Triin Saue, Maaelu Teadmuskeskus; Mait Sepp, Tartu Ülikool
2023. aasta ilmastikku võib iseloomustada mitmeti. Maailma vaates oli tegemist rekordilise aastaga – aasta oli soojem kui kõik eelnevad alates 1850. aastast. Eestis sellist rekordit ei sündinud, kuid aasta paistis silma suure muutlikkusega.
Aasta algas keskmisest soojema, kuid harjumatult lumise talvega, mis tõi kaasa nii liikluskaost kui pikaajalisi elektrikatkestusi.
Kuigi kirjutatud on “aasta”, hakkasime talve lugema seekord juba novembris. Esimene lumi tuli Kagu-Eestis maha 16. novembril, 19. novembriks oli juba kogu Eesti lumega kaetud. Talv (defineeritud kui püsiva lumikattega periood) algaski seetõttu enamikus kohtades 18-20 novembril. Erandiks osutusid taas saared, kus “korrektset” talve ei saabunudki – kuigi temperatuurid püsisid alla nulli ja mäletame ju ka saari tabanud lumeuputust, jäi lume püsivuse kestus kogu selle saaga talveks nimetamiseks liiga lühikeseks.
Päristalv klimatoloogilises mõistes tähendab, et lumikate on püsiv vähemalt 30 päeva järjest. Enamasti domineerib sel juhul ka olukord, kus ööpäeva keskmine temperatuur püsib alla nulli. Püsiv lumikate võib samas olla vägagi paks – nii mõõdeti talve kõige paksem lumi just Hiiumaal Luguse hüdromeetriajaamas – 72 cm 13-14 detsembril. Selline ilmastiku käik moodustas kokkuvõttes suures osas Eestist kahe püsiva lumikatteperioodiga lumerežiimi.
Esimene lumi sulas kohati juba jõuludeks, enamuses kohtades jaanuari keskel. Lumeta periood kestis siiski vaid mõned päevad ja uus lumi jäi püsima juba märtsi keskpaigani. Kagu-Eestis, Kirde-Eestis ja teatud maastikutüüpidel püsis lumikate aga sügise lõpust talve lõpuni püsivana. Jõgeval lugesime püsiva lumikatte alguseks 19. novembri ja lõpuks 18. märtsi, tehes talve kestuseks 120 päeva. Jõgeval oli lumevabad perioodid küllalt lühikesed, 1-2 jaanuar ja 16-17 jaanuar, mida ei peeta lumikatte katkemiseks. Võrdluseks – klimaatiline keskmine püsiva lumikattega perioodi pikkus on Jõgeval 78 päeva, eelmine talv oli aga 134 päeva pikkune.
Lumisele talvele järgnes keskmisest soojem kevad.
Eesti keskmisena algas taimekasvuperiood (ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsivalt üle 5 °C) 9. aprillil, Kirde-Eestis, saartel ja rannikul 10-11. aprillil, mujal 7. aprillil. Jõgeval lugesime kasvuperioodi alguseks 10. aprilli, see on paljuaastasest keskmist nädala jagu varem.
Jah, sõna “keskmisest soojem” on kogu kevade kohta tervikuna statistiliselt korrektne. Miks me siis mäletame midagi muud? Lähemalt vaadates kujundas keskmistest numbritest hoolimata kevadet ebatavaliselt kuiv ja külm maikuu hiliste tugevate öökülmadega, mis kahjustasid ulatuslikult põllu- ja aiakultuure ning panid rohukasvu pausile.
Maikuu Eesti keskmine õhutemperatuur oli normilähedane 10,7 ° (norm 10,5 °), territoriaalselt vaadates Lõuna- Eestis ja läänesaartel pikaajalisest keskmisest natuke soojem ja Kesk- ning Põhja-Eestis kraad-poolteist jahedam. Oluliselt erines tavapärasest aga maikuu esimese dekaadi temperatuur, mis oli kõikjal pikaajalisest keskmisest oluliselt madalam, ulatudes vaid 5 kraadini. 5-7 mail registreeriti paljudes kohtades päeva külmarekordid. Maikuu tervikuna kujunes ka väga kuivaks ja temperatuuri poolest muutlikuks, suure ööpäevase amplituudiga. Maikuise ilmastiku kujundasid valdavalt kõrgrõhkkonnad, tuues kaasa palju päikest (Jõgeval 124% normist), paraku ka vähe vihma ja selge taevaga kaasnevaid öökülmi, mis olid 2023 aasta kevadel ebatüüpiliselt hilised ja tugevad. Maikuine öökülm ei ole meil muidugi midagi ootamatut, aga siiski ei ole tavapärane, et mai keskel on neli ööd järjest temperatuur maapinnal kuni -8 kraadi. Mitmel pool Eestis mõõdeti öökülma veel päris mai viimastel päevadel.
Kliimamuutustst sõltumatult tuleb ikka ja jälle meeles pidada, et Eesti asub siiski päris kaugel põhjas ja on lisaks küll väike, aga ilmastiku poolest suur. Nii määravadki öökülmaohu ja – mõju ära just kohalikud, maastikust ja mikrokliimast tingitud erinevused.
Kevadest suvesse liikudes – kui vaadata keskmisi numbreid, siis jah, ka suvi oli keskmisest soojem, sademeid keskmisest pisut vähem.
Just suvekuudel ilmneb eriti selgelt see, et põllumehe vaates on igasugune keskmine väärtus üsna mittemidagiütlev nähtus. Sisuliselt mõjutas ju põldudel toimuvat mitte keskmine number, vaid see, et suve algus jätkas kevadist kuivust, samuti oli juuni algus eriliselt jahe (ikka veel öökülmad).
Juuni keskel jõudis kohale ka suvesoe või õigemini suvekuum (kuumalaine 14-23 juuni), katkestamata sealjuures põuaperioodi, mis kestis juunikuu lõpuni. Eriti kuiv oli juuni teine dekaad, kui paljudes kohtades üldse ei sadanud. Alates 1922 aastast on juuni veel kuivem olnud 7 aastal. Jõgeval oli pilt katsepõldudel ülejäänud Eestiga võrreldes isegi viisakas. Juhuslikud hulkuvad sajuhood leidsid külmapealinna ümbrusse tee natuke sagedamini kui mujale (siinjuures me ei kinnita ega lükka ümber Ilmataadi poole saadetud sajatusi ega lubadusi). See-eest meie Kuusiku katsekeskuse põldudel näitasid taimed juba juuni keskpaigas üsna selgelt välja, mida nad kogu senisest ilmamenüüst arvavad (vihjeks: mitte midagi head).
Kokkuvõttes sundis pikk kevadsuvine külm-ja-kuiv periood põllumeestele peale kiireid ja ebamugavaid otsuseid ning kuigi hilisem ilmastik kujunes soodsamaks, jäid saagid keskmisest väiksemaks.
Põllukultuuridele on üldisest sajuhulgast olulisemgi selle sobiv ajastus – väga kuivadele maile-juunile järgnenud normist sajusemad juuli-august summeerusid suve kokkuvõttes “keskmiseks sajuhulgaks”, kuid aega tagasi pöörata ja taimi sellesamuse keskmisega ju turgutada ei saa.
Augusti alguses käis üle Eesti rahetorm, mis tõi eelkõige Saaremaal kaasa purustusi. Lõuna-Eestit tabas ilmakarma augusti lõpupoole – 19. augustil käis sealt üle paduvihm – näiteks sadas Mehikoormas ühe päevaga üle 50 mm vihma ehk ligi 70% kuunormist. 30-31 augustil räsis Eestit, eelkõige Lõuna-Eestit korralik äikesetorm.
Ka sügis, oh mitteüllatust, oli keskmisest soojem.
Sügis (temperatuuri püsiv langus alla 13 kraadi) algas 1-5 oktoobril. Siit saabki juba välja lugeda, et september oli erakordselt soe – keskmine temperatuur 15,6 °C (norm 12,2 °C). Nii sooja septembrikuud ei ole registreeritud alates 1922. aastast. Sügis püsis sooja ja vihmasena kuni novembri viimase dekaadini, mil toimus küllalt järsk üleminek talvistele oludele. Novembri viimase kolmandiku temperatuur oli normist koguni 4-5 kraadi madalam, detsember oli normiga võrreldes 1,5 kraadi jahedam.
Esimene lumesadu esines juba 8. oktoobril, maapind kattus paaripäevase õhukese lumega 19. oktoobril. Novembri keskel tekkis püsivam lumikate, mis kiiresti paksust kogus. Aasta lõppes seega talviselt, sealhulgas puid ja elektriliine lõhkuva lumeladestusega.
Selline ühe aasta ilmastiku lühikirjeldus sisaldab silmnähtavaid vastuolusid.
Ühelt poolt võrdleme mõõdetud väärtust, näiteks kuu keskmist temperatuuri, mingi normaalsusega: pikaajalise keskmisega. Nagu märkasite, domineerib siin läbi aastaaegade sõnapaar ”keskmisest soojem”: väljend, mis ei tekita erilisi emotsioone, justnagu ei seostugi päriseluga. Teiselt poolt kirjeldame aga iga aastaaja juures midagi ebatavalist, harjumatut, erilist – seda, mis jäi meelde, erines tavapärasest, tekitas ebamugavust. Kirjeldame värvikalt ilmastikusündmusi, millega kaasnes külm tuba, ikaldus, hinnatõus, kaos. ”Keskmisest soojem” ei tõmba kuigivõrd lugeja tähelepanu, ”massiline elektrikatkestus” või ”sajandi suurim põud” aga küll.
Nagu öeldud, aasta 2023 oli maailma keskmisena kõigi aegade kõige soojem. Ent eestlased, kes muidu on üsna murelik rahvas, ei muretse mitmete küsitluste tulemuste põhjal kliimamuutuse pärast, hinnates seda vähetähtsaks, võõraks mureks. Võibolla me lihtsalt ei taju keskmise muutusena kirjeldatava protsessi olemust? Meid ju sel aastal see globaalne kuumus pealtnäha ei puudutanudki – meil olid omad mured. Miks peakski muretsema maailma keskmise temperatuuri tõusu pärast, kui meil on elektriliinid kolmadat talve lume all lookas ja öökülm räsib meie aedu veel juuniski. No ja see pisiasi, et vihma ei saja. Või kui sajab, siis valel ajal ja vales kohas ning liiga palju korraga. Aga kus see lubatud soojenemine siin ikkagi on, ah?
Muretsemist ei tasu kergelt kõrvale lükata.
Puid ja traate painutavad lumesajud või hilised öökülmad ei tähenda paraku seda, et Eesti oleks järsku võluväel üleilmsest kliimasoojenemisest pääsenud. Ei, kahjuks me ei ela eraldi planeedil ja meid mõjutavad täpselt samad globaalsed protsessid, mis teisigi Maa asukaid. Globaalset soojenemist näitavadki need üha harjumuspärasemaks muutuvad „keskmisest soojemad“ kirjeldused, samuti üha kõrgemale kerkivad keskmised.
Räästani hanged ja hilised hallad meenutavad meile lihtsalt seda, et me elame päris kaugel põhjas. Tuletades korraks meelde geograafiat: Tallinnast pooluse poole asub vaid kolm pealinna: Reykjavík, Helsingi ja Oslo. Ka tulevikus jõuab meile Arktikast -30 kraadine pakane ja kesksuvine öökülm. Seda siiski üha harvem ja üha lühiajalisemalt, sest Arktika soojeneb praegu eriti kiiresti.
Muide, need kes arvavad, et kliima soojenemist käega katsuda ei saa, siis palju jõudu aiast hispaania teetigude ja mustpeanälkjate hävitamisel! Muidugi on nende ja paljude teiste taimekahjurite Eestisse jõudmise taga sulaselge inimlik lollus. Ent see, et nad meie aedades hästi tunnevad ja talved üle elavad, on selge märk kliima soojenemisest.
Me kasvatame aedades ja põldudel juba palju selliseid kutuure, mille maha panemine oli veel 30-40 aasta tagustes kliimaoludes mõeldamatu. Osaliselt on see sordiaretuse võit – aga teisalt on meil kliimamuutuste tõttu pikenenud ka vegetatsiooniperiood. Ja lisaks lahedatele uutele taimedele on meile jõudnud ka mitte-nii-lahedad taimehaigused, millest mõnikümmend aastat räägiti vaid Põllumajandusülikooli erikursustel.
Kliima muutused on juba jätnud nähtava jälje meie igapäevastesse hoiakutesse.
Milline paanika algab sotsiaalmeedias iga väikseimagi lumesaju järel! Kliimamuutuse jälg on ka see, et 2023. a. sügisel hoiatas üks meediaväljaanne pakase eest siis, kui ilmaennustuse järgi pidi õhutemperatuur langema… -6 kraadini. Me ei ole enam külmaga harjunud.
Miks me siis peaksime nende kliima keskmiste pärast murelikud olema? Kasvõi ainult sellegi tõttu, et kliimamuutus tähendab keskkonnamuutust ja see omakorda tähendab jõujoonte nihkumist nii meie ühiskonna sees kui ka riikide vahel. Keegi saab rikkaks ja keegi jääb vaeseks. Sellest kerkib loogiline küsimus, et kas meie, eestlased, jääksime ikka globaalsete probleemide ignoreerimisega võitjate poolele, või siis pigem mitte?
Lühendatult avaldatud Maa Elus 18.01 https://maaelu.postimees.ee/7940166/uks-tavaline-aasta-ja-kas-me-peaksime-selleparast-muretsema
