Allikas: EPKK nädalainfo 3, august 2023
Mihkel Kangur ja Erik Moora Äripäeva raadiosaates „Kuum tool“ toimunud arutelus jäi kõlama mõte, et mullaviljakuse kaos on süüdi väetised ja taimekaitsevahendid ning päästerõngaks oleks sõnniku põllule vedamine. „Paraku püütakse nõnda väga komplitseeritud probleemi lihtsustada ja konkreetseid süüdlasi otsida. Tegelikkus on nagu alati palju keerulisem,“ kirjutas säästliku tehnoloogia teadur Jüri Liiv.
Mullaviljakuse hoidmise lihtsaid lahendusi ei ole
Humiinainete keemiaga viimased viisteist aastat tegelenud Tartu Ülikooli teadlane Jüri Liiv sõnas alustuseks, et ei maksa arvata nagu tahaks põllumees põlde taimekaitsevahenditega üle ujutada. „Väetiste kasutamine on aga paratamatu, sest vastasel korral sureks inimkond lihtsalt nälga. Tööstuslik „mahe“ tootmine ei ole laias plaanis jätkusuutlik, sest iga saagiga viiakse teatud osa taimetoitaineid põllult minema. Mahetootmises kompenseeritakse kadu naabruses asuva karjamaa arvelt, kus söövate lehmade sõnnik tasakaalustab minemaveetud osa. Paraku saavad aga ka sealt toitained otsa, küll pisut aeglasemat. See, mis aga linna viidud, ei tule tagasi, vaid jõuab üldiselt merre,“ selgitas Liiv taimekasvatuse põhitõdesid.
„Mulla viljakuse põhifaktoriks on huumus. Humiinained on väga keerulised suured molekulid, mis sisaldavad hulganisti funktsionaalseid keemilisi rühmi. Tänu nendele suudavad nad hoida mullas vett ja toitaineid ning muudavad mulla viljakaks.
Kui huumust pole, on tegu liivaga, kus taimi saab kasvatada ainult pidevalt väetiselahusega kastes. Paraku ei kannata humiinained õhku ja niipea, kui me põldu künname, hakkavad need lagunema. Mis edasi juhtub, on hästi näha Sahara näitel: looduslikult on tegu viljaka savanniga, mille põllumajanduslik tegevus on muutnud kõrbeks. Ka kõik Ameerika kümned ja kümned kõrgtsivilisatsioonid on hävinud tänu sellele, et ühes ja samas kohas kasvatati pikka aega maisi või muud söödavat. Ühel hetkel sai otsa huumus – ja ka riik ja tsivilisatsioon,“ osutas Liiv.
Tunnustatud teadlane tõi näitena, et maakera kogu mullastiku (sh põllud, metsad, tundra jne) süsinikuvaru on umbes 1000 PgC. „Sellest kogusest on peale tööstusrevolutsiooni algust (1850) inimene hävitanud umbes 80 Pg, ehk kümnendiku ja see protsess ainult kiireneb. Sajandi keskpaiku arvestatakse, et viljakandmatuks muutub umbes pool kogu planeedi põllumaast. Protsessi tagasikeeramiseks aga lihtsaid lahendusi ei ole,“ selgitas ta.
Huumusele on vaja piisavalt aega
Liivi sõnul on saates välja pakutud elurikkuse taastamine ja orgaanika põllule vedamine küll toredad asjad ja suurendavad ajutiselt nii pisiloomade arvukust kui ka saagikust (tänu mulla struktuuri paranemisele), kuid ei suurenda grammigi huumuse hulka ega mullaviljakust. „Humiinainete tekkimiseks on tarvis anaeroobseid tingimusi ehk siis kamara teket ja piisavalt aega,“ nentis Liiv.
Ta lisas, et kahjuks on reaalseid mõõtmisi väga vähe, sest need on samuti kulukad ja aeganõudvad. „Üht-teist on siiski tehtud ja seniste andmete põhjal võib öelda, et Eesti tingimustes tagaks huumuse säilimise kasutuskord, kus viiele aastale põllupidamisele järgneks kümme aastat loomade karjatamist. Need pakutud suhtarvud ei ole teaduslik arvutus, vaid kõhutunne väheste olemasolevate arvandmete baasil. Eestis oleks see ehk isegi teoreetiliselt mõeldav, kuid tooks kaasa loomulikult toidu mitmekordse hinnatõusu ja põllumajanduse efektiivsuse ja konkurentsivõime kadumise.
Samas peame arvestama tõsiasjaga, et Euroopas (rääkimata kogu maailmast) ei ole nii palju maad, et kogu rahvastikku jätkusuutlikult toita; eeldatavasti peaks selleks olema elanikkond alla 1 miljardi,“ tõdes teadlane. „Lohutuseks võin öelda niipalju, et suures plaanis ei sõltu meie tegemistest niikuinii miski. Kõigi eelduste kohaselt võime ka Eestis juba lähikümnenditel oodata miljoneid näljahädalisi, keda ei huvita ei jätkusuutlikkus, loodushoid ega kohalik rahvas ja kes teevad maa paljaks nagu rändtirtsuparv. Ühel hetkel aga väheneb rahvaarv niikuinii Maakera taluvuspiirini – aga selleks ajaks on ilmselt kadunud ka meie tsivilisatsioon,“ viskas Liiv õhku kibeda prognoosi.
Põllumeeste kommentaar:
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Sivar Irval ütles, et viimasel ajal meedia vahendusel kõlanud süüdistused nagu oleksid põllumehed varasematel aastakümnetel välja võtnud kasumi ja nüüd tullakse riigilt toetusi küsima on pahatahtlik vastandumine olukorras, kus just põllumeeste igapäevase visa ja pühendunud tööga on meil loodud külluslik toiduvalik poodides. „Ei vaja meenutamist, et pärast Teise Maailmasõja lõppu, kui maailma rahvastik oli võrreldes tänasega kordades väiksem, oli toiduainetest tohutu nappus. Sellest toidupuudusest oleme jõudnud olukorda, kus igapäevane toit tundub meile nii enesestmõistetav, et lugupidamine sektori tegemiste vastu on asendunud arrogantsi ja vastutustundetute sõnavõttudega,“ sõnas koja nõukogu esimees.
Teraviljakasvatajate ühistu KEVILI nõukogu liige Jaak Läänemets on seda meelt, et põllumehed oma tegevusega täidavad ühiskonna tellimust toidu julgeoleku kindlustamisel.
„Oleme seda teinud pühendunult ja panustanud oma energiat nii vajalikku eluvaldkonda. Minu arvates on nii, et põllumehed on toimetanud senise parima teadaoleva praktika järgi, ilma liigkasuta. Põllumehed ei ole süüdi selles, et parim teadaolev tehnoloogia on maad kurnav – see on arenenud maailma teaduse tulemus ning meid on nii ülikoolis õpetatud.
Toidu tootmise ehk maaviljeluse tehnoloogiat on aastakümnete jooksul arendatus efektiivsuse suunas, st, et toit oleks võimalikult odav ning kättesaadav tarbijatele. Tänase teadmise juures peame kahjuks tõdema, et see on osutunud maad kurnavaks. Vaevalt, et keegi oleks valmis kahjumiga toitu tootma – kallima maaviljeluse peaksid niikuinii kinni maksma tarbijad. Selles seisneb Mihkel Kanguri jutu põhiline viga – ta väljendub justkui võiks ühiskond oodata põllumeestelt sama hinna eest 10 korda kallimat toitu.
Ilma toiduta ei elaks me keegi, sööki vajame kõik kolm korda päevas – see tõsiasi paneb fookuse paika. Ründavad sõnavõtud meie põllumajanduse/toidutootmise pihta, kus toodetakse ühte puhtamat toitu maailmas on pehmelt öeldes vastutustundetu ja solvav,“ sõnas staažikas teraviljakasvataja.
„Kui me ise enam ei suuda hinnata Eesti puhast toitu ja seda mis meil on, siis kes seda meie eest teeks,“ viskas ta küsimuse õhku.
Artikkel ilmus MAK 2014-2020 „Teadmussiirde pikaajaline programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas“ raames. Rahastamisallikas: Euroopa Maaelu Põllumajandusfond (EAFRD).
