguselt analüüsimiseks siloproovid.

Katse tulemused

Et iseloomustada käärimise intensiivsust, töötati katses välja mõiste käärimispäev. Käärimis- ehk fermentatsioonipäev näitab päevade arvu, mil temperatuur on olnud kõrgem kui eelmisel päeval. See on märk silos toimuvast aktiivsest käärimisprotsessist.

Silohoidla pinnapealses osas toimus aeroobne riknemine ligi 50 päeva, keskmises 10 päeva ja põhjas ainult paar päeva.

Pealmises kihis, kus käärimispäevi oli kõige enam ja kõrgeimad temperatuurid vahemikus  30- 47^oC, oli silo pH 4-6,64, suhkrute sisaldus 0-21g/kg KA ja energiaindeks ME 88-114. Keskmise kihi kõrgeimate temperatuuride vahemik oli 32-34^oC, pH 3,72-4,84, suhkrute sisaldus 0-41 g/kg KA ning energiaindeks ME vahemikus 85-118. Kõige parema toiteväärtusega oli silo kõige sügavamas kihis, kus maksimaalne temperatuur jäi 28 ja 30^oC vahele, pH 3,86-4,03, suhkrute sisaldus oli seal 31-61g/kg KA ning energiaindeks ME 112-128. Selgelt on näha, et pindmise rohkem kuumenenud silo toiteväärtus ja kvaliteet on oluliselt madalam, kui hoidla põhjas hapnikuvaeses keskkonnas mõõdukalt kuumenenud silol (Tabel 1).

Sarnaseid katseid on Soome teadlased viinud läbi juba kolm aastat järjest viies erinevas farmis. Selgelt joonistub välja silo pinnakihi ja servade korraliku tallamise vajadus – pinnakiht moodustab umbes 20% silohoidla mahust. Sellise hulga silo riknemine toob olulise majandusliku kahju.

Lihtne ja praktiline lahendus tootjatele

Silohoidla temperatuuri jälgimine annab teavet silo valmimise protsessi ja eeldatava kvaliteedi kohta. Mõistes paremini silohoidlas toimuvat, on tootjal lihtsam otsustada ka selle üle, kuidas silo valmistamist edaspidi parandada.

Kasutuses olnud temperatuurianduritega vardad pärinevad innovatsiooni töögrupi “Hyvää Karjalle/Good for Cattle” ametlikult koostööpartnerilt Quanturi. Algselt mõeldud tulekahjude ennetamiseks – jälgimaks temperatuuri näiteks turbaaunas, ladustatud heinas või teraviljapunkris ning saatma ohusignaali, kui temperatuur muutub ohtlikult kõrgeks. Sama tehnoloogiat on võimalik edukalt kohandada silohoidla ja muude käärivate materjalide temperatuuri jälgimiseks. Igapäevases kasutuses piisaks 1-3 vardast farmi kohta, kesk-seadmest ja nutirakendusest.

Uudise koostamisel on kasutatud Ilpo Pölöneni ettekannet „Silo temperatuuri mõõtmine – tööriist silokvaliteedi hindamisel ja fermenteerumise parandamisel“ 28.01.2022 toimund veebiseminarilt „Uudsed lahendused karjatervise, silo kvaliteedi ja söötmise jälgimiseks“.