Lühiülevaate aruandest koostasid: Tanel Vahter, Eike Lepmets
Enamik põllumajandustootjaid on hästi kursis oma maade muldadega, nende toiteainete sisalduse, pH ja lõimisega. Vähem saab tähelepanu mulla elusosa – miljonid organismid, kellest sõltub mulla toiteainete ringlemine, õhustatus, veehoiuvõime ja süsiniku sidumine. Kui silmaga nähtavaid mullaelanikke, näiteks vihmausse, oskavad põllumehed hästi tähele panna, siis mulla ülimalt mitmekesise mikroelustiku muude organismidega nagu seened, bakterid, algloomad, vetikad jpm, on olukord keerulisem. Need organismid on paljale silmale nähtamatud, sageli ka mikroskoobi all ühte nägu ning veel mõned aastakümned tagasi teadsime nende rollist mullas küllalt vähe. Tänasel päeval, kus teadustööd on välja toonud nende organismide võtmerolli paljudes mulla funktsioonides, on muutunud jõukohaseks ka nende kasutamine keskkonnaseires, sh tööriistana põllumajandustootjatele.
Seni ei ole Eestis komplekselt kogutud mulla elurikkuse ja sellega seotud funktsioonide andmeid. Nende parameetrite omavaheline sidumine mullaelustiku elurikkuse ja/või biomassiga aga annaks nii poliitikaloomele kui ka majandajatele täiendavad hoovad oma otsuste tegemiseks ja põhjendamiseks.
Metoodika
Mikroskoopiliste mullaorganismide uurimiseks on palju erinevaid meetodeid ning peamiselt võib need jagada kahte rühma:
- pärilikkuseainel (DNA) põhinevad meetodid,
- biokeemilised, organismide koostisel või elutegevuse jääkidel põhinevad meetodid.
Selleks, et selgitada välja kummagi lähenemise tugevused ja nõrkused ning töötada välja strateegia mullaelustiku parameetrite lisamiseks mullaseiresse, algatas Maaeluministeerium uuringu mulla bioloogilise seisundi indikaatorite arendamiseks ja testimiseks. Uuringu viisid läbi Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna teadlased ja Eesti Põllumajandusuuringute Keskuse (täna METK) spetsialistid.
Uuringu käigus analüüsiti ligi 300 põllumassiivi mullaproovid ning testiti mulla seeneelustiku DNA põhise määramise ning mulla kogu mikrobioomi biomasside määramise metoodikaid.
Samaaegselt koguti proov nii molekulaarseteks analüüsideks kui ka mulla biomarker-rasvhapete kontsentratsioonide ja agrokeemiliste parameetrite määramiseks. Mullaproov koguti põllu mõttelisest keskkohast või suuremate massiivide puhul vähemalt 50m kauguselt põllu servast, et vähendada võimaliku servaefekti mõju analüüsitulemustele.
Molekulaarseteks ja biomarker-rasvhapete analüüsideks võetud proovid kuivatati. Proovide kiire kuivatamine on oluline, kuna niiskes mullas toimuvad bioloogilised protsessid edasi ka pärast proovivõttu, muutes mulla mikrobioloogilist kooslust. Agrokeemilisteks analüüsideks võetud proovid kuivatati enne Põllumajandusuuringute Keskuse agrokeemia laborisse saatmist toatemperatuuril õhu käes.
Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada kuivõrd nende meetoditega saadud tulemused võimaldavad eristada näiteks erinevast maakasutusest (külvikorras olev põllumaa või püsirohumaa) või viljelusviisist (tava ja mahe) tingitud mullaelustiku koosluseid. Ühelt poolt annab see infot Eesti põllumajandusmaade käekäigu kohta, kuid näitab ka metoodikate võimekust tabada kiireid ja pikaajalisi muutuseid mulla mikroelustikus.
Uuringu tulemused
Uuringu tulemused tõid välja Eesti põllumuldade suure seente liigirikkuse ning võrdlemisi suure mikroelustiku biomassi. Keskmiselt leiti igalt uuringualalt ligi 2000 erinevat seeneliiki! Samas võis seente liigirikkus ja mikroelustiku biomass olenevalt maakasutusest ja viljelusviisist varieeruda väga suurel määral. Nii leiti näiteks haritavatelt põldudelt ja püsirohumaadelt keskmisena sarnane seente liigirikkus, kuid püsirohumaadel oli ligi 2 korda suurem seente biomass ning kolm korda suurem taimedele kasulike mükoriisaseente biomass. Mahe ja tavaviljeluse põldudel leiti aga, et kuigi seeneliike on mahedate põldude muldades keskmiselt poole rohkem, on erinevate mikroorganismide biomassid tava ja maheviljeluses sarnased.
Need tulemused ilmestavad, et mullaelustiku liigirikkus ja ohtrus (biomass) näitavad erinevaid mullas aset leidvaid suundumusi ning üks mõõdik ei asenda teist. Kuna ökoloogiliselt on oluline nii liikide ja nende poolt pakutavate funktsioonide paljusus, aga ka liigirühmade ohtrus, annab mõlema metoodika kombineeritult kasutamine kõige täielikuma pildi mullaelustiku seisundist. Uuringu tulemused andsid laiapõhjalise ülevaate üle-eestilisest mullaelustiku seisundist, mis võimaldab tulevikus määratleda ka piirkondlikud mõõdikud ja eesmärgid.
Uuringu tulemused on ka väärtuslikuks sisendiks riikliku mullaseire arendamisel. Uuritud metoodikate integratsiooniks riikliku mullaseirega ei ole sisulisi takistusi, kuid perspektiivis tuleks pöörata suuremat tähelepanu seire- ja referentsalade võrgu arendusele. Referentsalade võrgustik peaks katma olulisemaid Eesti põllumajanduspiirkondi ning mullastikuvaldkondi. Suuremat potentsiaali omavad seejuures püsivalt majandatavad poollooduslikud niidukooslused, eeskätt oma rikkaliku mullaelustiku ja vähese majandamisintensiivsuse tõttu.
Selle uuringu tulemusel on METKis olemas kompetents saada teavet ka mulla DNA kohta
Tulevikus võib kindel olla, et ka põllumajandustootjal tekib ligipääs laiapõhjalistele mullaelustiku analüüsidele, et sarnaselt mulla toiteainete sisaldusele ja pH-le ka nende oluliste parameetritega oma tootmist paremini planeerida.
Uuringu läbiviijad tänavad kõiki uuringus osalenud maaomanikke ja tootjaid. Uuringu lõpparuandega saab tutvuda siin: