Eestimaa põllumeestel on sellele aastale palju soove ja ootusi, kuid lakooniliselt saab need kokku võtta kahe sõnaga: "Rohkem selgust!"
Tõepoolest – praegune aeg on uue eelarveperioodi ettevalmistamise aeg kogu Euroopa Liidus ning seetõttu on mõistetav, et paljud otsad ripuvad lahtiselt tuulte meelevallas.
OÜ Põlva Agro juhataja Peeter Alep kinnitab, et oluliselt mõjutab põllumajandustootmise tulevikku väliskapitali sissevool sektorisse, kuigi ta on ise seisukohal, et põllumajandus peaks olema siiski eestlaste käes.
"Oluliselt on parendatud loomapidamistingimusi, kuid samas on palju veel teha," märkis Alep. "Üldjuhul tehakse uute investeeringutega juurde ka loomakohti ja sellega seoses suureneb ka keskmine karja suurus."
Tema sõnul on suurematel ettevõtetel probleemiks professionaalsete spetsialistide leidmine. Siinkohal on kindlasti suur töö ära teha maaülikoolil.
Oluliseks kitsaskohaks ja pärssivaks teguriks on Alepi hinnangul ettevõtted ja eraisikud, kes tegelevad põllumajandusega puhtalt toetuse saamise eesmärgil – ei tooda, aga võtavad võimaliku toetuse. Selle tulemusel on mingi osa maast aktiivsest kasutusest väljas ja on tõusnud ka maa ja rendi hind.
"Olulisima suunamuutuse toob kaasa kindlasti uus Maaelu Arengukava programmiperiood 2014-2020," leiab Peeter Alep. "Piimatootjale on oluline, et uuel programmiperioodil ei seataks investeeringu meetmete määramisel kitsendavaid tegureid karja suurusele või müügitulule, mida esialgsetes aruteludes on soovitud rakendada."
Samas väheneb tõenäoliselt ka investeeringute tegemiseks makstav maksimaalne toetussumma. Et meil piirmäärasid ei rakendata, leiab Alep, et selle tulemusel jäävad investeeringutoetustest ilma need piimatootmisette-võtted, kes toodavad suurema osa Eesti piimatoodangust.
Eesti ei kannata võrdlust Soomega. Eelmise aasta edukaimaks põllumeheks valitud ASi Grüne Fee Eesti tegevjuhi Raivo Külasepa sõnul ei ole meil aiandussaaduste tootmine väga levinud. Põhjused on tema sõnul selged -tingimused on tootmiseks äärmiselt ebavõrdsed, motivatsioon selle valdkonna tootmisega tegeleda on paljudel tootjatel kas vähenemas või kadunud.
"Oleme võrreldes tollesama Soomega olukorras, mis on võrreldav jooksuvõistlustega -need, kes saavad kehvema positsiooni stardis, peavad kogu võistluse vältel teistest tunduvalt enam pingutama," nendib Külasepp. "Tegelikult Soomega ei saagi meie tootjaid võrrelda, need on võrreldamatud. Olukord on pisut parem Lätis ja Leedus, kus riik on kodumaise tootmise selgemasse soosingusse asetanud. Meil on selles osas veel palju maad käia."
ASi Tartu Agro juhataja Aavo Möldri sõnul oleme praegu silmitsi olukorraga, kus pea 85% kogu põllumajandustoormest toodavad hinnanguliselt 120-130 kohalikku tootjat. Ta leiab, et nende ettevõtete juhid mahuksid ilmselt kõik ühte saali istuma. Seega on selge, et tootjate arv on vähenenud.
Ega täpset tootjate arvu selles sektoris öelda ei ole vast võimalikki, kuna väga palju on ka n-ö passiivseid tootjaid.
"Ma ei salga, et meie põllumajanduses toimuv on ka minule kui selle valdkonnaga iga päev kokku puutuvale inimesele segane," tunnistab Mölder. "Paljuski on meil kujunemas hoiak, et trend võiks olla talu tasandil tootmis-te osakaalu suurendamine, kuivõrd väiketootjail on paindlikumad võimalused eeskätt oma kauba müügiks – sisuliselt ostetakse väiksemal piimatootjal kaup otse käest ära. Ta ei pea lähtuma suurele turule müügi hinnast."
Mölder nentis, et ELi toetuste ebavõrdsus pole kellelegi mingi üllatus, näiteks soomlased saavad teraviljatoetust 7-8 korda rohkem.
"Seetõttu ei jää suurematel tootjatel muud üle kui müüa oma kaup Eestist välja. Mõnda aega oli Venemaale müük väga hea, kuid nüüd on see turg kinni ja viime oma kauba mujale Euroopas," rääkis Mölder. "Imporditav toore on meie töötlejaile odavam, ning see on turumajanduse tingimustes äärmiselt loogiline."
Farmer vajab riigi toetust. ASi Lasita Piim juhataja Kalmer Kongo hinnangul mõjutab põllumajanduse trende ELi põllumajanduspoliitika, sõltume sellestju vahetult, mis muudab olukorra keeruliseks. Eks tõsisemad tegijad üritavad oma toodangut igal võimalikul moel suurendada, ütleb Kongo.
"Põllumajandustootjate olukorda neutraliseerib vaid fakt, et riik toetab aastal 2013 põllumajandust otsetoetuste maksmisega," tunnistab ta. "Kuid alates 2014. aastast, mil peaks rakenduma uus ELi toetuste süsteem, on esialgu täiesti tume maa."
Kongo hinnangul väärib märkimist, et alates 2015. aastast kaotatakse ära piimakvoot. Selle muutuse mõju ei oska Eesti põllumees prognoosida. Kongo sõnul valitseb tootjates nende kõigi asjaolude koosmõjul suur pimedus.
Kommentaar:
Ebavõrdsus pärsib arengut
PEETER ALEP, OÜ Põlva Agro juhataja
Programmiperioodil 20072013 on suurtootjaid koheldud võrreldes väiketootjatega ebavõrdselt.
Ebavõrdne kohtlemine tuleneb asjaolust, et suurtootja ei saanud tehnikainvesteeringute tegemiseks toetust. Kui väiksemad põllumajandustootjad (ja ka mitte tootjad) on saanud soetada tehnikat kuni 50% toetusega, siis suuremad tootjad (eelkõige pii-matootjad) on pidanud tehnika täies mahus omavahenditest soetama.
Samuti oli ebavõrdne loo-makasvatusehitise investeeringutoetus (meede 1.4.2) , kus toetuse maksimumsumma oli 500 000 eurot. Samas oli määratletud maksimaalne toetus loomakoha kohta (1656 eurot piimaveise koha kohta). Investeeringud loomapidamise tingimuste parandamiseks on väga suured, näiteks 500kohalise veisefarmi ehitamise puhul langes toetuse määr kogu investeeringu puhul 25%le, samas kui väiksem tootja sai näiteks 200 või 300 lüpsikohaga lauda ehitamiseks 40 või 50% toetust.
Riik ei vaja aiasaaduste tootjat
RAIVO KÜLASEPP, ASi Grüne Fee Eesti juhataja
Ma ei salga, et ka meie ettevõte on riigile maksude näol võrdlemisi suuri summasid maksnud. Paiguti aga tundub, et riigile pole meietaolist tootjat lihtsalt vaja.
Peame ise omaette väärtuseks asjaolu, et meie elanikel on võimalus osta kodumaal toodetud aiandussaadusi, usun et ka see maksab midagi.
Usume siiski olukorra muutusse – lähikuudel, mil EL võtab vastu uue põllumajandustoetuste eelarve.
Koduturg on käest läinud
AAVO MÖLDER, ASi Tartu Agro juhataja
Konkurents ei kao, suurtootjatel on Eestis keerukas. Näiteks lihatoodete puhul moodustab impordi osakaal kokku pea 70% ning see seab kohaliku tootja keerulisse olukorda. Samas meie kui suurim kohalik tootja tunnetame tingimuste karmistumist vahetult. Koduturul konkureerimiseks pole meil sisuliselt võimalust, oleme koduturu kaotanud.
Sealiha müügiga Eestist välja on keerukam, veiseliha müük on veidi lihtsam. ELis on sealiha hind suhteliselt samal tasemel mis meil, kuid meie tootja ei suuda sama hinnaga toota kui ELi tootjad. Siin ongi kogu küsimus.
Tahaksin loota, et toetuste osakaal loksub paika aastaks 2020, kuid see tundub praeguses mõistes hoomamatu kaugusena. Eks ole ju need toetuste piirmäärad paika pandud 2007.-2013. aastaks 2002.-2003. aasta tootlikkuse alusel ning enne järgmist finantseerimisperioodi ei saa EL oma eelarvet muuta.
Ain Alvela / Kairi Oja, Äripäev (Tööstus), 30.01.2013
