Traditisoonilise Agronoomia konverentsi puhul anti välja põllumajanduspraktikutele suunatud artiklite kogumik. Agronoomia 2023 konverentsi 15. märtsil 2023 korraldas Maaelu Teadmuskeskus koostöös Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudiga.
Mullateadus ja maaviljelus
Kogumiku esimene artikkel Raimo Kõlli sulest keskendub orgaanilise süsiniku paljususele Eestimaa muldkattes. Muldade talitlemises etendab juhtivat rolli mulla orgaaniline aine (MOA), mille sisend mulda (varude täienemise moodused), mullas toimuvate bioloogiliste ja bio-keemiliste muutuste iseloom, akumulatsioon stabiilse huumuse kujul huumuskattesse ning muldkattest väljumise teed erinevad suurel määral mullaliikide lõikes. Samas on MOA ja tema koostises oleva orgaanilise süsinikuga (OS) seotud talitlemised omakorda mõjutatud maakasutusest ning sellest tuleneva aineringe avatuse suurendamise ja subsideerimise vajadusest. Kuid MOA/OS sisaldus mullahorisontides sõltub ennekõike ikkagi mulla sisemistest
Mullastiku mitmekesisus mõjutab omakorda mullaelustiku mitmekesisust ja taimkatte mistmekesisust, jätkavad teemat järmises artiklis Kaire Rannik ja Raimo Kõlli. Looduslikel aladel on mullastiku mitmekesisuse põhjustajateks peamiselt mulla lõimis, veeolud, mineraalne ja keemiline koostis ning karbonaatsus/happesus. Maa muutmisega haritavaks, kaasnevad muutused mitte ainult taimkattes ja huumuskattes, vaid ka mulla elustikus ning seega muutub laguahelate kulg ning huumuse moodustumise ja talletumise iseloom. Reeglina on meie eelkäijate poolt põllumaadeks välja valitud regiooni parimad, võimalikult väheste puuetega vähekontrastsed muldkatted. Vaatamata sellele, kerkib üles vajadusi/võimalusi kõlvikute muutmiseks. Tuleb arvestada, et ökoloogilise talitlemise oludele vastavaks kujunemiseks kulub vähemalt 3-5 aastat.
Maaviljeluse taset ei aita oluliselt edendada mullas talitlevate elusorganismide liiginimestike kindlakstegemine, kuna ennekõike vajatakse teavet reaalselt talitlevate dominantide laguahelate kohta.
Taimekaitse
Strateegias „Talust taldrikule“ on seatud eesmärgiks vähendada aastaks 2030 pestitsiidide kasutamist 50% võrra. Euroopa Liidus kogutakse ühtse metoodika alusel statistilisi andmeid turustatavate taimekaitsevahendite kohta alates 2011. aastast. 50% vähendamise arvestused lähtuvad referentsperioodil 2011–2013 turustatud kogustest. Artikli “Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise trendid (Mati Koppel, Anne Must, Karin Nurme) eesmärk on analüüsida keemiliste taimekaitsevahendite (edaspidi TKV) kasutamist Eestis eelmisel kümnendil, seda mõjutanud tegureid ja hinnata TKV vähendamise võimalusi. Analüüsides on kasutatud Eesti Statistikaameti, Eurostati ja Maailmapanga andmeid põllumajandusliku maakasutuse ja turustatud taimekaitsevahendite koguste kohta.
Kuna Eestis turustatavatest taimekaitsevahenditest moodustavad üle 70% herbitsiidid, siis viiks TKV 50% vähendamine põldude tugeva umbrohtumiseni ning sellega kaasneva olulise saagilanguse ja koristuskulude suurenemiseni. Artikli autorite hinnangul võiks ITK võtete maksimaalse kasutamisega enamusel aastatel vähendada TKV kasutamist 20–25%, ilma et see vähendaks oluliselt kultuuride saaki või kvaliteeti. Põhirolli omavad siin taimekahjustajate levikut vähendavad külvikorrad, monitooringusüsteem ja prognoosimudelid optimaalsete tõrjeaegade määramiseks koos vähendatud TKV normide kasutamisega ning ülekatteid ja triivi vältivate taimekaitseseadmete kasutamine
Mitmesugust
Artiklite kogumik on jaotatud peatükkideks: Mullateadus ja maaviljelus; Taimekasvatus; Taimekaitse; Mitmesugust. Viimases osas on lugeda Lamba-Aruheina seemnekasvatusest (Ants Bender), Rohusööda toiteväärtuse muutustest segudes (Heli Meripõld jt) ning Õunapuude vegetatiivsest kasvst ja viljakandvusest noores renoveeritud istandikus (Toivo Univer).
Seoses kliima arvatava soojenemise ja energia kokkuhoiu vajadusega on kogu maailmas tõusnud tähelepanu keskmesse taimeliigid, mis on vähemnõudlikud kasvukoha mullaviljakuse suhtes, ei nõua suuri kulutusi väetistele, taimekaitsele ega vaja kastmise korraldamist. Haljastuses on perspektiivi sobida niisugustesse kasvutingimustesse peenelehelistel aruheintel. Kuna Eestis on heintaimede sordi aretuses pearõhk seni olnud söödatootmiseks sobivatel liikidel, on see taimegrupp jäänud tähelepanu alt välja. Viimastel aastakümnetel on ka Jõgeval, nõudluse kasvust tingituna ja teiste riikide eeskujul, tegeldud kitsaleheliste aruheina liikide sordiaretusega. 2004-ndast aastast on Eesti Vabariigi riiklikus sordinimekirjas e Sordilehel Jõgeval aretatud puhmikulise punase aruheina sort ‘Herbert’, aastast lamba-aruheina sort ‘Ave’ ja aastast 2018 teine lamba-aruheina sort ‘Kihnu’. 2018. a esitati riiklikesse katsetesse kink-aruheina sort ‘Ruhnu’, mille riiklikku sordinimekirja võtmist on oodata 2023. aastal.
Kogumik ilmus Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” taimekasvatuse valdkonna raames. Toetab Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond.
