Austerservik (Pleurotus ostreatus) köidab seenesõpru väga hea maitse ja aroomi, mitmekülgse kasutamise ja lihtsate kasvatamisviiside tõttu.
Allikas: Põllumajandusuuringute Keskus
Looduses võib austerservikut leida augustist oktoobrini mitmesugustelt lehtpuudelt ja nende kändudelt. Seene viljakehad koonduvad tihedatesse põõsasjatesse kogumikesse, mis kinnituvad enamasti tüvede ja kändude külgedele. Üksik viljakeha on lühikese ja lihaka jalaga, mis läheb sujuvalt üle laskuvateks valgeteks või kreemikateks eoslehtedeks.
Kübar on ebakorrapärase kujuga või keeljas, vanemalt lainetava servaga, 5-15 cm-se läbimõõduga. Ülapoolel on see sile, paljas ja nõrgalt kleepuv. Värvus on muutlik – tumehallist sinkja kuni kollakas- või valkjashallini, millele võivad lisanduda veel rohekad toonid. Valminud eostolm on valge või kreemikas.
Austerserviku kasvatamisest
Austerservikut võib kasvatada lehtpuude kändudel, pakkudel, saepurul, õlgedel ning paljudel teistel tselluloosirikastel segusubstraatidel.
Pakkudel kasvatamine on austerserviku lihtsaimaks ja loodusest kopeeritud kasvatamise viisiks. Parimad on papli ja haavapakud, hästi sobivad aga ka paju, remmelgas, kask, lepp jt.
Seenepaku ettevalmistamine
Seenepaku sobivaim pikkus on 25-30 cm ja jämedus 10-20 cm. Puu peab olema värskelt saetud ja terve, teistest puidulagundajatest-seentest kahjustamata. Oluline on, et mütseelikultuur satuks heasse kontakti puhta puiduga.
Saagides ära paku otsast 5 cm paksuse ketta pannakse see aluseks. Kaetakse 1 cm paksuselt mütseeliga ja peale pannakse kahest otsast puhastatud pakk. Paku peale seenekultuur ja uus pakk peale. Nii tehakse 4-6 korruseline pakuriit. Viimasele pakule ketas katteks peale – nii võib hõredalt püsti paigutatud pakkudest ehitada just sobiva mahu ja kujuga seenepakuriida.
Kui seeneniidistik pääseb puusse kahest otsast, siis kiirendab see mütseeli arenemist ja viljakeha moodustumine.
Pakkude nakatamiseks võib veel puurida nendesse oherdiga auke, saagida piki-, rist- ja kaldsuunalisi lõhesid, millesse saab toppida seenemütseeli.
Austerserviku kasvatamine katusealustes
Valmis pakuriit kaetakse pealt niiske kotiriidega ja suletakse kilega. Üksikud pakud võib panna ka niiskust säilitavatesse kottidesse.
Austerserviku mütseel kasvab pakkudes kõige paremini 20-25oC temperatuuri ja 70-80% õhuniiskuse juures. Pakuriit on soovitatav ehitada poolvarjulisse õhurikkasse katusealusesse. Tuleb arvestada sellega, et 30-35oC juures mütseel hävib.
Eelkultuuri periood, mütseeli kasv pakus, kestab temperatuurist sõltuvalt 12-20 nädalat. Selle ajaga kogu paku puit kasvab tihedalt läbi kollakasvalge niidistikuga ja seen on valmis viljakehade moodustamiseks.
Välikasvanduse rajamine
Rajades välikasvanduse, istutatakse seenepakud ühe kaupa varjulistesse, niisketesse ja tuulte eest varjatud kohtadesse. Koduaias näiteks marjapõõsaste lähedusse.
Umbes 1/3 pakust peaks jääma mulla peale ja vaba ruumi ümberringi nii 30 cm. Mullast saab seeneniidistik lisa toitainetele, eriti aga vett. Seepärast ei või kuumal, kuival suveajal lasta paku ümbrust läbi kuivada, kuna mütseel hävib kuivuses kiiresti. Kõige soodsamad mütseelile ja viljakehade moodustumisele on nn seenevihmad. Põua ajal tuleb seenepakke kasta.
Millal on oodata saaki?
Kui pakud istutatakse välja mais-juunis (juhul, kui eelkultuuri on kasvatatud soojas ruumis), võib seenesaaki oodata juba samal sügisel.
Jääb istutus juuli-augusti-septembri kuudesse ja kui eelkultuur on kasvatatud välitingimustes, moodustub seenesaak enamasti järgmise aasta sügisel.
Lõigatud viljakehad on jahedas ruumis hea säilivusega (vähemalt 1 nädal). Suurtest viljakehadest saab valmistada kõrgelt hinnatud vürtsika maitsega seenepulbrit. Eriti maitsvad on aga austerservikud marineeritult.
Head seeneõnne!
Lisalugemiseks sobib hästi Imre Kukke koostatud teavik “Abiks seenekasvatajale” (2005)
Toimetas: Liina Ulm
