Taimedes sisalduvate mürgiste ainete ülekanne loomsetesse toiduainetesse

Tõnu Püssa, Eesti Maalikool
Allikas: konverentsi Terve loom ja tervislik toit 2023 kogumik

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda lühiülevaade olulisematest taimedest pärit mürgiste ainete ülekandumise teedest ja tasemetest söötade kaudu loomsetesse kudedesse, mida inimene kasutab toiduks. Kvaliteetse ja ohutu loomasööda tootmine, mille alla kuulub ka artiklis käsitletavate ainete minimeerimine söödas, on oluline nii põllumajandusloomade ja -lindude tervise ja produktiivsuse kui ka inimese tervise ja muu heaolu seisukohalt (Kass jt, 2021).

Mürkainete teekond söödataimedest loomsetesse kudedesse

Taimedes sisalduvad või nendega juhuslikult koosesinevad mürkained võib oma tekkelt jagada mitmesse rühma.

• Ühes neist on taimede poolt mullast, veest ja õhust omastatud mürgid nagu inimtekkelised keskkonna saasteained, kuhu kuuluvad fossiilsete kütuste põlemisel ja tööstuslikel emissioonidel vabanenud elavhõbe, plii ja kaadmium, taimekaitsevahendite jäägid ning geokeemilised mürkained arseen, seleen, fluor jt.
• Teises rühmas on ained nagu alkaloidid, tsüanogeenid ja muud fütotoksiinid, mida valmistavad taimed ise oma elutegevuse vajadusteks, põhiliselt relvadeks teiste taimede, aga ka loomade ning mikroorganismide vastu.
• Eraldi võib välja tuua taimega seotud mikroseente poolt sünteesitud mürkained ehk mükotoksiinid, millest mõned nagu näiteks aflatoksiinid on ühed kõige ohtlikumad mürkained üldse.

Kui toiduks kasutatav loom sööb ühel või teisel viisil saastatud taimi, siis koos vajalike toitainetega liiguvad ka mürkained looma organismi, kus nad võivad imendumise ja ainevahetuse ehk metabolismi järel jõuda kudedesse, mida inimene kasutab toiduks.

Kui toiduks kasutatav loom sööb saastatud taimi, siis koos vajalike toitainetega liiguvad ka mürkained looma organismi, kust nad võivad jõuda kudedesse, mida inimene kasutab toiduks. Sellise teekonna tõenäosus ja liikumisteed sõltuvad aine omadustest, aga ka looma liigist ning konkreetsest isendist endast.

Tõnu Püssa, Maaülikool

Sellise teekonna tõenäosus ja täpsed liikumisteed sõltuvad mürgise aine füüsikalistest ja keemilistest omadustest (molekuli suurus, rasvlahustuvus ehk lipofiilsus, mida mõõdetakse aine jaotuskoefitsiendiga log P_ow hüdrofoobse n-oktanooli (o) ja vee (w) faaside vahel, reaktsioonivõimeliste funktsionaalrühmade sisaldumine aine molekulis jne), millest sõltuvad aine imenduvus seedetraktist verre ning sealt edasi kudedesse, pooleluaeg looma organismi eri osades, alluvus ainevahetusele ning elimineeritavus organismist eri kanalite kaudu, st omaduste kompleksist, mis määravad aine toksikokineetika ja -dünaamika, mis aga omakorda sõltuvad looma liigist ning konkreetse isendi geneetilisest pagasist.

Parimal juhul, kui aine imenduvus seedetraktist, millele vastab madal logP_ow väärtus, on ligikaudu 0%, ei jõua see aine kindlasti kudedesse. Halvimal juhul, kui aine imendub täielikult, milleks parim logP_ow vahemik on 3-5, võib see jõuda ka kudedesse, mida inimene sööb.

Jah, taimedest jõuab nii mõndagi lihatoodetesse, munasse, piima ja mette.

Enamus imendunud mürkaineid satub kõigepealt vere kaudu maksa, kus need muundatakse tavaliselt vees paremini lahustuvateks ehk hüdrofiilsemateks metaboliitideks ning saadetakse elimineerimisele neerude, kopsude või piimanäärmete kaudu. Osa ainest ja/või metaboliidist võib jõuda ka lihas- või rasvkoesse. Piisavalt rasvlahustuva ehk hüdrofoobse aine molekulid võivad akumuleeruda maksas, neerudes või rasvkoes. Oma teekonnal organismis võib mürgine aine või eriti tema ainevahetuse esimeses etapis aktiveeritud metaboliit väga sageli avaldada kahjulikku toimet juba loomale endale, eriti aga tema maksale ja neerudele.

Tulemusena võib mürkaine või tema metaboliit jõuda inimtoiduks kasutatavasse loomsesse materjali, milleks on liha, maks, neerud, munad, piim ja mesi.

Erinevatel ainetel on oluliselt erinev ülekandefaktor loomasöödast toidutoormesse TF_i =C_i/C_sööt, milles C_i on aine sisaldus loomses koes (lihas, rasvkude, maks, neerud, piim, munad) ja C_sööt on selle aine sisaldus looma söödas, kaasa arvatud allaneelatud muld (mg/kg kuivainet) (MacLachlan, 2011). Paljude toidu saasteainete lubatud maksimaalsed sisaldused loomses toidutoormes on toodud Euroopa Komisjoni määruses (EC) Nr 1881/2006 (EC, 2006).

Mürkainete liikumist loomade organismis on võrreldes toitainete liikumisega seni suhteliselt vähe uuritud, vähe on kvantitatiivseid andmeid nii absoluutsete koguste kui ka protsentide skaalas ööpäevasest tarbimisest. Kvantitatiivseid vahekordi söömisel omastatud ja söödavatesse kudedesse jõudnud ainehulkade vahel on suhteliselt lihtne määrata piima ja munade korral. Lihaloomadel on söödavatesse kudedesse ladestunud aine koguseid hoopis keerulisem kindlaks teha, adekvaatne proovivõtt ja ekskreetide analüüs pole alati kohaldatav. Lisaks alluvad paljud orgaanilised ained muundustele ehk metabolismile, sel korral tuleb määrata kõrvuti lähteühendiga ka metaboliite, mille nimekiri ja mürgisused pole aga kaugeltki alati teada.

Edasi vaatleme mõningaid olulisemaid mürgiste ainete ülekandeid erinevatesse loomsetesse inimtoiduks kasutatavatesse organitesse/kudedesse.

I Piim

Mürkained või nende ainevahetussaadused elimineeritakse imetajate organismist mitme põhitee kaudu, milleks on soolestik, neerud, kopsud, nahk, lakteerivatel indiviididel ka piimanäärmed. Piima ei loeta füsioloogiliselt väga oluliseks elimineerimiskeskkonnaks, kuid see võib selleks osutuda toiduohutuse vaatevinklist.

Tänu oma kahefaasilisele struktuurile võib piim sisaldada väga erineva lahustuvuse ja logP_ow väärtusega toksilisi aineid, tavaliselt siiski madalates kontsentratsioonides. Enamike hüdrofiilsete, aga ka kiiresti metaboliseeritavate rasvlahustuvate ehk lipofiilsete ainete pooleluaeg piimas on tavaliselt lühike, sest nende vees paremini lahustuvad metaboliidid elimineeritakse organismist sekreteerimise põhiteede kaudu ning nad ei pruugi jõudagi piimanäärmetesse. Seetõttu on siin põhiprobleemiks nii looma noore järglase kui ka inimese võimalik pikemaajaline korduv krooniline kokkupuude nende ainetega (Lopes jt, 2019).

Rasvlahustuvatest püsivatest orgaanilistest saasteainetest (POP) on suure ülekandefaktoriga söödast piima DDT ja selle metaboliidid DDE ja DDD (0,25), ka lindaan (0,2) ja dioksiinid (Σ TEQ, 0,13), millel on ka kõrge positiivne oktanool-vesi jaotuskoefitsient logP_ow. Mükotoksiinidest on aga olulisim aflatoksiin B1 (AFB1) (0,015), (MacLachlan, 2011), mis veise ja ka teiste imetajate organismis metaboliseeritakse hüdroksüülimise teel M-rühma kuuluvaks ühendiks AFM1. AFM1 on stabiilne piimas ja piimatoodetes, ei lagune pastöriseerimisel ega jogurti või juustu valmistamisel. Nii A- kui ka M-rühma aflatoksiinid on kõik muta-, kantsero- ja teratogeeenid.

Levinuim aflatoksiin AFB1 on tugevaim tuntud kantserogeenne aine, tema toime avaldub loomkatsetes juba päevadoosil 10 μg/kg kehakaalu kohta. Võrdluseks, teisel tuntud kantserogeenil dimetüülnitroosamiinil on vastav arv 750 μg/kg kehakaalu kohta. AFB1-l on täheldatud ka mitmekülgset akuutset toksilisust, LD50 sõltuvalt loomaliigist on 0,3–18 mg/kg kehakaalu kohta. Teiste mükotoksiinide ülekanduvus piima on oluliselt madalam (MacLachlan, 2011).

Taimekaitsevahendeid on mitmesuguseid

Taimekaitsevahenditest on üheks levinumaks laiaspektriline süsteemne fosfororgaaniline herbitsiid glüfosaat (N-fosfonometüülglütsiin), mida kasutatakse umbrohtude (eriti üheaastaste) tõrjeks kogu maailmas nimetuse all Roundup, mille patent kustus 2000. a. Glüfosaat inhibeerib aromaatsete aminohapete sünteesil osalevat ensüümi ning imendub taime lehestiku kaudu, toimides seega juba kasvavatele taimedele. Kuni kolme kuu pikkused söötmiskatsed imetajatega on näidanud glüfosaadijääkide ohutust teraviljade seemnetes. Siiski võib Roundupi manustamine veega üle lubatud piiride põhjustada maksa ja neerude häireid.

Lisaks glüfosaadi sooladele sisaldavad Roundupi kaubanduslikud vormid erinevaid koguseid erinevaid lisandeid nagu näiteks pindaktiivsed ained. Laboriuuringud on näidanud, et viimased võivad suurendada glüfosaadi mürgisust. Glüfosaat laguneb kiiresti pehmes vees, andes kõigepealt aminometüülfosfoonhappe (AMPA) jt laguproduktid, protsess lõpeb CO2 ja ammooniumioonide tekkega. Karedas vees võib aga glüfosaat kompleksimoodustamise tõttu leelismuldmetallidega säilida hoopis kauem (Jayasumana jt, 2014).

On alust arvata, et loomsed koed, välja arvatud maks ja neerud nende füsioloogiliste funktsioonide tõttu, ei tohiks sisaldada analüüsitavas koguses glüfosaati, juhul kui loomi söödetakse taimedega, mida on kasvatatud vastavalt glüfosaadi kasutamise eeskirjadele.

Põhjuseks on glüfosaadi kõrge lahustuvus vees (10,5 g/L) millele vastab negatiivne oktanool-vesi jaotuskoefitsient (log P_OW=−3.2), mistõttu see sekreteeritakse kiiresti neerude kaudu (Vicini jt, 2020). Terve rea uuringute käigus pole glüfosaadijääke leitud ei lehma- ega ka rinnapiimast, samuti on negatiivsed tulemused saadud täispiimapulbri analüüsimisel nii glüfosaadi kui ka AMPA sisalduse suhtes. Siiski avastati ELISA kiti kasutamisel glüfosaadi jäägid nn kohalikus piimas, kuid samas on teada, et nimetatud määramismeetod võib anda ka valepositiivseid tulemusi.

Võimalikke kajulikke aineid toodavad ka taimed ise

Umbes 3% maakeral kasvavatest taimedest sisaldavad pürrolisidiinalkaloide (PA), kokku on tuvastatud 660 erinevat PA-d, mis põhiliselt on seotud kolme taimeperekonnaga – Asteraceae, Boraginaceae ja Fabaceae. Mulder jt (2018) on uurinud muta-, kantsero- ja teratogeensete, lisaks ka akuutse toimega (maksaveenide sulgumine) PA-de sisaldust lehmapiimas. Aktiivsed on sealjuures nende pürroolrühma sisaldavad metaboliidid. Leitud tasemed olid siiski suhteliselt madalad, 0,05‒0,17 µg L−1 kohta.

Samas on spetsiaalsetes katsetes (Hoogenboom jt, 2011) saadud ristirohu ehk voolmerohu (Senecio) PA-de korral üldiseks ülekandefaktoriks söödast piima umbes 0,1%, taimes suhteliselt madala sisaldusega PA jakoliini jaoks aga kuni 4%. Jaekaubandusest pärit piima analüüsimisel ei pruugi PA-sid avastada, sest ka ühe farmi piima kõrge PAsisaldus väheneb tööstuses tarbija jaoks oluliselt (Mulder jt, 2018).

Teistest alkaloididest pakuvad piimaga seoses huvi tropaanalkaloidid nagu atropiin ja skopolamiin, mida leidub sekundaarsete metaboliitidena seitsme Euroopas kasvava perekonna taimedes, näidetena võib tuua hariliku ogaõuna (Datura stramonium) ja koera-pöörirohu (Hyoscyamus niger). Katse, milles lehmad said söödaga erinevates doosides kuni 279 µg/kg kehakaalu kohta ülalmainitud tropaanalkaloide, andis ülekandefaktoriks TFi , vastavalt atropiinile ja skopolamiinile, 0,037 ja 0,007%, kõrgeimal kasutatud doosil saadi nende alkaloidide sisalduseks piimas 1,60 ± 0,07 μg/kg. See pole küll väga kõrge sisaldus kuid siiski tähelepanu vääriv, eriti juhul kui on tegemist üksiku farmi tasemel piimaga (Lamp jt, 2021).

Toiduohutuse teemaga võivad olla seotud ka kvinolisidiinalkaloidid nagu sparteiin või multifloriin, mida leidub sinises lupiinis (Lupinus angustifolius) ning mille ülekandefaktor söödast piima on vastavalt 0,13 ja 3,74%, kusjuures katsesse võetud lupiinimaterjal sisaldas ligi 2 mg/kg kuivaine kohta kvinolisidiinalkaloide (Engel jt, 2022).

II Munad

Mitmed rasvlahustuvad püsivad orgaanilised saasteained liiguvad söödast kanade organismi kaudu munakollasesse, siin on ülekandefaktor ligikaudu 1. Tugevaima teadaoleva kantserogeeni aflatoksiin B1 ülekanne kana ja vuti munadesse on toiduohutuse seisukohast esmapilgul tühine (0,00042 ja 0,0005) (MacLachlan, 2011). Arvestades aga AFB1 kõrget toksilisust on ka selline ülekanne siiski tähelepanu väärt.

Mürgistest keemilistest elementidest on leitud kanamunadest kõigi organismide talitluseks sobivates doosides vajalikku, aga üledoseerimisel mürgist antioksüdantsüsteemi ensüümide koosseisu kuuluvat seleeni (ülekandefaktor 0,75), kaadmiumi (0,079), tsinki (0,014) (MacLachlan, 2011).

Mulder jt (2018) on uurinud pürrolidiinalkaloidide sisaldust munades. 205-st analüüsitud proovist sisaldasid vaid kaks väga madalates kontsentratsioonides (0,10–0,12 μg kg−1) vaba aluse vormis samu PA-sid mis piimas. Sellest võib järeldada, et kanade sööta satuvad PA-d väga harva, pole siin ka lahjenemisvõimalust nagu piima korral. Samas on aga oht, et kui PA-d juba satuvad munadesse, siis kõrgetes kontsentratsioonides.

PA-sid leiti ka samade kanade lihasest ja maksast, kelle munadesse olid PA-d liikunud (Mulder jt, 2018). Spetsiaalkatses lisati kanade söödale 14 päeva jooksul 0,5% nelja erinevat PAtaime (kas kuivatatud harilikku (Senecio vulgaris), kitsalehelist (S. inaequidens) või voolme-ristirohtu (S. jacobaea) või harilikku ussikeelt (Echium vulgare) või 0,1% harilikkuheliotroopi (Heliotropum europaeum) (Mulder jt, 2016b). Nendes taimedes leiduvad PA-d jõudsid põhiliselt munakollasesse tasemel 2‒216 μg kg kohta ülekandefaktoriga 0,02‒0,23%. Veidi aega pärast viimase doosi saamist tapetud lindude lihast leiti PA-de jääke mõnevõrra madalamal tasemel (2‒5 korda) kui munadest, nende maksades aga tuvastati aga 1,5–3 korda kõrgem PA-de tase kui munades. Kõigis uuritud maatriksites oli ligikaudu sama pürrolisidiinalkaloidide profiil.

III Liha ja rasv, maks ja neerud

Erinevate loomade liha ja rasv võivad olla mitmete oluliste taimede kaudu loomasööta jõudnud mürkainete allikaks inimtoidus.

Väga hästi jõuavad erinevate loomade ja eriti lindude rasvkoesse paljud püsivad orgaanilised saasteained eesotsas DDT ja tema metaboliitide ning dioksiinidega. Nii on DDT (logPow=6,19) ja metaboliitide ülekandefaktor söödast linnurasva koguni 14!, lindaanil (logPow=4,34) ja dioksiinide kompleksil 8,8. Veiserasva korral on vastavad arvud 5,3; 5,3 ja 4,3 ning searasva korral 4,0; 3,7 ja 4,5. Hoopis madalam on, vastavalt 0,031 ja 0,0008, endokriinsete häirijate dioksiinilaadsete polükloorbifenüülide (dl-PCB) ülekanduvus söödast linnu- või searasva (MacLachlan, 2011).

Tuntumatest mikroseente mürkidest omab suurimat ülekandefaktorit TFi sea maksa, neerudesse ja lihasesse tugev, mitme erineva toksilisuse mehhanismiga toimiv maksa- ja neerumürk ohratoksiin A (OTA) 0,038‒0,11. Teistest mükotoksiinidest paistab kõrgema ülekandefaktoriga samadesse maatriksitesse silma östrogeensete omadustega zearalenoon (ZEA) ning ülekandega sea maksa ja neerudesse kantserogeenne fumonisiin B1 (FB1). Aflatoksiin B1 ülekanne loomsesse toitu on küll oluliselt väiksem, suurim on selle mürkaine TFi ülekandel sea neerudesse (0,0043), maksa (0,0023) ja lihasesse (0,0016), kuid arvestades jälle kõrget muta-, kantsero- ja teratogeensust ning hepatotoksilisust, ei tohi teda kindlasti tähelepanuta jätta.

Mürgistest metallidest tuleb nende sihtorganite korral eelkõige nimetada kaadmiumi, mis liigub lihakana neerudesse ja maksa vastavalt ülekandefaktoriga 8,2 ja 1,4 ning seleeni, mille vastav TFi on lihakana korral 2,4 ja 1,9 (MacLachlan, 2011). Seleen jõuab ka kana lihasesse faktoriga 0,7. Arvestada tuleb ka söödast pärit elavhõbeda ja plii võimaliku jõudmisega lihakana maksa ja neerudesse.

IV Mesi

Mesi on väga oluline toksikantide, mille mesilased on taimedelt koos õietolmuga kogunud, allikas.

Perekonna ristirohud (Senecio) liikide mees on registreeritud pürrolisidiinalkaloidide (senetsioniinid), sisalduseks 0,3‒3,2 μg/kg, eriti kõrged sisaldused (kuni 55 μg/kg, enamikes positiivsetes proovides siiski alla 18 μg/ kg) on aga mõõdetud Šveitsi Alpide eelmäestike mees (Kast jt, 2014). Kuna inimesele toksilised doosid on vahemikus 0,1–10 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas, siis mee normaalse tarbimise juures ei tohiks siin toiduohutuse seisukohalt probleeme siiski olla.

Mesilaste korjetaimede põldude töötlemine pestitsiididega võib põhjustada pestitsiidijääkide sisaldumist mees. Pestitsiidid võivad sattuda meesse ka mittemeetaimede pritsimisel põlluäärsete meetaimede kaudu ning selline mesi võib sisaldada kogu mesila ümbruskonnas kasutatud pestitsiidijääkide spektrit (Karise jt, 2017).

Eestis määrati 47 erineva taimekaitsevahendi sisaldus 33-s 2013. ja 2014. aasta meeproovis ning leiti, et pestitsiidijääkide maksimaalne lubatud sisaldus (MRL) oli siiski ületatud vaid neljal juhul, leitud aineteks olid herbitsiidid klopüraliid (clopyralid) ja glüfosaat, kumbki kahel korral (Karise jt, 2017). Autorite hinnangul oli piirnormi ületamisel tõenäoliselt tegemist vahetult pärast pritsimist korjatud meega, sest glüfosaadijääkide sisaldused õites võivad jääda küllaltki kõrgeks veel vähemalt seitsme päeva jooksul pärast taimede töötlemist (Thompson jt, 2014).

Mesi võib sisaldada toksilisi raskmetalle nagu plii, arseen või elavhõbe, ka vaske, kroomi, koobaltit ja niklit. Kuna taru korjemaa on suur (üle 7 km2 , teistel andmetel aga veel mitu korda suurem) ning mesilased satuvad kontakti nii õhu, vee kui ka mullaga, peegeldab raskemetallide sisaldus mees hästi olukorda kogu sellel alal. Mesi on seepärast tunnustatud keskkonna saastatuse ühe bioindikaatorina. Erinevate mürkainete, sealhulgas metallide, sisaldumisest mees võib lugeda ka sama konverentsi 2018. aasta kogumikust (Püssa, 2018).

Kokkuvõte

Paljud erinevad taimedest pärit mürgised ained jõuavad meie toidulauale loomsete toitainete koostises. Enamasti on siin tegemist küll mikrokogustega, kuid pideval tarbimisel võivad nad siiski kujutada ohtu nii loomale kui ka inimesele. Palju on selliste ainete ja nende metaboliitide toiduahelas liikumise ja kahjulike mõjude kohta veel uurimata.

Kasutatud kirjandus

• EC. 2006. Commission Regulation (EC) No 1881/2006, setting maximum levels for certain contaminants in foodstuffs. Official Journal of the EU, L 364/5.
• Engel, A.M., Klevenhusen, F., Moenning, J.-L., Numata, J., Fischer-Tenhagen, C., Sachse, B., Schäfer, B., Fry, H., Kappenstein, O., Piepe, R. 2022. Investigations on the transfer of
  quinolizidine alkaloids from Lupinus angustifolius into the milk of dairy cows, J. Agric. Food Chem. 70:11749–11758.
• Hoogenboom, L.A., Mulder, P.P., Zeilmaker, M.J., van den Top, H.J., Remmelink, G.J., Brandon, E.F., Klijnstra, M., Meijer, G.A., Schothorst, R., van Egmond, H.P. 2011. Carry-over of pyrrolizidine alkaloids from feed to milk in dairy cows. Food Addit. Contam. Part A. 28:359–372.
• Jayasumana, C., Gunatilake, S., Senanayake, P. 2014. Glyphosate, hard water and nephrotoxic metals: Are they the culprits behind the epidemic of Chronic Kidney Disease of unknown etiology in Sri Lanka? Int. J. Environ. Res. Public Health 11:2125-2147.
• Kan, C.A. 2009. Transfer of toxic substances from feed to food. R. Bras. Zootec. 38:423-431.
• Karise, R., Raimets, R., Bartkevics, V., Pugajeva, I, Pihlik, P., Keres, I., Williams, I.H., Viinalass, H., Mänd, M. 2017. Are pesticide residues in honey related to oilseed rape treatments? Chemosphere, 188:389-396.
• Kass, M., Olt, A., Ots, M. 2021. Ohutu sööda tootmise hea tava juhend, https://www.pikk.ee/wpcontent/uploads/2021/11/Ohutu_sooda_tootmise_hea_tava_juhend_2021.pdf
• Kast, C., Dübecke, A., Kilchenmann, V., Bieri, K., Böhlen, M., Zoller, O., Beck, G., Lüllmann, C. 2014. Analysis of Swiss honeys for pyrrolizidine alkaloids, J. Apic. Res. 53:75-83.
• Lamp J., Knappstein K., Walte H.G., Krause T., Steinberg P., Schwake-Anduschus C. 2021. Transfer of tropane alkaloids (atropine and scopolamine) into the milk of subclinically exposed dairy cows. Food Control. 2021:126:108056.
• Li, Z., Xionga, J., Fantke, P. 2022. Screening of pesticide distributions in foods of animal origin: a matrix-based approach for biotransfer factor modelling of grazing mammals. Environ. Sci.: Processes Impacts, 2022, 24: 609.
• Lopes, J.R.G., Riet-Correa, F., Medeiro, R.M.T. 2019. Phytotoxins eliminated by milk: A review. Pesc. Vet. Bras. 39:231-237.
• MacLachlan, D.J. 2011. Estimating the transfer of contaminants in animal feedstuffs to livestock tissues, milk and eggs: a review, Anim. Prod. Sci, 51, 1067-1078 and Supplementary material https://www.publish.csiro.au/AN/acc/AN11112/AN11112_AC.pdf
• Mulder, P.P.J., López, P., Castelari, M., Bodi, D., Ronczka, S., Preiss-Weigert, A., These, A. Occurrence of pyrrolizidine alkaloids in animal and plant-derived food: results of a
  survey across Europe, Food Addit. Contam. Part A, 35:118–133.
• Mulder, P.P.J., de Witte, S.L., Stoopen, G., van der Meulen, J., Wikselaar, P., Gruys, E., Groot M., Hoogenboom, L.A.P. 2016b. Transfer of pyrrolizidine alkaloids from various herbs to eggs and meat in laying hens. Food Addit. Contam. Part A. 33:1826–1839.
• Püssa, T. 2018. Meemürgid, Konverentsi „Terve loom ja tervislik toit 2018“ artiklite kogumik (toim. M. Kass). Tartu, Eesti Maaülikool, lk 38-44.
• Püssa, T. 2020. Taimede kaudu toitu jõudvatest mürkidest, Konverentsi „Terve loom ja tervislik toit 2020“ artiklite kogumik (toim. M. Kass). Tartu, Eesti Maaülikool, lk 37-47.
• Thompson, H.M., Levine, S.L., Doering, J., Norman, S., Manson, P., Sutton, P., von Mérey, G. 2014. Evaluating exposure and potential effects on honeybee brood (Apis mellifera) development using glyphosate as an example, Integr. Environ. Assess. Manag. 10:463–470.
• Vicini, J.L., Jensen, B.K., Young, B.M., Swarthout, J.T. 2021. Residues of glyphosate in food and dietary exposure, Compr. Rev. Food Sci. Food Saf. 20:5226–5257.

Toimetas: H.Tamsalu