Põldude lupjamine hoiab mulla viljakust ja seob süsinikku

Allikas: Maaelu Teadmuskeskus (12.03.2024). Pollumajandus.ee (17.04.2024)

Põllumuldade lupjamist kui olulist mullaviljakuse ning keskkonnaga seotud teemat tuleb ikka ja jälle esile tõsta. Aastaid on püütud lupjamisvajadusele suuremat tähelepanu juhtida, kuid senine tulemus on endiselt murettekitav.

Vaatamata lupjamismahu suuremisele viimastel aastatel on aastate jooksul tekkinud mahajäämusest tingituna vajadus selle järele siiski mitmekordne. Isegi 2023. aasta lupjamistoetus ei toonud murrangut paremuse poole, vaid lupjamismaht hoopiski vähenes. Kogu Eesti põllumajandusmaade lubjavajadus tekkiva happesuse neutraliseerimiseks on arvestuslikult 1, 342 milj tonni CaCO3, jaotades selle 4 aastale, tuleks põllule laotada ca 335 000 t CaCO3 e ca 420 000 füüsilist tonni lubiaineid, s.o 4­,5 korda(!) rohkem praegusest reaalsest tasemest.

Senine lupjamisel kasutatav praktika, mis on väidetavalt majanduslikult odavam, ei täida siiski soovitud tulemust, sest mulda viidav lubjakogus (CaC03) on liialt väike (3 t/ha) soovitud muutuste saavutamiseks. Praktikas kasutatavate erinevate lubiväetiste madala CaCO3 sisalduse tõttu jõuab mulda sel viisil peamiselt paekivist ainult ca 2 t CaCO3/ha, mille positiivne mõju piirdubki maksimaalselt 2­–3 aastaga ning ainult tuhka kasutades veelgi vähem.

Mulla muudavad happeliseks pidev maaharimine ja lämmastikväetised

Mulla muudavad happeliseks mitmed tegurid, näiteks pidev maaharimine ja lämmastikväetised, mida taimed vajavad valkude ja klorofülli tootmisel. Mullaviljakuse parandamisel lupjamisega tõstetakse mulla pH-taset, et happelisus ei takistaks taimedel toitainete omistamist. Lupjamine parandab nii mulla struktuuri kui ka toiteainete lahustuvust ning aitab lisaks lämmastikule taimedel pinnasest ka fosforit kätte saada.

Muldade lupjamine ei ole tähtis mitte ainult mulla reaktsiooni reguleerimisel. Happelised mullad seovad vähem süsinikku, muldade jätkuv hapestumine ohustab ka toiduga varustatust mulla viljakuse vähenemise tõttu, happelised mullad on põuakartlikumad, halveneb muldade struktuursus jne. Ainuüksi nimetatud eesmärkide täitmiseks on muldade happesuse neutraliseerimine esmatähtis, mistõttu vajab see laiapõhjalisemat lähenemist, kuidas kuhjunud probleemi lahendada.

„Meie põllumees on olnud alati üsna teadlik lupjamise vajalikkuses,” nendib juba 17. hooaega põldude lupjamisega tegeleva Tuulemaa OÜ juhatuse liige Alari Sukamägi. „See, kes mullaproove teeb, näeb analüüsidest, mida mulla tervise parandamiseks tegema peab. Pigem on takistuseks põllumehe rahaline seis. Seetõttu oleme investeerinud turu parimasse tehnikasse ja tehnoloogiasse, et pakkuda põldude lupjamist asukohapõhiselt – mullakaartide põhjal. Selline laotusviis tagab, et lubimaterjal laotatakse põllul vajalikus koguses just sinna, kuhu seda on vaja.”

pH tähtsus

Muldade hapestumisel on mitmeid põhjuseid. Eestis langeb sademeid rohkem kui aurustub, mistõttu uhutakse kaltsium ja magneesium mulla ülemistest kihtidest välja. Igal aastal leostub sademete tõttu põllumullast välja  200-300 kg Ca hektari kohta. Saagiga eemaldatakse hektarilt veel ligikaudu 35 kg. Mulla happesust mõjutavad ka mullas mitmesugused juureeritised, huumushapped ja orgaanilise aine lagunemisel tekkivad laguproduktid.

Hapestumist soodustab ka füsioloogiliselt happeliste mineraalväetiste kasutamine (ammooniumsulfaadil põhinevad väetised). Ammooniumsulfaadi suuri koguseid ei tohiks kasutada selle kõrge väävlisisalduse tõttu (N 20,8% ja S 24%), sest nii viiakse mulda oluliselt rohkem väävlit, kui taimed tegelikult vajavad. Kõrge väävlisisaldus mõjub taime kasvu pärssivalt ning soodustab ka Ca ja Mg leostumist mullast (Valli Loide, 2019).  

Sobivaimaks pH vahemikuks enamike põllukultuuride kasvatamisel on 6-7,2. Paljud kasulikud mikroorganismid ei suuda elada ja paljuneda madala pH-ga muldades (kaltsiumisisaldus mullas on alla 1500 mg kg-1). Mullas elavad kasulikud bakterid on aga abiks toiteelementide omastamisel, vabastades mulda mitmeid mikroelemente (nt. S, Fe, Zn) ja fosforit, kaaliumit. Lisaks sünteesivad bakterid ka kasvuhormoone ja parandavad taimede vastupidavust abiootilisele stressile. Mõned bakterid omavad ka biofungitsiidset mõju.

Liiga happelistes muldades on mitmete bakter- ja seenhaiguste levik intensiivsem. Ohtlikuim neist on ristõieliste nuuter, mille takistamiseks tuleb lisaks külvikorra järgimisele ka teostada mulla regulaarset lupjamist.

Mineraalmuldadel, mille pH on 5,6-6,5, on vajalik säilituslupjamine, kui kaltsiumi sisaldusmullas on alla 1500 mg kg-1. Turvasmuldadel, mille pH on 5,0-5,5, tuleb teostada säilituslupjamist, kui kaltsiumisisaldus on alla 5500 mg kg-1. Tundlikumad kultuurid mulla happesuse suhtes on ristõielised (raps, kapsas), liblikõielised (lutsern, ristik, hernes, uba) ning teraviljad (oder, nisu). Värskelt lubjatud muldadel (pH > 7) on boori (B), tsingi (Zn), raua (Fe), vase (Cu) ja mangaani (Mn) omastamine mullast pärsitud.

Happelistes muldades (pH < 6) on taimede kasvuks vajalike toiteelementide (N, P, K, Mg, S, Ca, Mo) omastamine pärsitud, tuues kaasa saagikuse ning saagikvaliteedi languse. Neil muldadel on väetiste kasutamise efektiivsus madal.

Lubiväetis aitab saada suuremat saaki, vähendab fosforikadusid ja lisaväetamise vajadust, muudab põllud struktuurilt ühtlasemaks ning võimaldab kasvatada nõudlikke sorte. Lubja efektiivsust ja lahustuvust mõjutab oluliselt lupjamisaine struktuur – peene struktuuriga lubi lahustub kiiremini ja tõstab ka pH-d kiiremini kui jämedama struktuuriga materjal. Väga tähtis roll on lupjamisel ka kaltsiumi viimisel pinnasesse, kust seda omastavad taimed, läbi mille jõuab see inimeste organismi.

Lupjamist võib teha aastaringselt, kui vaid põld masinaid kannab. Lupja saab laotada ka talvel vähese lumme korral tasasele ja külmunud maale.

Maafondi hindamiseks on mitmeid viise – tudeerida mullakaarte, koguda mullaproove või torgata labidas mulda.

• Maaelu Teadmuskeskuse kaardirakendused annavad infot nii mullaliigi kui lõimise kohta, võimaldavad hinnata põllu kasutussobivust erinevate kultuuride kasvatamiseks, kui muuhulgas jälgida üldist niiskusrežiimi ning erosiooniohtu.
• Labidaproov annab aga hea hetkeülevaate konkreetselt põllul – maas sonkimine aitab tuvastada muutuseid mullastruktuuris, hinnata tihenemist ning taimiku juurdumist. Heas seisundis mullas võiks olla ka paar vihmaussi ning mõnus värske lõhn. Julgemad võivad ka maitsta, kuid täpsemad andmed mulla maitse ja omaduste seose kohta veel puuduvad.

Kuula taskuhäälingut: Agrofaanaatika. Osa 4: Muldade lupjamine.  + Märkmed (pdf).

Kuula taskuhäälingut: Agrofaanaatika. Osa 21: Mullaproovid, mullatervise diagnoos.