Millist vähetuntut puuviljakultuuri tasub kasvatada?

Allikas: Liina Arus, Eesti Maaülikool
Intervjueeris Karol Sepik, Maaelu Teadmuskeskus

Sel aastal lõppes pikk ja põhjalik projekt „Uute puuviljakultuuride, kasvatus-, koristus- ja töötlemistehnoloogiate arendamine”. Mis projekti käigus välja selgitati?

Projekti hüüdnimeks võiks panna ka “Seitse aastat seitsmekesi”, sest luubi alla võeti seitse pigem vähem kasutatud kultuuri – kuslapuu, ebaküdoonia, toompihlakas, tikker, lodjapuu, aroonia ja must leeder.  Selles osalenud Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskuse doktor Liina Arus rääkis, millist infot suur ja aeganõudev töö andis.

Millised kultuurid andsid kõige positiivsema tulemuse või lausa üllatasid?

Kõik katses olnud kultuurid andsid positiivse üllatuse. Enam üllatasid vast kuslapuu, must leeder ja ka ebaküdoonia. Esmalt siis kuslapuu ja see, et kuslapuu Kanada sordid on suurtootmises ja Eestis üldiselt kasvatamiseks paremad kui Vene päritolu sordid. See oli küll üllatav. Samas ei taha ma maha teha Vene päritolu sorte, need on vägagi sobivad just koduaedadesse oma vilja suuruse ja väga hea maitse poolest

Musta leedri kui meie jaoks suhteliselt  tundmatu kultuuri tooksin samuti esile. Nüüdseks võin öelda, et tänu sellele projektile on hakatud Eestis musta leedrit palju rohkem just istandikes kasvatama. Varasemalt korjati loodusest ja üht-teist toodeti samuti, kuid nüüd on ikkagi rajatud suuremad istandused ja väärindatakse peamiselt õisi.

Ehkki must leeder on meie uuritud kultuuridest ainus, millel kasutatakse nii marju kui õisi, siis ma pean marju mitte väga väärtuslikeks – maitse  pole parim ja hoolega peab jälgima, et kõik marjad oleks korralikult valmis saanud, muidu on kergelt mürgised. Värvainena on marjad samas väga hinnatud. Lisaks ka ebaküdoonia, mille aretatud sordid on saagikamad, suuremad kui need mida siiani kasvatati.

Milline kultuur endale maitseb?

Projekti lõpuks oligi kõige suurem maitsealane üllataja musta leedri õitest tehtud siirup. Olen sellest jätkuvalt nii vaimustunud, et rajasin endale koju ka väikese musta leedri istandiku. Nüüd ma olen selles punktis, kus ma hakkan istandust juba suurendama. Lisaks maitseb mulle kõik, mis on valmistatud ebaküdooniast

Kas see on siirupina nii maitsev kui ka tervislik?

Eelkõige peetaksegi musta leedrit ravivate omadustega taimeks, on näiteks väga hea ülemiste hingamisteede haiguste puhul. Aga õiesiirup on ääretult maitsev, joo nagu limonaadi! Soovitan proovida – segage siirupit kergelt karboniseeritud veega!

Veel hiljuti (sügisel) tegin omale uue partii leedriõiesiirupit. Suvel polnud aega, panin õied sügavkülma. Ka sügavkülmutatud õisikud on sobivad leedriõietõmmise valmistamiseks

Kas masinkoristust saab teha kõikide uuritud kultuuride puhul?

Päris kõikide puhul ikkagi ei saa. Lodjapuul, mustal leedril  ja ebaküdoonial tuleb kõne alla ainult käsitsi saagi koristus. Samas, lodjapuul me jõudnudki masinkoristust proovida, selle puhul võib see kõne alla tulla.

Musta leedri vilju ei proovinud me masinaga korjata, sest taimed ei olnud projekti perioodi jooksul piisavalt suureks kasvanud. Suuremana võib see kõne alla tulla, aga kui juba õied on ära korjatud, siis polegi marju..

Milliseid takistusi või probleeme selle projektiga ette tuli?

Ma tooksin kõigepealt esile hoopis positiivse külje, et sellised pikaajalised katsed on pigem haruldus kui normaalsus. Tänu sellele õnnestus mitmeid aastaid väga häid andmeid saada. Takistus on ikkagi see, et mõned kultuurid on pisut pikaealisemad, andes saaki alles neljandal-viiendal-kuuendal aastal peale istutamist. Oleks tahtnud veidi veel andmeid korjata

Kuna tegu oli mahekasvatuse alaga, siis tekkis mõnel kultuuril ka kahjurite probleem, nt lodjapuul. Ebaküdoonia puhul rikkus 2020 rahe kogu saagi, tekitades koortele kahjustusi. See muutis viljad mitte küll söögikõlbmatuks, aga ebastandardseks ja rikutuks ja sellised ei ole enam müügikõlblikud. Rahe rikkus 2020 ka karusmarja saagi.

Ei saa öelda, et väga suuri takistusi oleks olnud.  Katse pikaajalisus tagaski selle, et kui ühel aastal katseandmete kogumine mõnel kultuuril ebaõnnestus, siis teistel aastatel mitte. 2020. aastal alanud Covidi periood kestis peaaegu kaks aastat. Seetõttu ei  saanud liikuda Euroopas ringi nii palju, kui me oleks tahtnud ja alguses planeerisime. Rahvusvahelist kogemust jäi seega natuke vajaka.

Millised aastaajad kõige rohkem mõju avaldasid?

Ilmastikutingimuste varieerumine muudab saagikust palju. Eriti talvetingimused, suvised põuaperioodid või hoopis rahesadu. Selles osas oli kõige stabiilsema saagikusega aroonia. Lodjapuud näiteks mõjutas ilmastik väga, samuti kuslapuud.

Kuslapuud mõjutas eriti  sügis-talvine periood. Kuslapuu eripära on väga lühike, sügav puhkefaas ja see saabub üsna varakult. Meil on aga väga tavapärane see, et sügisel on esimene külmaperiood ära ja siis läheb soojaks. Soe periood võib kesta jõuludeni ja kauemgi. Kuslapuu arvab siis, et nüüd on kevad käes, võib kasvama hakata ja läheb tihtipeale õitsema. See mõjutab järgmise aasta saagikust.

Üks projekti eesmärke oli vähetuntud kultuuride tutvustamine laiemale avalikkusele. Kuhu huvitatud võiks uurima minna?

Jah, materjalid on online’is üleval. Eesti Maaülikooli raamatukogu veebis on raamatute täistekstid kõik kättesaadavad ja olen saatnud nende paberversioone ka erinevatesse raamatukogudesse.

• Väike kuslapuuraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/4575
• Väike tikriraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/7183
• Väike arooniaraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/7237
• Väike ebaküdooniaraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/7962
• Väike toompihlakaraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/7401
• Väike leedriraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/7913
• Väike lodjapuuraamat https://dspace.emu.ee/handle/10492/7929

Kus veel projekti tulemused jutuks on tulnud?

Kuna ma isiklikult vaimustusin nendest kultuuridest, siis istutasin endale kõik need ka koju ka ning omast ajast ja õhinast propageerin nende kasutamist ja kasvatamist.

Eks projektiga paralleelselt on pidev avalikkusele tutvustamine käinud ning lõppedes sai ka raadios mitmeid kordi esineda. Loomulikult on ka otsekontakt inimestega, palju rääkimist ja nõustamist. Alles hiljuti käidi Haapsalust just samu vähelevinud kultuure vaatamas, kuidas miski on maha pandud, mismoodi konkreetselt kasvatakse, milliseid vigu tuleks vältida. Selle teadmisega minnakse nüüd omalegi istandikke rajama.

Projektis uuritavaid kultuure seitse ja nende sorte oli kokku üle kaheksakümne, milliseid siis valida?

Oma aeda tegin valiku siis, kui projekt oli just äsja käima läinud. Nüüdseks on tänu projektile soovitused paljuski muutunud.

Suured muutused on juba alguses mainitud kuslapuu puhul. 20 aastat tagasi polnud selliseid sorte nagu katses kasutasime, üldse valikus. Ma võtaksin täna katsetusse juurde just hilisema valmimisega Kanada päritolu sorte, mida tegelikult juba Eestis kasvatatakse. Järeldus on see, et sortide valik ajas muutub, mõnel kultuuril kiiremini, mõnel mitte..

Näiteks karusmarja oli katsetuses nii vanemaid kui uuemaid sorte. Tõdemus oli see, et peaksime Eesti klimaatilistes tingimustes ikkagi jääma rohkem nende vanade äraproovitud kindlate sortide peale.

Toompihlakal ei polegi väga palju sorte, needki pigem vanemad ja neid uusi nii palju peale ei tule. Peaaegu kõik sordid sobivad väga hästi, samuti aroonial.

Projektis testiti ka erinevaid valmistooteid koos päris suure hulga maitsjatega. Milliseid tulemusi see andis? Millel oleks turupotentsiaali?

Arvan, et ilmselt kõik  proovivad väga hea meelega uusi põnevaid, ägedaid asju, aga lõpuks jäädakse lihtsa ja traditsioonilise juurde pidama. Ehk mis ikkagi kokkuvõttes inimestele meeldib, see jääb aastateks samaks. Näiteks kuslapuu moos, kõige tavalisem variant.

Üks traditsiooniline toode on arooniamahl, mis on hetkel poodides suhteliselt kallis. Kas seda tasub toota?

Ma arvan küll, et arooniamahlal on potentsiaali. Usun, et inimesed tahavad seda arooniamahla, mida vanaema tegi. Vanaema tegi seda koos kirsilehtedega. Juba praegu paljud aroonia kasvatajad väärindavad ise oma marju. Kas ta nüüd väga kallis on… pigem ütleks, et võrreldes nende teiste kultuuridega on aroonia, üks odavamaid. Arooniat on kõige lihtsam kasvatada, teda on väga lihtne korjata. Julgen arvata, et see poes olev kallidus on natukene kunstlik.

Kas mõni kultuur võiks olla rohkem värskena lettidel?

Muidugi! Toompihlakas, karusmari ja ebaküdoonia on ka olnud värskelt lettidel, mitte küll nii palju, kui maasikad ja vaarikad.

Toompihlakas on veel Eesti inimesele suhteliselt võõras aga tasapisi hakatakse teda rohkem tundma. Toompihlakas tekitab inimestes esmast võõristust, sest nimes on “pihlakas”. Pihlaka viljad  on ju kibe, mõru hapu. Toompihlaka puhul Tegu on aga täiesti teise liigiga!. Oma välimuselt Pigem sarnaneb ta mustale sõstrale – vili on ilus, tume, ülimagus ja maitsev!

Millised kultuurid võiksid olla praegu tootjale kõige kasumlikumad?

Arvan, et kuslapuu ja aroonia, ka ebaküdoonia väärib tähelepanu. Ebaküdooniat on suhteliselt lihtne kasvatada, aga vilju peab töötlema. Neist saab suurepäraseid tooteid!

Mida võiks aiapidaja istutada?

Kõiki kultuure, mida me katsetasime ja enamgi! Ja kui peaksin veel ühe sellise projekti tegema, siis katsetaks näiteks kirss-kontpuuga, hiina sidrunväändikuga ja aktiniidiaga. Aiapidajad võiks seda kohe teha!

Aktiniidia on hämmastav taim ja kindlasti oleks vaja välja selekteerida sellised sordid, mis Eesti kliimas paremini vastu peaksid. Valgevenes ja Ukrainas kasvatatakse aktiniidiat päris palju ja kasvab seal väga hästi. Meil soovitatakse kasvatada pigem soojemates kasvupaikades, lõuna pool ja läänes, hoonete päikesepoolsetes äärtes.

Puuviljandusteadlane Robert Piir on nende kultuuride ja sortidega katsetanud, aga eks kõik uus ole äraunustatud vana.