Allikas: konverentsi Põllumajandus ja Keskkond 2023 toimetised
Rene Freiberg, Arvo Tuvikene: Kümme aastat salapära Eesti veeseire andmetes: kust pärineb saasteaine kloridasoon-desfenüül?
Pestitsiidide põllumajanduslik kasutamine on viimastel aastakümnetel olnud meedia huviorbiidis. Nitraaditundliku ala põhjavee seire raames on leitud põllumajanduslikus kasutuses olnud kloradisooni ja selle pamese laguprodukti jääke norme ületavates kogustes. Kuid kui seda ainet pole aastaid Eestis kasutatud, siis kust see seiresse välja tuleb?
Eestis turustatakse taimekaitsevahendite (pestitsiidid, mida kasutatakse põllumajanduses ja metsanduses põllukultuuride ja teiste taimede kaitsmiseks kahjurite ja haiguste eest) toimeaineid olenevalt aastast 700–800 tonni. Pidevalt käib arendustöö paremini sihitud ja väiksema keskkonnamõjuga taimekaitsevahendite väljatöötamiseks ja agrotehniliseks manustamiseks.
Paraku esineb olukordi, kus vajalikud teadusandmed saadakse alles aastate või aastakümnete pärast peale preparaadi kasutuselevõttu. Hästi on tuntud õpikunäide insektitsiid DDT kohta, mis keelustati Eestis 1968.a., kuid mille laguaineid ehk metaboliite leidub siiani meie pinna- ja põhjavees.
Mis on kloridasoon?
Orgaaniliste mikrosaasteainete esinemine põhjavees on äratanud ülemaailmset tähelepanu, kuna nad võivad avaldada negatiivseid mõjusid inimeste tervisele. KL on herbitsiid püridasinoonide grupist, mille puhul saab eristada kolme toimeviisi umbrohtudele: fotosünteesi allasurumine, karotenoidide tootmise takistamine ja taimele vajalike rasvade tootmise takistamine. KL on aastakümneid laialdaselt kasutatud herbitsiid, mis pärsib laialehiste umbrohtude fotosünteesi ja mida peeti suhteliselt kahjutuks.
Kloridasoon oli herbitsiidina Euroopas kasutusel alates 1964. aastast ning see oli Euroopa Liidus heakskiidetud kuni 31. detsembrini 2018.7 Eesti taimekaitsevahendite registri andmetel sisaldas viimati toimeainet KL herbitsiid „Pyramin Turbo”. Nimetatud toode kustutati turule lubatud taimekaitsevahendite registrist 1. jaanuaril 2013. Toodet võis müüa 6 kuud peale nimekirjast kustutamist ja kasutada 18 kuud peale kustutamist, st. 1. juulini 2014.
Kloridasooni (KL) ja selle peamist laguprodukti (kloridasoon-desfenüüli, KLD), on Eestis mõõdetud alates 2012. aastast nitraaditundliku ala põhjavee seire raames. (Taimekaitsevahendid jõuavad põhjavette peamiselt pinnasest leostumise teel, pinnaveekogudesse kas pinnaseosakestena seotult erosiooni kaudu, lahustunud kujul dreeni ja põhjavee sissevoolu kaudu või otseselt aerosoolina taimekaitsetööde läbiviimisel.)
Nitraaditundliku ala põhjavee seirepunktide veest on aastail 2016–2019 KLD-i leitud peaaegu pooltes proovides. Rohkem kui neljandik proovidest on seni kehtinud põhjavee/joogivee piirsisaldust ka ületanud. Aastas võetakse pestitsiidijääkide analüüsiks 35–40 proovi. Veeproovid võetakse suvisel madalveeperioodil, reeglina augustis. Seni ei olnud selge, milliseid teid pidi KLD põhja- ja pinnavette satub. Lähtuvalt peedikasvatuse hääbumisest pole seda toimeainet Eestis vähemalt 30 aastat laialdasemalt kasutatud. Nüüdseks on selle herbitsiidi tavakasutus keelatud kogu Euroopa Liidus.
Mis on aine mõju inimestele, loomadele?
Teaduskirjanduse põhjal võib järeldada, et uuringud KL-i ja tema metaboliitide kohta on tehtud peamiselt akuutsete (ägedat mõju avaldavate) doosidega, kuid selliseid looduses praktiliselt ei esine.
- Loomkatsete kohaselt on KL-il nõrgalt või mõõdukalt ärritav toime silmadele ja nahale.
- KL-i võib hinnata mittemutageenseks (ei tekita kromosoomide struktuuri või arvu muutumisest tulenevat pärilikkuse muutust) ja mittekartsinogeenseks, st seda ei peeta vähkitekitavaks ühendiks.
- KL kujutab mäletsejalistele suurt ohtu ja WHO klassifikatsiooni järgi on see neile väga mürgine ühend. Pärast KL-i manustamist täheldati loomadel järgmisi haigustunnuseid: apaatia, hüperventilatsioon, suurenenud süljeeritus, halvatus, kroonilised krambid ja surm.
- KL on ka veeorganismidele mõõdukalt toksiline. Keskkonnas mõjutab KL antioksüdantseid (organismis vabade radikaalide kahjulikke toimeid vältivaid) ensüüme ning aeglustab organismide individuaalset arengut (ontogeneesi).
Uuringu andmed ei näita toimeaine keskkonda viimist
Selgitava uuringu kavandamisel olid päevakorras hüpoteesid, kas võib olla tegemist toimeaine väärkasutamisega, kaugkandega, muu tööstus- ja olmekeemiaga või loomasööda-sõnniku reostusahelaga. KL-i ja KLD-i seiret tehti kord kuus, taimestiku kasvuperioodil ka sagedamini, rohkem kui ühe aasta jooksul ja kolmel eraldi asuval uurimisalal (Olustveres, Adaveres ja Mõral).
Eesti Maaülikooli, Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi korraldatud uuringu andmed ei näita toimeaine (KL) jätkuvat keskkonda viimist. Tänaseid põllumajandustootjaid pole põhjust kahtlustada põhjavee saastamises KL-i ja selle laguainetega.
Peamiselt on tegemist jääkreostusega aastakümnetetagusest ajast, ennekõike erinevate peedikultuuride kasvatamise kõrgajast 1970–1990. aastatel. Ka teiste Euroopa riikide uuringute põhjal võib oletada, et põhjavesi on nende ühenditega saastunud veel aastakümneteks ka Eestis.
Kus toimeainet leidus ja kus mitte
Aastatevaheline ja sesoonne saasteainete sisalduste kõikumine proovides on tingitud peamiselt hüdroloogilise režiimi muutustest, pinnavee infiltratsioonist ja põhjavee-pinnavee osakaalu muutustest pinnaveekogude toitumisel. See väljendub ilmselt ka põhjavee taseme muutlikkuses, mida selle uuringu raames ei mõõdetud.
Olustvere uuringuala puhul võib väita, et sügavamad põhjaveekihid on jäänud puhtaks ja puurkaevude (sügavus 60–70 m ja rohkem) joogivee kvaliteediga seal probleeme ei ole. Sama saab praegu väita ka Mõra uuringuala kohta. Adavere uuringualal on kohati saastunud pindmisi põhjaveekihte avavad puurkaevud (avatud põhjaveekihi sügavus 10–20 m).
Uuringualadelt kuni meetri sügavuselt võetud pinnaseproovid näitasid, et künnisügavusel (kuni 30 cm) leidus kohati toimeaine KL-i jälgi. Võib oletada, et KL või selle isomeer (toimeaine keemilisel sünteesil tekkinud kõrvalsaadus) on olnud aastakümneid seondunud künnikihis oleva orgaanilise ainega ning vabaneb alles proovide ekstraheerimisel orgaaniliste lahustitega. Tavapärased analüüsimeetodid ei võimalda toimeainet isomeerist eristada ja isomeeri leidumise ning osakaalu kohta Eesti keskkonnas praegu andmed puuduvad. KL-i jälje kohatine leidumine aeroobses (hapnikurikkas) ja päikesevalgusele eksponeeritud pinnakihis on üllatav ja vajab edasist uurimist riikliku mullaseire käigus. KLD-i künnisügavuses ei leidunud. Sellest sügavamates pinnase kihtides uuritavaid aineid ei leitud.
Võib järeldada, et toimeaine KL (võimalik, et ka selle isomeer) ja tema metaboliidid on peamiselt talletunud savikihtides sügavamal kui üks meeter, kus toimub nende järkjärguline vabanemine põhjavette. KL-i leidumine Olustvere allikakompleksi veeproovides näitab, et need saasteained võivad olla pinnases talletunud nii toimeaine kui selle laguproduktide kujul, samaaegselt võib toimuda ka toimeaine lagunemine ja leostumine.
Sõnnikust uuritavate ühendite jääke ei leitud, samuti olid nendest jääkidest vabad uuringualadel kasvanud põllukultuurid. Seega pole alust arvata, et toimuks muldade taassaastumine sööda-sõnniku ringluse kaudu. Võimalik on, et mulda satuvad vähesel määral KLD-i jäljed põllukultuuride kastmise vee ja taimekaitsetöödel kasutatava vee kaudu. Tugevalt saastunud vee kasutamist peaks vältima (Olustvere allikas, Haaslava allikas jt).
Laguaine KLD-i jälg leiti rapsišrotist, mis ilmselt pärines väljastpoolt Euroopa Liitu. See leid võiks viidata KLD-i jälje esinemise võimalusele ka rapsiõlis. Praegustel andmetel pole alust arvata, et selle ühendi leidumine loomasöödas kujutaks ohtu põllumajandusloomade tervisele või saastaks põllumajandusmaad.
KLD-i laialdane leidumine joogivees ei kujuta praeguste andmete põhjal akuutset (lühiajalist ja tugevatoimelist) ohtu inimese tervisele.
Samuti ei ole reaalne tarbitava joogivee ja toiduga ületada nendele ainetele praegu kehtivaid piirnorme, ennekõike päevast aktsepteeritavat kogust. Seire käigus tuli välja, et leidub leibkondi, kellede joogivees on KLD-i sisaldus ligi 3 μg l−1 (seni kehtis Eestis piirsisaldus joogivees 0,1 μg l−1). Sellistel juhtudel tuleks tegeleda nende inimeste teavitamisega ja võimalike leevendusmeetmetega (uute kaevude ja trasside rajamine, vee filtreerimine jmt). Nende saasteainete pikaajalised kroonilised mõjud, isomeeri esinemine ja toksikoloogia ning ohutu piirsisalduse kehtestamine vajab edasist täpsustamist. Joogivee kvaliteedi määruse muutmisega käesoleval aastal on need küsimused nüüd antud Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ekspertide pädevusse (RT I, 26.09.2019, 2)
Uuring näitas regulatsioonide ja seire koostöö vajadust
Me teame järjest enam keemiliste ühendite levimisest keskkonnas ning mõjudest liikidele, ökosüsteemidele ja inimtervisele. Samuti muutuvad järjest täpsemaks ja tundlikumaks keskkonnaseires kasutatavad analüüsimeetodid. Pidevalt tuleb aga pingutada, et leida tasakaalupunkt konkurentsivõimelise põllumajandustootmise ja keskkonnakaitseliste eesmärkide vahel. Vajalik on tegeleda lünkadega, mis meie teadmistes praegu on – me pole veel kaugeltki lõppjaama jõudnud. Samuti ei pruugi kõikide loodusesse viidavate keemiliste ühendite lagunemine vastata meie ootustele või kasutusel olevate mudelite prognoosidele. Saatan peitub detailides, nagu alati.
KLD-i uuring näitas vajadust parandada koostööd regulatsioone väljatöötavate ning järelevalvet ja keskkonnaseiret teostavate asutuste vahel, seda nii Eestis kui Euroopa Liidus tervikuna. Selliselt on võimalik seiretulemustes esinevate anomaaliate ja ohumärkide põhjustele kiiremini jälile jõuda ning paremini kaitsta mulla, põhja- ja pinnavee ning lauale jõudva toidu puhtust ning seeläbi ka tundlikke liike, ökosüsteeme ja inimtervist.
Täielik eestikeelne aruanne (Freiberg ja Tuvikene, 2022) on vabalt kättesaadav Eesti Teadusagentuuri kodulehel. Uuring viidi läbi aastail 2021–2022 ning selle tellisid ja rahastasid Keskkonna- ja Maaeluministeerium ning Eesti Teadusagentuur/RITA 2 meede.
Toimetas: Hanna Tamsalu, Maaelu Teadmuskeskus
