Eesti Maaülikoolis peetud maakonverentsi temaatika oli seotud maa kasutusega laiemas plaanis ja planeeringute rolliga maakasutuse suunamisel. Muret tekitav on, et suureneb rendimaade osa, mis praegu on kogu põllumajanduslikust maast juba 57 protsenti.
Eestis on PRIA andmetel 2013. aasta seisuga 951 447 ha põllumajanduslikku maad, sellest põllumaad 628 090 ha, ülejäänud on rohumaa.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder peatus avakõnes põllumajandusmaa väärtusel ja kasutamise perspektiivil. Minister toonitas, et põllumaa on endiselt Eesti kapitali käes ja see annab põllumeestele-maaharijatele kindlustunde.
„See on soodne, et maa kuulub Eesti tootjatele, kuid muret teeb rendimaade suur osakaal, 57 protsenti. Vastuolu on siin selles, et põllumajandustoetused lähevad maaomanike kätte, kuid mitte neile, kes tegelevad rendimaadel maa harimisega. 83 protsenti toetustest saavad suurmaaomanikud," toetus Seeder statistikale.
Ta lisas, et võtmeküsimuseks on saanud, kuidas viljakat põllumaad säilitada ja kaitsta ning tagada põllumajandustootjate konkurentsivõime kasvavate maa- ja maarendihindade juures.
Segadust tekitavad andmebaasid
Põllumajandusministeeriumi tellitud ja maaülikooli teadurite tehtud uuringu „Maatulundusmaa sihtotstarbega katastriüksuste tegelik kasutamine ning võimalike meetmete väljaselgitamine põllu- ja metsamajanduse taristu arendamiseks aastani 2020" tulemusi vaagis töörühma juht Siim Maasikamäe. Maakorraldusspetsialistide tehtud uuringu eesmärk oh prognoosida optimaalsed põllumajandusmaa ja metsamaa pindalad 2020. aastaks. „Nõudlus põllumajandusmaa järele suureneb, kasvab põllumaa pindala, kuid maad, mis ei sobi põllumajanduslikuks tootmiseks, tuleb kas metsastada, muuta looduskaitsealadeks või kasutada energiakultuuride kasvatamiseks," tõi Maasikamäe välja ekspertide järeldusi.
Ta lisas, et 1990ndate alguse maareform killustas ja hajutas maakasutust. Teadlane möönis, et segadust tekitavad ka andmebaasid, kus on andmed erinevalt kirjas. „ЕТАК (Eesti topograafiline andmekogu) on kõikne, katab kogu Eestimaad. Teised andmebaasid on valikulised," ütles ta.
Ühtedel andmetel võib olla katastriüksuses elamumaa, teistel sama kohta põllumaa; maakorralduslikud piirid ja katastriüksused ei lange kokku, tõi ta näiteid. Viimased maaparandustööd tehti Eestis 40 aastat tagasi, teevõrke on viimastel aastatel palju korrastatud, kuid samas on varasemad põllumaad võsastunud.
Maasikamäe sõnul kinnitab tehtud uuring, et maade optimaalseks kasutuseks ja paremaks ligipääsuks kruntidele on vaja korraldada hästi läbi mõeldud ümberkruntimine ja seda probleemi peaks lahendama eelkõige riik.
„Pole mõeldav, et Rail Balticu tee äärde jäävate maaomanike krundid on mõlemal pool teed," tõi ta näiteks. „Planeerimine ja arutelud peavad olema põhjalikud. Tõsine probleem on, et muutuvas ajas ja uutel eesmärkidel lõhub mõni objekt olemasoleva põllumassiivi ära."
Maa paremaks planeerimiseks ja kasutuseks on Maasikamäe hinnangul vaja rohkem trükiseid ja ülevaateid, eriti kohalike omavalitsuste tasemel. Eesti eri piirkonnad on maa poolest väga erinevad. Probleeme tuleb käsitleda maaelukesksemalt, rõhutas ta.
Kagu-Eestis on eeldusi mahetootmiseks
Konsultatsioonifirma Hendrikson & Ко juht, keskkonnaekspert Heikki Kalle rääkis planeeringute rollist maakasutamise suunamisel ja tõi näiteid Kagu-Eestist.
Ühest küljest on paratamatu, et põllumajandustootmises kasutatav tehnoloogia ja tööjõu kasvavad oskused võimaldavad toime tulla väiksema tööjõuga. Seetõttu tekib maapiirkondades rohkem vaba tööjõudu, kellele on raske leida asendustegevust, tõdes ta. „Majandustegevuse jätkuv mitmekesisus on saanud võtmetähenduse kohaliku elu tasakaalustamisel. Maaplaneering ei tohi saada piiravaks. Paraku teadvustub sageli väärtuslik põllumaa planeeringutes ennekõike kui piirang, mitte kui ressurss. Praktikas esineb nii ala- kui ülereageerimisi," rääkis Kalle. Ta möönis, et kui maa on väärtusliku põllumaana kirjas, ei tohiks see välistada näiteks turismitalu arendamist.
Maakasutuse planeerimine algab üleriigilisest planeeringust, milles on tähtis koht maakonnaplaneeringutel.
"Looduslikud tingimused ja sellest tulenev väiksem suurtootmiseks kasutatav suurtehnika maakasutuses on Kagu-Eestis suureks eelduseks, et tegeleda mahepõllumajandustootmisega," nentis Kalle.
2010. aastal oh Põlvamaal 78 mahetootjat (põllumajandusega tegelevaid majapidamisi 1381), Valgamaal 67 (1345) ja Võrumaal 155 (2177). Viimastel aastatel on kasvanud mahepõllumajandusega tegelejate hulk. Vähenenud on veisekasvatus nii Võru- kui Põlvamaal, kuid lambakasvatus on kõigis kolmes maakonnas märkimisväärselt suurenenud. Kagu-Eestis on suurenenud ka turismi osatähtsus majandustegevuses.
Kogu Eestis on vähenenud primaarsektori (põllumajandus, jahindus, kalandus, metsandus) osa majandustegevuses. Toetudes oma firma tehtud planeerimisalasele uuringule Kagu-Eestis, tõdes Heikki Kalle, et siin tegeletakse ettevõtlusega vähem ja on säilinud primaarsektori osa. Kuid kasutatava tehnika areng selleski valdkonnas viib paratamatult tööhõive vähenemisele.
2011. aastal oli sektorite roll tööjõu hõivatuses (protsentides) Põlvamaal järgmine: 4,4primaarsektoris, 32,5 sekundaarsektoris (tööstus, ehitus) ja 63 tertsiaarsektoris (haridus, kaubandus, kultuur, turism, transport, haldus jt). Valgamaal olid samad näitajad 7,8, 34,3 ja 57,3 ning Võrumaal 6,5, 35,4 ja 58,1.
,,Siseministeeriumis on töös juhendid uute maakonnaplaneeringute koostamiseks," lisas Kalle. Ta rõhutas, et hästi läbi mõeldud planeerimine, toetudes kohalikule praktikale, on kogukonna väärtushinnangutes eriti oluline.
Pikal konverentsipäeval käsitleti veel maa hindamist ja väärtustamist, maaõigust mitmest aspektist, ka Eesti ajaloo ja ELi praktika najal.
Malle Elvet,
Lõunaleht, 07.11.2013
