Allikas: novaator.ee, Airika Harrik
23.03.2022
Üleväetatud või võssakasvanud rohumaad ei saa taastada pelgalt õigete liikide seemneid külvates. Oluline on arvestada, kuidas suudavad erinevates tingimustes kasvanud taimed rohumaa mullas elavate organismidega terviku moodustada. Tartu Ülikooli taimeökoloogia kaasprofessor Marina Semtšenko hakkab teemat uurima äsja pälvitud ERC grandi toel.
“Kui vaatame Lääne-Euroopat, siis enamik sealseid traditsioonilisi rohumaid on põhimõtteliselt väetamisega hävitatud. Samas Eestis, kus meil pole intensiivne majandamine nii valdav, on hoopis vastupidi, et rohumaad on mahajäetud ja võsastuvad,” võrdleb Semtšenko.
"Tihtipeale uuritakse kliimamuutust ja maakasutust eraldi, aga minu arvates on meil praegu just vaja nende teemade kokkupuudet."
Olgu asi siis mineraalväetistes või hüljatuses, rohumaa jaoks tähendab see maakasutuse muutust. See sunnib muutuma rohumaal kasvavaid taimeliikegi. Kui lisada võrrandisse käimasolev kliimamuutus, ongi Semtšenko sõnul oluline uurida, kuidas mõjutab muutunud maakasutus taimede võimet kliimamuutusega toime tulla. “Tihtipeale uuritakse kliimamuutust ja maakasutust eraldi, aga minu arvates on meil praegu just vaja nende teemade kokkupuudet,” sõnab ta.
Väetis võib nõrgestada mulda
Kui miljoni aasta eest püsisid maastikud avatuna muidu metsakasvuks sobivas Euroopas tänu suurtele rohusööjatele, siis Marina Semtšenko sõnul on viimasel aastatuhandel rohumaade eest hoolitsenud inimene. “Meie liigirikkad niidud on väga pikaajalise majandamise tulemus, kus inimene on võib-olla juba aastatuhandeid tegutsenud väheintensiivselt,” seletab ta. See tähendab, et rohumaa taimed ja mullaorganismid on tuhandete aastate jooksul kohastunud kindla keskkonnaseisundiga.
Euroopa rohumaade käekäik on aga viimase saja aasta jooksul muutunud. “Nüüd, kus me avastasime, kuidas teha mineraalseid väetisi, ei sõltu me enam lehmasõnnikust. See muutis maailma täielikult,” osutab Semtšenko. Lämmastikupõhised väetised mõjutavad tema sõnul tohutult kõiki ökosüsteeme ja tänaseks kuni pool inimese kehas leiduvast lämmastikust pärineb mineraalväetistest.
Semtšenko sõnul on sajand taimedele uue olukorraga kohanemiseks väga lühike aeg. Varem sõltusid taimed tugevasti mullaorganismidest, kes aitasid neil mullast toitaineid kätte saada. Vastutasuks suunasid taimed suure hulga fotosünteesis moodustatud suhkruid mulllaorganismidele. “Nüüd aga on olemas mineraalne väetis, mis annab toitained otse taimele. Taimel pole enam vaja mullaorganisme, kes olid miljonite aastate jooksul väga olulised. See muudab kogu lämmastiku- ja süsinikuringet rohumaal täielikult,” kirjeldab Semtšenko.
Siit tulebki kaasprofessori uurimisküsimus: kuidas evolutsioon muutuval rohumaal edasi läheb? Kas taimed hakkavad evolutsiooniliselt panustama pigem enda kasvu ja hülgavad mullaorganismid? Mis juhtub sel juhul mullaga? “Minu hüpotees on, et taimede ja mullaorganismide koostöö nõrgeneb ning lämmastik ja süsinik pole enam mullas hästi seotud,” ütleb Semtšenko. Lämmastik uhutakse mullast välja ja süsinik vallandub tagasi õhku – eriti veel põuajärgsete paduvihmadega.
“See on väga suur probleem kogu Lääne-Euroopas,” märgib kaasprofessor. “Üldiselt on teada, et oluline osa väetistes leiduvatest toitainetest koguneb põhjavette ja veekogudesse, kus see annab hoogu veeõitsengule.” Eestiski on see tema sõnul probleem rohkem põllumajandusega tegelevates piirkondades.
Ära hülga, vaid hajuta
Marina Semtšenko sõnul on väetamine ainult üks osa probleemist. Teisalt võib rohumaade toimimist muuta ka nende hülgamine. “Põllumajandus on muutunud niivõrd suuremahuliseks, et meil pole enam väikeseid talupidajaid, kes hariks ainult oma maad,” ütleb ta. Suure kombainiga põllupidaja eelistab aga võimalikult tasast põldu, mida on hõlbus künda.
“Mägised või õhukese kivise mullaga maastikud nii Eestis kui ka Euroopas lihtsalt jäetakse maha. Need pole enam majanduslikult kasulikud,” osutab kaasprofessor. Inimtegevuseta kasvavad need kinni. Semtšenko sõnul on samas just õhukese kivise mullaga rohumaadel elurikkus kõige suurem nii taimede, lindude, liblikate kui ka mullaorganismide poolest ja need väärivad säilitamist.
"Mägised või õhukese kivise mullaga maastikud nii Eestis kui ka Euroopas lihtsalt jäetakse maha. Need pole enam majanduslikult kasulikud."
“Tegelikult oleks hea saavutada tasakaal,” ütleb ta. Viljakal mullal võiks tema sõnul väetisi vähem kasutada ja kasvatada selle võrra saamata jääv toit hoopis vähemviljakatel muldadel. “Kui suudaksime mõlemat pinnast majandada mõistlikult, siis ehk saaksime ise söönuks ja ka mitmekesisus saaks paremini hoitud,” sõnab kaasprofessor.
Millest kõnelevad taimed
“Minu hüpotees on, et kui alguses taimed ei ole veel kohastunud kohalike mikroorganismidega, siis nende suhted pole nii tugevad,” ütleb Marina Semtšenko veel. See tähendab, et algul ei seo rohumaa lämmastikku kuigi tõhusalt. “Mida vanemaks rohumaa saab mõõduka inimtegevuse juures, seda rohkem areneb seal koostöö mullaorganismide ja taimede vahel,” jätkab kaasprofessor. Sedavõrd muutub stabiilsemaks terve ökosüsteem ning lämmastik ja süsinik jäävad mulda paigale. Samuti talub rohumaa siis paremini põuda, ilma et muld ressursse kaotaks.
Kõike seda tuleb Semtšenko sõnul silmas pidada rohumaid taastama asudes. Lihtsalt traditsioonilise rohumaa liikide seemnete külvamisest ei piisa, vaid kaasprofessori sõnul peab tähelepanelikult jälgima, kust seemned võetakse. “Peame tagama, et iga liigi sees on piisavalt geneetilist materjali, mis lubab selle taimedel hoida mulda nii-öelda tervena,” osutab ta. Näiteks peaks põua üleelamiseks olema liigi sees piisavalt taimi, mis hoiaks mullas protsesse käimas.
"Peame tagama, et rohumaa poleks hea üksnes praeguses kliimas, vaid seal oleks piisavalt geneetilist potentsiaali ükskõik millega toime tulla."
“Kui mõtleme tuleviku peale, peame arvestama lisaks järjest süveneva kliimamuutusega. Peame tagama, et rohumaa poleks hea üksnes praeguses kliimas, vaid seal oleks piisavalt geneetilist potentsiaali ükskõik millega toime tulla,” selgitab Semtšenko. Oma uuringus tahabki ta näha just seda rohumaaliikide sisemist ja sageli nähtamatuks jäävat osa.
“Üks teema, mis on väga põnev minu jaoks, on keemilised ühendid, mida taimejuured eritavad mulda ja mis mõjutavad kogu mulla organismide tööd,” jätkab ta. Taimed toimivad piltlikult suurte energiapumpadena, mis seovad fotosünteesis süsiniku ja saadavad selle juurtega maa alla. Semtšenko sõnul on oluline just see, kuidas ja kellele taimed oma signaale ja ressursse saadavad.
“Kui taim suudab anda näiteks signaali, et “lammas sõi mu lehed ära, mul on vaja uuesti kasvada”, siis ta eritab maa alla ühendeid, mis paneb mulla organisme talle lämmastikku kättesaadavaks tegema. Lämmastik läheb seejärel lehtedese ja nii saabki taim uusi lehti kasvatada,” toob ta näite. Samuti võib taim saata mullaorganismidele signaali, et teda ründab mingi haigustekitaja. Vastavad mullaorganismid saavad siis aidata taimel haigust maha suruda.
“See, et me mõtleme taimest kui omaette organismist, on täiesti vale,” sõnab Semtšenko. Nii nagu inimese tervis sõltub tema kõhumikroobidest, sõltub ka taime tervis selle juurtel ja lehtedel kasvavatest mikroobidest. “Selle uuringu tähtsus minu jaoks on näidata, et ka see, mis toimub liigi sees, on väga oluline, sest ükski liik ei jääks ellu, kui see oleks lihtsalt üks homogeenne ollus,” toob kaasprofessor välja. Nii nagu üks inimene on tugev ühel ja teine teisel alal, on ka kirev iga taimeliik.