Margus Ess, Maheklaster MTÜ
Allikas: Mahepõllumajanduse Leht 2/2022
Maheklaster MTÜ viis projekti „Innovatsioon mahetaimekasvatuses“ raames aastatel 2017-2022 ellu erinevate maheväetiste ja biostimulaatorite mahetootmises kasutamise uuringud. Põldatsed viidi läbi Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) katselappidel ja tootmisettevõtetes OÜ Juppi Tartumaal, OÜ EHE Pojad Viljandimaal, OÜ Riido Ökotalu Saaremaal, OÜ Põlgaste talu Võrumaal ja OÜ Väljaotsa Ida-Virumaal.
Katsetes uuriti võimalusi, kuidas parandada mahetootmises saagikust ja saagi kvaliteeti, kasutades selleks mahepõllumajanduses lubatud looduslikku päritolu väetiste (n.ö maheväetiste) ja biostimulaatorite kompleksi. Kokku oli katsetes ligi 50 erinevat toodet.
Peamised uuritavad katsefaktorid olid erinevad mulda antud maheväetised, erinevad maheväetiste segud, erinevad maheväetiste kogused, erinevad biostimulaatorite segud seemnetöötlusena ning maheväetiste ja biostimulaatoride kombinatsioonid. Katsetati levinumate mahetootjate poolt kasvatatavate kultuuridega – tali- ja suvinisu, talirukis, kaer, põldhernes, talirüps aga ka oder ja taliraps. Hinnati kultuuride saagikust ja kvaliteeti, taimehaigustesse nakatumist ning mulla mikroobikoosluste olukorda.
Katsetegevuse planeerimisel lähtuti ETKI ja tootmisettevõtete baastehnoloogiatest, mis mõnevõrra erinesid nii ettevõtete kui ka aastate lõikes, ning lisati peamised uuritavad katsefaktorid. Väetiste valimisel lähtuti põhimõttest, et need eelkõige aitavad parandada mullaviljakust ning alles seeläbi taimede toitumistingimusi ehk väetati mulda, mitte taime. Sellisest valikust lähtuvalt eeldati, et kogu positiivne efekt ei avaldu kohe, vaid pikema aja vältel. Väetistega lämmastikku mulda üldjuhul ei antud, küll aga teisi põhi- ja mikrotoitaineid. Väetamisvajaduse selgitamiseks tehti katsealadel mullaanalüüsid ja osaliselt kasutati ka leheanalüüse.
Tehti ka majandusarvestus, kus võeti arvesse väetamise ja biostimulaatorite kasutamisega seonduvad lisakulud (väetised ja preparaadid, mulda viimine, seemnetöötlus, pritsimine) ning leiti selle tegevusega seonduv täiendav rahaline tulu või kulu hektari kohta arvestades ka saagist saadud müügitulu.
Üldjuhul on mulda antavad maheväetised (peamiselt erinevad kivijahud) taimedele raskesti omastatavad ning vajavad taime jõudmiseks mullamikroobide abi. Selle toetamiseks kasutati peamiselt seemnetöötlusega mulda viidavaid mikroobe – baktereid ja krohmseeni. Mikroobe sisaldavad preparaadid viidi mulda põhikultuuri, segukülvide või allakülvide seemnetöötlusega. Katsete käigus selgus mitmeid maheväetiste ja biostimulaatorite kombinatsioone, millega saavutati olulist saagilisa ja vähematel juhtudel ka saagi kvaliteedi paranemist. Samas oli palju ka selliseid variante, mis saagilisa ei andnud või oli saagikus isegi madalam kui kontrollvariandil, mida ei väetatud.
Põllukultuuride saagitase oli tulenevalt katseaastate ilmastikust või ka konkreetsetest mullatingimustest ja kasutatavastest baastehnoloogiatest mitmetes katsetes suhteliselt madal või keskmine. Samas suudeti osades katsetes katsefaktoritega ka madala saagitaseme juures saavutada olulist saagilisa ning osades katsetes saavutati nt talirüpsi ja rapsi ning talinisuga mahetootmise kontekstis kõrgeid saake.
Katsetes leidis kinnitust, et maheviljeluses on võimalik maheväetiste ja biostimulaatorite kombineeritud kasutamisega saaki ja kvaliteeti tõsta, kuid see on keeruline ja võib ka kergesti ebaõnnestuda. Sageli on küsimuseks tegevuse otsene majanduslik tasuvus, mis võib ka juhul, kui õnnestub saagikust suurendada, olla väga väike või lausa negatiivne.
Mulla mikrobioloogiliste näitajate, mikroobikoosluste hingamise aktiivsuse ja biomassi mõõtmistulemused näitasid, et maheväetiste ja biostimulaatorite kasutamisega on võimalik mulla mikroobikooslust nii toetada kui ka alla suruda. Kui aga vaadelda katsealasid mitmel järjestikusel aastal, siis ilmneb, et ilmselt mulla suur puhverdusvõime suudab negatiivse mõju suhteliselt kiiresti likvideerida. Mikroobikoosluste uuring andis indikatsiooni, et nii bakterid kui ka mullaseened on erinevatele maheväetistele siiski suhteliselt vastupidavad.
Kokku tehti 11 katsealal ETKIs ja tootjate juures 17 eri katset, esitame siin artiklis neist mõned, kogu aruandega saab tutvuda Maheklastri veebilehel.
- Maheväetiste kasutamisel tuleks lähtuda eelkõige mullanalüüsidest ning väetada mulda, mitte taime.
- Kui võimalik, siis võiks lisaks tavapärasele mullaanalüüsile tellida mullaanalüüs ja soovitused väetiste kasutamiseks ka Albrecht meetodit kasutavast laborist.
- Tuleks püüda lahendada kõigi kriitiliselt tähtsate mineraalide puudust. Et aga enamasti ei õnnestu kõigi mineraalidega korraga tegeleda, siis tuleks teha prioriteetide järjestus – millised elemendid on kõige olulisemad ja alustada neist.
- Soovitatav on anda toitaineid pikema perioodil jooksul, et mitte mullaelustikku liigselt koormata. Selleks jagatakse vajalikud väetiste kogused mitmele aastale või siis ka mitmele korrale aasta jooksul ning ühe korraga antakse suhteliselt väike kogus maheväetiste segu. Eriti alustades võiks pigem kasutada väiksemaid koguseid.
- Koostada tuleks mitut aastat hõlmav väetusplaan ja sobitada see külvikorraplaaniga, vajadusel teha igale põllule individuaalne väetiste valik.
- Soovitava taseme saavutamiseni mullas võib kuluda mitmeid aastaid.
- Maheväetisi võiks kasutada koos biostimulaatoritega (sh bakter- ja mükoriisapreparaatidega), viimaste jaoks sobivad nii seemnetöötlus, otse mulda andmine kui ka leheväetamine.
- Lämmastikuga varustamiseks tuleks eelkõige külvikorras kasvatada liblikõielisi heintaimi.
Väetamise katse talirüpsiga ETKIs
ETKI talirüpsi katses 2017/2018 mulda antud maheväetistest ja mõnede maheväetiste segudest (tabel 1, joonis 1) andsid parima saagikuse, 2264 kg/ha, Patentkali (suure magneesiumi- ja väävlisisaldusega kaaliumväetis, 30% K2O, 10% MgO, 42,5% SO3) kogusega 150 kg/ha (variant 8), mis on tootjapoolsest madalaimast soovitatud kogusest 2 korda väiksem. Selles variandis oli ka toorrasva sisaldus suurim, 44,6%. Samuti saadi selle variandiga suurim majanduslik võit võrreldes kontrolliga, üle 700€/ha. Üldiselt olid suurema saagikusega variantides ka toorrasva sisaldused suuremad.
Väetamise ja seemnetöötluse talinisuga OÜ Juppis
OÜ Juppis tehtud katses talinisuga hinnati 2019/2020 kahes eri koguses (200 ja 300 kg/ha) antud viie väetise (tabel 2) ning bakterite ja mükoriisaga seemnetöötluse (tabel 3) mõju nisu saagikusele ja kvaliteedile (joonis 2).
Talinisu ’Edvins’ terasaak oli katses 3252–4267 kg/ha (joonis 2). Kõik väetise + seemnetöötluse variandid andsid suurema terasaagi kui kontrollvariant, statistiliselt usutav oli katsevariantide 1-5 enamsaak. Kõige suurema saagi (4267 kg/ha) andis variant 1, kus kasutati bakterite seemnetöötlusega seemet ja väetisi koguses 200 kg/ha. Üle 4 t/ha oli terasaak ka variandis 5 (4238 kg/ha), kus kasutati mükoriisa seemnetöötlust + maheväetist koguses 300 kg/ha. Nisu terade proteiinisisaldused jäid vahemikku 9,7–11,2%, ühegi variandi proteiinisisaldus ei olnud usutavalt suurem kui kontrollil. Muud kvaliteedinäitajad erinesid variantide vahel vähe.
Väetamise ja biostimulaatorite järelmõju katse kaeraga OÜ Riido Ökotalus
Riido Ökotalus tehtud kaera katses vaadeldi kolme eelneva aasta väetamise ja biostimulaatorite järelmõju kaera saagile ja kvaliteedile. Katses oli 3 varianti, mida aastatel 2017 ja 2018 ühesuguselt väetati ning 2019.a viidi kahes variandis mulda erinevad biopreparaadid, ühte variantidest ei töödeldud. Kontrollvariant ei saanud väetisi ega biopreparaate. Kaera kasvuaastal ei antud väetisi ega biopreparaate üheski variandis.
Katseala väetati nii 2017. a (Ecoplant 22 kg/ha, Patentkali 73 kg/ha, Magnesia Kainit 37 kg/ha ka SEA 90 9 kg/ha) kui ka 2018. a (Sulgran S-90 20 kg/ha, ESTA Kieserit 10 kg/ha, Patentkali 10 kg/ha, Labinor P 10 kg/ha, Algeafert Solid 5 kg/ha, Humiinhape 5 kg/ha). 2019. a tehti kahes variandis seemnetöötlust (tabel 4) ja ühes ei tehtud. 2020. a uuriti varasemate aastate järelmõju kaerale. Kõik kolm katsevarianti andsid kontrollvariandiga võrreldes usutavalt suurema terasaagi (joonis 3). Kõige suurem oli kaera enamsaak ainult mineraalidega variandis 1 (1132 kg/ha), ehk biostimulaatorid katses saagikust ei suurendanud. Kaera tera kvaliteedinäitajatete erinevused jäid katsevea piiresse.
Kokkuvõte
Katsetes prooviti väetada kompleksselt ja arvestada võimalikult paljude taimedele vajalike toitainetega. Paljudel juhtudel õnnestus sel moel ka saaki suurendada. Seemnetöötlus biostimulaatoritega parandas osadel juhtudel väetiste efektiivsust ning suurendas saaki. Samas tuleb tõdeda, et saadi ka kontrolliga võrreldes halvemaid tulemusi. Samuti ilmnes, et väetisi tasub anda pigem väiksemas koguses kui rohkem, sest suurendatud väetisekogused olulist saagilisa ei andnud. Väiksemate ja suuremate väetisekoguste puhul olid saagierinevused tihti katsevea piires ning majanduslikust aspektist oli pigem väiksem kogus tulusam.
Maheväetiste ja biostimulaatorite kasutusele võtmine tuleks maheettevõttes väga põhjalikult läbi analüüsida ja kindlasti nende andmisega seotud kulud läbi arvutada ning hinnata vajalikku saagilisa, et kulud katta. Eriti kõrgema hinnaga sisendite puhul võib tasuvus olla küsitav. Nagu katsed näitasid, võib maheväetiste ja biostimulaatorite kasutamine anda majanduslikku tulu, aga võib tekitada ka ainult kulu. Positiivset tulemust praeguste teadmiste kontekstis tagada ei saa. Seega ei tasuks tootjatel võtta liigseid riske, vaid alustada pigem väiksematel pindadel ja selliste kultuuridega, mille puhul saagikuse suurendamine ennast rohkem ära tasub.
