Tekst: Kristiina Traks
Allikas: Koostöös on jõud. 100 aaastat sigade ühistuslist aretust
Toimetaja: Heli Lehtsaar-Karma
Eesti seakasvatus on pärast Nõukogude Liidu lagunemist elanud üle hulga kriise ja tänapäevane suurtootmine on hoopis midagi muud kui mõnikümmend aastat tagasi. Mati Tuvi on seakasvatuses töötanud 32 aastat, olnud Ekseko suurfarmi taassünni juures ja andnud panuse kogu Eesti seakasvatuse uuele tasemele jõudmisel.
Elukooliga professionaal
Veterinaariharidusega Mati Tuvi esimene töökoht oli Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut (ELVI). 1990. aastal asus ta tööle uude seakasvatuse katsejaama Tartu lähedale Märjale.
Sellesse katsejaama toodi üle Eesti tõufarmidest kokku parimate emiste põrsad, kes kasvatati kohapeal üles. Kasvuperioodil mõõdeti sigade ööpäevast juurdekasvu, söödakulu ja -väärindust. Üleskasvatatud sigadel ja rümpadel tapamajas mõõdeti liha kvaliteedinäitajaid, nagu pekipaksust, lihassilma pindala ja tailiha osakaalu. Nende tulemuste järgi hinnati katsesigade vanemaid ja õdesid-vendi ning parimad isendid läksid tõumüüki.
Kui Märja katsejaam tegevuse lõpetas, asus Tuvi tööle Eesti Tõusigade Aretusühistusse (ETSAÜ) veterinaari ja aretusspetsialistina. Koos kolleegidega asutati Vasulasse sigade seemendusjaam, mis töötab tänaseni. See on ainuke sigade seemendusjaam Eestis, mis teenindab kõiki Eesti seafarme, v.a AS-i Rakvere Farmid. Tänapäeval müüakse kuldispermat ka Leetu, huvipakkuv on Läti turg ja miks mitte edaspidi eksportida kaugemalegi.
1990. aastad oli Eesti põllumeestele usina õppimise aeg, sest piirid läksid lahti ja sai hakata rohkem suhtlema välismaa kolleegidega. Nii ka seakasvatuses – Mati Tuvi osales 1995. aastal Cochran Fellowshipi kolmenädalases programmis USA-s ja nägi seal esimest korda maailma tipptasemel seakasvatust.
„Eesti oli selles valdkonnas nõukaajal küll kõva tegija, aga läänemaailmas oli hoopis teine tase: moodsad farmid ja tehnoloogia, oluliselt paremad tootmistulemused, tootmis- ja söötmisprogrammid arvutis, palju erinevaid tõugusid, nende ristamisskeemid jne. Seal mõistsin, milline potentsiaal ja suured võimalused meil Eestis veel ees on, aga see tähendab ka palju tööd,“ räägib Tuvi.
Kannapööre Ekseko farmis
1997. aastal omandas EFTC Grupp Rakvere lihakombinaadi ja sai kaasa pooltühja hiiglasliku Ekseko seafarmi. Tuvi kutsuti sinna tööle aretusjuhiks.
Nõukogude ajal oli Eksperimentaalne Sealiha Tootmise Kombinaat ehk Ekseko n-ö superfarm, seda nii tehnoloogiliselt kui ka toodangu poolest. 1974. aastal ehitatud kompleks oli mõeldud umbes 5000 emisele ja 50 000-pealisele nuumkarjale, kes pidi Võhma Lihakombinaadi kaudu jõudma Leningradi turule. Nõnda see toimiski. Kuid kui nõukogude aeg lõppes, oli farmis alla 3000 emise ja kuuekorruselises pooltühjas nuumamajas vilises tuul. „Toodang oli väga väike, sead kasvasid suureks ligi aasta, õigemini nad ei kasvanudki normaalkaalu, kuna aeg oli keeruline ja jõusööta nappis. Selleks, et farmil oleks mingigi sissetulek, müüdi nuumikud alakaalulistena maha,“ kirjeldab Tuvi. Siiski ütleb ta, et tolleaegset Ekseko juhtkonda peab kiitma, et nad gigantfarmi kuidagi elus suutsid hoida.
Ekseko sigade populatsiooni oli hoitud kinnisena aastakümneid ja enamik loomi olid omavahel sugulased. „Minu esimene ülesanne oli seda muuta, välja vahetada kuldipark ja emised. Ostsime uued jorkširi (suur valge) ja landrassi (peekon) tõugu kuldid kõigepealt Eesti tollastest tippfarmidest, järgmisena saime lisa Soomest. Sealt tõime Eestisse ka hämpširi tõu, kellega oleks hea olnud toota kolme tõu ristandsigu – nuumikuid. Selliseid, kes pärivad enamasti oma vanemate parimad omadused, nagu viljakus, keha pikkus, suured singid, suur tailiha osakaal, kiire juurdekasv, madal söödaväärindus,“ räägib Tuvi. Paraku oli hämpširi tõug Eesti tarbijale võõras – see siga on musta harjastikuga, ka nahk on tume ja see tarbijale ei meeldinud. Sobivat tõugu otsiti edasi ja 2000. aastate alguses löödi käed Norra tõuaretajate ühistuga Norsvin. Sealt hakati tõuparandajatena tooma valgeid tõugusid (jorkšir ja landrass), hämpširi tõug asendus djurokiga. See tõug on eriti heade nuumajõudluse- ja lihaomadustega ning 70–80% maailma seakasvatusest eelistab just seda tõugu.
Tuvi sõnul olid Ekseko sead 1990. aastate lõpus väga pekised, kuid uute kultide esimese järglaste põlvkonnaga tehti sõna otseses mõttes imet. Tuvi meenutab, kuidas Ekseko lihapoe kliendid hakkasid lausa kurtma, et sigadel ei ole enam piisavalt pekki. „Samas tänased nuumsead on selles vallas absoluutselt uus tase. Tailiha sisaldus oli 1998. aastal umbes 47%, aasta hiljem juba 54–55% ja tänapäeval umbes 60%,“ märgib Tuvi.
Soomlaste käe all
Sajandivahetuse paiku müüdi Rakvere lihakombinaat koos Eksekoga Soome lihatööstuskontsernile HK Ruokatalo (nüüd HKScan). Soomlased nägid lihakombinaadi, tapamaja ja seakasvatuse koostöös suurt sünergiat ja kohe algas ka intensiivne Ekseko rekonstrueerimise, arendamise ja laiendamise protsess. „Mõne aastaga viisime emiste arvu 3000-lt 10 500-ni, kus see püsis aastaid. Samal ajal vahetati vana emisekari kiirkorras uue geneetika vastu,“ räägib Tuvi. Rakvere lihakombinaat vajas kiiresti ja palju nuumsigu. Seetõttu võeti kasutusele nn kontraktorsüsteem – Lääne-Euroopas laialt levinud tootmisviis, kus põrsad antakse kasvatada lepingulistesse nuumafarmidesse. Süsteem töötab tänaseni, kuigi väiksemas mahus.
Toona oli esmatähtis renoveerida Ekseko põrsatootmisosakond, sest see, kuidas põrsad sünnivad ja kasvavad oma elu esimestel päevadel, on määrav kogu nende edasises elus. Kari laienes kiiresti ning paralleelselt ehitati farme võõrdepõrsastele ja nuumikutele mitmel pool Eestis – Viljandimaal, Põlvamaal, Pärnumaal, Raplamaal, Lääne-Virumaal jne.
Kogu suur süsteem pidi töötama kui kellavärk, täpselt ja efektiivselt. „Tootmisprotsessis jälgisin igal nädalal üle 500 eri numbri, mille järgi sai analüüsida tootmistulemusi ja teha otsuseid, mis on hästi ja mida tuleb muuta. Kõik toimus kiiresti, kaastöötajad olid motiveeritud saavutama paremaid tulemusi ja inimesed tulid muudatustega hea meelega kaasa,“ sõnab Tuvi. Kõrgeimaks tunnustuseks peab ta ühe üleilmse ravimikontserni peaveterinaari ütlemist 2014. aastal pärast Ekseko farmiga tutvumist: „See on kõige paremini juhitud seakasvatussüsteem, mida ma eales näinud olen.“
Mati Tuvi kiidab tollast Ekseko juhtkonda ja ütleb, et see oli unelmate meeskond: Teet Soorm, Andres Veide, Andrus Nõmmela, Hindrek Smidt, Andero Tank, Kalev Krutto, Mirjam Saar. Ja veel mitmed väga tublid spetsialistid, osakondade ja farmide juhatajad. Eraldi märgib ta ära Soome patrooni Timo Heikkilä, kes õpetas eestlastele, kuidas tänapäevases ühiskonnas elu käib ja mil moel lihaäris lisaväärtust teenida. „See oli meile nn kapitalismi õppetund, mida Timo ise nimetas huumoriga perkele management.“
Ekseko kontraktorsüsteemi ülesehitamist 2000. aastatel peab Tuvi üheks olulisemaks suurprojektiks Eesti põllumajanduses. Väga paljud tühjaks jäänud sea- ja veisefarmid renoveeriti tänapäevasteks seafarmideks. Kokku käis süsteemist läbi üle 30 farmi. Kõik ei jäänud püsima, oli ka õnneotsijaid ja lausa pahatahtlikke partnereid. Koostöö jätkus tugevamatega ja nendega, kellel oli huvi teha pikaajalist koostööd. Partnereid oli lõpuks umbes 20 ja tööd sai üle 200 inimese Eesti eri paikades, kuid kaudselt veel palju rohkem, sest seakasvatus andis omakorda tööd jõusöödatööstustele ja viljakasvatajatele.
Kokku kasvatati Ekseko süsteemis tippajal ligi 260 000 nuumsiga aastas, kes tarbisid aastas ligi 90 000 tonni jõusööta. Jõusöödast üle 70% moodustas Eesti teravili. Tänaseks on Ekseko süsteemi (Rakvere Farmid) tootmismahtusid üksjagu vähendatud, aga süsteem toimib siiamaani. Mati Tuvi töötas Eksekos (hiljem Rakvere Farmid) ligi 20 aastat, alguses aretusjuhina, hiljem tootmisdirektorina. Juba mõne aastaga sai Eksekost põrsatootmise absoluutne tipp, kellest eespool oli vaid üks Eesti farm – Saimre Seakasvatuse OÜ Aidu farm.
Saimre Agro areneb samm-sammult
Alates 2019. aastast on Mati Tuvi Saimre Agro Grupi juhatuse liige, vastutades peamiselt loomakasvatuse, eelkõige seakasvatuse eest. 95 töötajaga ettevõte kasvatab 3650 hektaril vilja, toodab piima (950 lüpsilehma) ja kasvatab kuues farmis umbes 22 000 siga, sealhulgas 1500 emist, aastatoodanguga 45 000 nuumikut.
Koos Linnamäe Peekon OÜ-ga moodustatud ühistus Ühinenud Seafarmid toodetakse ligi 60 000 nuumikut aastas, mis on umbes 15% praegusest Eesti seakasvatuse tootmismahust. Saimre Agro teeb koostööd enamiku Eesti lihatööstustega. Lisaks on Tuvi alates 2017. aastast ETSAÜ nõukogu liige, kus tal on nõuandev roll praktilistel seakasvatuse teemadel. Loodetavasti on ka sellest abi kogu Eesti seakasvatuse arenemisel.
Viimaseid aastaid seakasvatuses nimetab Mati Tuvi väga rasketeks. Algas see kõik 2015. aastal, mil Eesti metssigade hulgas levis kulutulena sigade Aafrika katk. Kuna sigade Aafrika katk on siiamaani metssigadel aktuaalne, on Eesti tervikuna 2. tsoon (v.a Hiiumaa) ja meie sigade ekspordivõimalused senini piiratud.
Sealiha hind kõigub alati palju ja loomulikult mõjutavad seda maailmas toimuvad sündmused. Loeb, kas liha toodetakse parasjagu liiga palju või on seda mingil põhjusel puudu, kuid mõju avaldab ka sööda hind. „Veel 2022. aasta alguses andis Eesti seakasvataja piltlikult öeldes iga tapale saadetud seaga kaasa minimaalselt 50 eurot – nii suur oli kahjum sea kohta ehk umbes 1/3 käibest. Selline tootmine ei ole pikemat aega jätkusuutlik,“ ütleb Tuvi. „Suures hädas olid Euroopa Liit ja Eesti riik sunnitud toetama algtootmist. Kuid ikkagi on sigade arv viimase aastaga Eestis vähenenud 20–25% ja aastal 2023 on meie turul 70 000–100 000 nuumsiga vähem, kui oli aasta varem. Ellu on jäänud vaid efektiivsemad tootjad ja ka need, kellel on riskid hästi maandatud ehk kel on oma lihatööstus või ka muu tootmine, mis võimaldab keerulised ajad üle elada.“
Kuidas edasi?
Eesti seakasvatuse tulevikku nimetab Tuvi ähmaseks: kriis kestab ja sõda Ukrainas venib. See aga tähendab, et vilja ja mitme teise söödatooraine hinnad jäävad kõrgeks. Liha hind on küll tõusnud, kuid tarbijate hinnataluvusel on piir ees ja kuigi pikalt liha hind väga kõrge olla ei saa.
Ebakindlust lisab ka EL-i agarus kõikvõimalike nõuete lisamisega – seakasvatuse standardid on tõusnud enneolematule tasemele, kuid kogu muu maailm väljaspool EL-i jätkab vanaviisi. „Igasugune erinõuete lisandumine teeb tootmise kallimaks. Ilmselt juba lähitulevikus ei ole EL-i sealiha maailmaturul konkurentsivõimeline, sest meie tootmine on lihtsalt liiga kallis,“ nendib Tuvi, lisades, et seakasvatus on läbi aastate olnud kui sõit Ameerika mägedel.
Kolm mõtet Mati Tuvilt Eesti seakasvatuse tuleviku kohta
Ühistegemises on jõud. Seakasvatajad peaks ühinema ja moodustama ühised müügikanalid. Ideaalis tuleks moodustada tootjate ühistu ja osta ära mõni suurem Eesti lihatööstus. See ei tee asja kohe heaks, aga annab võimaluse hakata üles ehitama kogu ketti: algtootmine, tööstus, müük.
Kvaliteedikava koostamine. Eesti lihatööstused, elanikkond ehk tarbija ja Eesti riik tervikuna peaks hakkama rohkem väärtustama kodumaist sealiha. Selleks on Eesti seakasvatajad alustanud kvaliteedikava koostamisega, kus määratletakse nõuded, kuidas tuleks sigu tänapäevasel moel kasvatada ja mis on olulised kvaliteedinäitajad sealiha kui tooraine valikul riigihangetes ja lihatööstustes üldiselt. Näiteks on Eesti seakasvatus üks väiksemaid antibiootikumide kasutajaid Euroopa Liidus.
Tõuloomade eksport. Ükskord peab ka nn katkuaeg (sigade Aafrika katk) Eestis ja sõda Ukrainas läbi saama. Maailm peaks taas normaliseeruma ja siis tekiks Eesti seakasvatusel ka rohkem võimalusi eksportida meie tõuaretuse vilju ehk tõuemiseid ja -kulte. Eesti sigade tõuaretus on saavutanud maailma tipptaseme ja me võiksime vabalt konkureerida teiste Euroopa Liidu tõuaretajatega.
Artikkel ja kogumik “Koostöös on jõud. 100 aaastat sigade ühistuslist aretust” valmisid MAK 2014–2020 “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” ühistegevuse valdkonna raames ning seda toetas Euroopa Liit.