Tuleb välja, et Rätsepa külas Vändra vallas ei vurise õmblusmasinad ega välgu nõelad, niidisabad taga, vaid põriseb mootorsaag ja lendavad laastud, sest Rätsepa küla on koduks puusepp Viljar Toomile.
Vändra alevist mõni kilomeeter eemal paistab metsatuka veeres kaks rootsipunast maja. Need on Viida talu hooned.
Õrn tuuleke õõtsutab vaevumärgatavalt puude latvu, perekoer haigutab laisalt, sättides koonu käppadele, ja taamal põllul liduv rebane ei tee pehmevõitu kruusateel möriseva auto peale teist nägugi. Tõeline maaidüll!
Viljar ütleb tulijatele puutöökojast vastu sammudes, et oleks me talle külla tulnud nädalapäevad hiljem, oleks Viidal veel ilusam, sest siis tervitanuks meid tuhanded hiirekõrvus maarjakased.
Mis seal’s ikka, tõtt öelda ei või vaatepildile nüüdki miskit ette heita.
Viida talus elavad Toomid: ema Piia ja isa Viljar ning nende kaks tütart ehk kui tsiteerida Viljarit, siis täitsa tavaline kahe lapsega eesti pere.
Tööpäeva ennelõunal, kui tütred ja ema alevis koolis-tööl, lubab isa Viljar endale hööveldamise ja saagimise vahel lobisemiseks väikese pausi.
Rehmab küll esiti, et pole suurem asi jutumees, aga mida edasi, seda ladusamalt sõnad veerevad. Nagu eesti mehel ikka.
Tagasi maale
Viljar on hea näide sellest, et maal ei pea tingimata põllumajandusega hinge sees hoidma. Viljar on viimased 13 aastat meisterdanud ümarpalgist aiamööblit, külakiikesid, lehtlaid, liivakaste, kaevurakkeid, mänguväljakute atraktsioone ja nipet-näpet muudki. Seda tööd teeb ta aprillist oktoobrini, sügisest kevadeni rassib metsas.
Puidutöökotta sattus Viljar tööle juba keskkooli järel, aga majanduslikult ebakindla üleminekuaja tõttu ei saanud puusepaametit siis pikalt õppida.
Praegu voorivad eesti mehed Soome vahet ehitamas käia, aga 90ndate alguses sõitsid paljud Venemaale sõjaväelinnakuid püstitama. Nii Viljargi, kes sai tööle päris Moskva kesklinna – Lubjankale.
“See oli krooniaja alguses, kui tulid rasked ajad ja läksin sõbraga koos Moskvasse. Jäin sinna kaheks aastaks ja õppisin seal ehitustöö selgeks,” meenutab asjaosaline.
Kui kaks aastat idanaabrite pool täis sai, tuli kange naisevõtuisu peale ja Viljar naasis kodukanti Vändrasse. Sai hiljem mõne aja maitsta tööinimese elu üle lahe Soomeski, ent otsustas siis minna Luuale metsamajandust õppima, käies samal ajal talviti saemehena metsas.
Et hing kiskus alevikorterist tagasi “päris maale”, otsustasid Toomid taastada Viljari abikaasa vanaisa ehitatud vana talukoha.
Vändra keskusest viie kilomeetri kaugusel asuvast klassikalisest rehielamust jäeti alles ainult rehetuba. Heinaküün ja laut lammutati maatasa ning nende vundamendile valmis avar puutöökoda, kus on nii lahedalt ruumi, et pea või simmaneid.
Mullu sai talgukorras ära lõhutud viimanegi kasutuskõlbmatuks muutunud abihoone ja nüüd peab Viljar plaani ehitada õue ja maarjakase põllu vahele uus. Siis on Eesti klassikaline taluhoov uues kuues tagasi.
Aastaid hoolt ja vaeva on pühkinud Viida talu õuelt viimased loomapidamise jäljed, tänu millele on hoonete ümbrus piinlikult korras ja kena. Taluhoovi heakorra ja pererahva hoole tunnustuseks seisab elumaja ukse kõrval vallavalitsuse kingitud silt “Kaunis kodu 2005”.
Nagu kingsepa lastel pole kingi, ei hakka Toomide aiaski peaie ühe turnimisatraktsiooni ühtegi muud pereisa kätetöö näidist silma.
Kuigi pärast keskkooli töötas Viljar mõnda aega puutöökojas, sai puusepa amet talle armsaks ja selgeks hoopis hiljem.
Puutööst
Mees ise kostab, et see on tal vanusega tulnud. Või äkki geenidega? Viljari vanaisagi oli kõva puutöömeister. Ehkki Viljar taati eriti ei mäleta, on tal sellegipoolest teada, et too meisterdas kogu küla vaadid, aamid, tünnid ja kõik muu vajaliku.
“Palgitöö jõudis minuni rohkem sellest, et suviti on metsas putukate tõttu vilets käia. Siis mõtlesingi, et teeks sellal midagi muud,” räägib Viljar, kellele saemehe elukutse muidu igati konti- ja meeltmööda.
Esiotsa nokitses Viljar puitasju koos paari sõbraga. Kuraditosina aasta eest valmis seltskonnal Viljari koduhoovi esimene laud ühes istepinkidega.
“Siis mõtlesime, et äkki sooviks mõni veel midagi sellist. Leidsimegi Kuldsest Börsist ostukuulutuse, et keegi Tallinna paar otsib õue mööblit. Pildistasime laua üles ja läksime pakkuma. Öeldi, et päris sellist nad ei taha, aga võtku me snitti ühe šašlõkibaari välimööblist.”
Et pildistavad taskutelefonid olid tollal kauge tulevik, mõõtsid puusepad šašlõkibaari mööbli tikutopsiga üle, panid gabariidid kirja ja nõnda puutöövanker vaikselt veerema hakkaski.
Praegu toimetab Viljar puutöökojas enamasti üksi, vahel käib abiks riigiametnikust veli. Sortimenti kuulub meistril kõik, mida ümarpalgist teha kannatab.
Välimööbel on peamine, ent palju tellitakse külakiikesid, neid soetavad eeskätt külaseltsid ja seda tänu PRIA toetustele. Läheb ka teadetetahvleid, ootekodasid, mänguväljakuid, isegi piimapukke ja treppe on küsitud.
Puidust suurvormide kõrval vestab ja punub Viljar meelsasti pisemaid. Selle aasta novembris lõpetab ta Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvusliku puutöö erialal.
Ent täiendama läks Viljar restaureerimishuvist ajendatuna, sest väga suures mahus hõlmab see eriala mööbli taastamist.
Rahvuslikud esemed
“Peale selle õpime valmistama puust esemeid, nii nagu neid tehti käsitsi 100–200 aastat tagasi,” tutvustab Viljar.
Mõni stiilinäide esiisade kombel vestetud puukaussidest ja -lusikatest ning ummikanumatest ilutseb vestluskaaslase koduski.
Ummiknõu tähendab tavalist seest tühjaks kaabitud puutorbikut, millele on põhi alla pandud. Neid valmistati siis, kui ei osatud veel laudadest ja lippidest nõusid kokku panna, selgitab Viljar. Otsiti näiteks metsas üles suured seest mädanenud kuused, uuristati tüved puhtaks, pandi põhi alla ja oligi viljasalv valmis.
Müügiks pole Viljar oma rahvuslikus stiilis puutööd pakkunud. Pisemate puitesemete voolimiseks pole tal mahti ega tarvidust.
“Ainus koht, kus end näitamas käin, on Türi lillelaat, sellega mu reklaam piirdub,” muheleb meister tagasihoidlikult.
Sest kui mai-juuni-juuli ehk kiirem aeg seljataga, pole isu iga päev puutööga jännata.
Viljar on nimelt seda meelt, et maal elamine ei pea tähendama aheldatust kodu külge. Sestap peavad Toomid vaid kassi ja koera, sest need saab jätta vanavanemate hoolde.
Iseendale tööandjaks olemine annab ju vabaduse tööelu pere tegemiste järgi sättida. “Ise tead, millal sae käima tõmbad,” muigab Viljar ja ütleb, et kui on tahtmine palaval suvepäeval maatöö asemel rannas mõnuleda, polegi muud kui hopsti! autosse ja sõita Pärnusse.
Ja pole maaelu muul ajalgi nii igav, kui linnast paistab. Viljar käib kolm õhtut nädalas alevis korvpallitrennis, ühe õhtu koos kaasaga rahvatantsus ja neljapäeviti kogu perega Tootsis ujumas. “Ega talveõhtuti suurt teleka vaatamise aega jäägi,” naerab ta.
Viljar Toomi tuhanded tillukesed maarjakased
Toomide koduõe kõrvale sai maarjakasemets istutatud tänu Viljari Luua kooli lõputööle, mis käsitles just seda, Põhja-Euroopa looduse ainsaks väärispuuks peetavat puud.
“Juhtus nõnda, et samal ajal jagas PRIA põllumajandusmaade metsastamise toetust ja kuna meil õue kõrval oli selline märjavõitu väike maalapp, mida osaühing rendile ei tahtnud, mõtlesin proovida ise seda seal kasvatada,” sõnab Viljar, kes pani esimese pundi istikuid sõprade abiga mulda 2005 ja teise satsi aasta hiljem.
Muhkliku tüvega madalakasvulist maarjakaske, mis tuntud ka kui Karjala kask, esineb nüüdsel ajal Eesti looduses haruharva.
Selle kõrgelt hinnatud kaunimustriline ja ilusa läikega puit maksab palju. Mõni majandusteadlane on maarjakaske pidanud sõna otseses mõttes rahapuuks, mille pealt hea vaadata, kuidas puine rahapakk aasta-aastalt kõrgemaks sirgub.
Viljari jutu järgi võime vaid oletada, mis Karjala kaske 30–40 aasta pärast ees ootab.
“Tema raieküpsuse aeg on 50 aastat. Ega tea ju, mis ta siis maksta võib,” nendib ta.
Karjalas, Läänemere ümbruses ja mõnel pool Baltimaades looduses vähesel määral esineva väärispuu turustamine võib Viljari hinnangul Eestis küllaltki raskeks osutuda, sest maarjakaseturg kui selline meil puudub.
“Kasvatama hakati teda alles taasiseseisvumisaja alguses. Need üksikud isendid, mis olid kusagil looduslikult kasvama jäänud, võeti kõik röövraie käigus maha,” jutustab Viljar.
Väga suurt mässamist Karjala kask iseenesest ei taha. Olulisim on õigel ajal alumised oksad ära lõigata, et saada tüvest võimalikult laia diameetriga spoonipakku, sest oksliku puuga pole Viljari väitel midagi teha.
Tavalisest arukasest eristabki Karjala kaske mühklik tüvi. Valkjashallile tüvele kasvavad paksendid “rikuvad” puidu struktuuri ehk tekitavad puidule kunstipäraselt kauni mustri.
Maarjakask kasvab enamasti 10–15 meetri kõrguseks, tüve diameeter jääb 20–25 sentimeetri vahele.
Enamik Eesti maarjakaseistandusi – nii vähe, kui neid ka pole, – kipub hävinema. Rohi teeb noorte istikute kallal oma töö ja mille hein puutumata jätab, sellele teevad otsa peale metskitsed, mutid, jänesed, närilised.
Seega on istanduses esimeste aastate põhiline vaev rohu niitmine. Seda tööd tuleb teha nii kaua, kuni puuke on jõudnud rohust pikemaks venida – siis ta enam ei lamandu ega himusta teda metskitsedki.
Viljar on kitsede tõttu pidanud kolmandiku põllust uuesti istutama. Kokku kasvab tal 2,5 hektaril ümmarguselt 5000 maarjakaske, mille sekka on sattunud mõni tavaline arukask.
Anu Villmann,
Pärnu Postimees, 11.05.2013
