Allikas: projekt Loodusrikas Eesti, 22. juuli 2024. Tunnuspilt: Kairi Tingas.
„Loodusrikas Eesti“ projektile (Kristiina Jürisoo, Tartu Ülikool) andis intervjuu Järvamaa Kutsehariduskeskuse taimekasvatuse tootmisjuht Karl Aru, kes haldab koolimajandi 600 hektari suurust maad.
Sadakond hektarit sellest on püsirohumaad, kus karjatatakse ja toodetakse heina, 300 hektaril kasvatatakse teravilja ja 200 hektaril toodetakse erinevaid silokultuure. Põldude elurikkust hindab Karl keskmisest paremaks, kõige suurema efekti annab tema sõnul segapõllumajandus. Projekti käigus rajas Karl koolimajandi põldudele 12-meetri laiused rohumaaribad, kuhu külvas kodumaiste hein- ja õistaimede seemnesegu. Liigrikas taimekooslus meelitab põllule looduslikud kahjurivaenlased ning tolmeldajad.
Kuidas jõudsid „Loodusrikas Eesti“ projekti põllumajandusmaastike mitmekesistamise näidisalade rajamiseni?
Kolleegi utsitusel, kes oli kuulnud projektist ja kel endal huvi portsjonkarjatamise vastu. Lisaks leidsime siis põllu rohumaaribade rajamiseks. Et PRIA toetusskeemides on nüüd ökoteenuseid pakkuvad alad sees, tahaks katsetada, kas ökoaladel ka mõju on ja kuidas asi toimib. Tuleviku põllumajanduse seisukohalt on ökoalade säilitamine ja tekitamine möödapääsmatu.
Kuivõrd arvestate põllumajandushariduses elurikkusega?
Väga palju, sest meil on segapõllumajandustootmine, mis tähendab, et kõiki meie külvikorras põlde väetame kord aastas orgaanilise väetisega. Mullaproovidest on näha, et orgaanilise süsiniku tase on mullaelustikus päris kõrge. Ka põllud on meil päris hästi liigendatud, suuri massiive pole. Et 25 hektari suurused põllud sobivad meie tehnika ja külvikorraplaaniga, oleme suuremaid põlde seetõttu ka mitmeks jaganud. Rohumaasegudesse oleme toonud liigirikkust, et ühelt poolt maksimeerida nende efekti mullastikule, kuid teisalt ka riskide hajutamiseks.
Meil on päris palju maaparandussüsteeme, mis tähendab, et meil on veekaitsevööndid, kus põllumajandustegevust ei ole. Lisaks nõuavad paljud taimekaitsepreparaadid viie- kuni kümnemeetriseid puhvertsoone.
Millised mullad teil on? Kergemad liivsavimullad. Sekka natukene turvasmulda ja savikamat maad. Pilt on kirju ja põldudele tuleb läheneda vastavalt.
Kas viimasel ajal on rohkem häid või halbu aastaid, kas olete märganud klimaatilisi või muid trende? Nt et põuda või üleujutusi on rohkem?
Trend kipub olema, et ekstreemseid ilmastikuolusid on rohkem ja seetõttu oleme taliteraviljade kasvupinda suurendanud. Kui varem oli taliteravilja pooleks suviteraviljaga, siis 2023. aastast on taliteravilja 60-70% ja see trend jätkub.
Samuti tundub, et sügis on läinud pikemaks, kevadine külviperiood aga aina lühemaks. Kuna kevadeti on kuiv, tuleb leida moodus, kuidas talvine niiskus maksimaalselt ära kasutada. Õppemajandis paigaldasime ühe maaparanduslikke kuivendussüsteeme reguleeriva klapi, mille abil saab veetaset reguleerida. Peale niiskuse võimaldab selline süsteem ka toitaineid paremini põllul hoida.
Erinevad kahjurid on Eestisse jõudnud, nt oateramardikas. Maisikasvatuses selliseid putukaid ja haigusi, kes saagi pöördumatult kahjustaks, veel laialt levinud ei ole, kuid eks seegi ole tulevikuteema.
Kas kliimamuutused mõjutavad ettevõtte tootlikkust ja kuidas sellega kohaneda?
Ikka mõjutab, külviaken läheb kitsamaks ja töö tuleb maksimaalselt õigel ajal ära teha. See nõuab omakorda investeeringuid masinaparki.
Paljud tootjad on hakanud selleks, et lasta maal puhata, panema külvikorda vahekultuure, mis võitlevad hästi umbrohustumisega ning muudavad toitained kättesaadavaks rahakultuuridele. Kuid kevadiste vahekultuuride kasvatamine tähendab ka seda, et ettevõtte kasutuses olevast maaressursist kõik 100% tootlik ei ole.
Meie kasutame õppeasutuses viljavaheldust – ühte teravilja kasvame ühe põllu peal maksimaalselt kolm aastat. Nisu näiteks kahel järjestikusel aastal ühe põllu peal kasvatades tuleb arvestada sellega, et haigusfoon on kõrgem. Rapsikasvatuses jälgime soovituslikku viieaastast vahet. Kuna ka meie silomaad on viljavaheldusplaanis, annab see võimaluse maal puhata ja haigustekitajate fooni maha tõmmata. 2-3 aastat on põllumaa rohumaa all, enne kui seal uuesti teravilja kasvatama hakkame.
Kuidas sinu arvates mõjutab põllumajandusmaastiku elurikkus saagikust?
2023. aasta augustis oli suur lehetäide rünnak, päris paljud ümberkaudsed põllumehed tegid tõrjet. Jälgisin pikalt ka oma põlde, kus lehetäide suurimad vaenlased – lepatriinud – tegid oma töö ja loodus omad korrektiivid. Teinekord tasub ikka loodust ka usaldada. Kui mõtleme Eestis aina laiemalt levivale rapsikasvatusele, siis seal kasutatakse tolmeldamisel mesinike abi, isegi mesitarusid viiakse põlluäärde. Saagikuse tõus 10-15%.
Leian siiski, et elurikkuse mõju saagikusele pole veel piisavalt uuritud. Tahaks põhjalikumaid andmeid selle kohta, kuidas erinevad praktikad saagikust mõjutavad ja mis kvaliteediga vilja niimoodi saame.
Milliseid võtteid veel võiks kasutada põllumajandustootmises elurikkuse toetamiseks? Orgaanilist väetist võiks kasutada rohkem. Kõigil teraviljakasvatajatel ligipääsu sellele pole, aga orgaanilisi väetisi (nt kanasõnnikugraanuleid või huumusaineid) saab ka osta. Päris paljud põllumehed panevad rõhku sellele, et kõik hakkab mullast ja et kõik toitained saaks maksimaalselt ära kasutatud, lupjavad nad põlde.
Kas te ise lupjate? Senini on mullaproovide järgi meie põldude pH tase olnud normaalne. Probleemkohad, mida valikuliselt lubjata, oleme kaardistanud.
Aga viljapuuribade või hekkide rajamine? Meil annavad sarnase efekti võsastunud kraaviääred, mida muidugi tuleb ka kontrolli all hoida, et nad maaparandussüsteeme häirima ei hakkaks. Lisaks piirnevad paljud me põllud metsadega.
Kuskohast neil teemadel infot otsid ja leiad?
Internetis jälgin USA taastava põllumajanduse tegemisi. Pikalt olen hoidnud silma peal otsekülvitehnoloogiatel, just selle mõttega, et kas ka Eestis oleks potentsiaali seda rakendada. Otsekülvipraktikad on väga erinevad kasvõi selle poolest, milliseid vahekultuure üldse kasvatatakse viljade vahele või kuidas kujundada külvikorrad nii, et saaks otsekülvimasinatega toimetada.
Aga põhilised on siiski põllupäevad, kus saab teiste põllumeestega rääkida või kellelegi külla minna. Kui põllumees näeb, et asi ikkagi ei toimi, siis nii ta ütleb ka. Universaalset valemit põllumajanduses nagunii ei ole, midagi üksühele üle võtta on võimatu. Kõike peab oma mätta otsast vaatama ja katsetama: mis on just see, mis enda põldudele ja tootmisesse sobib, ja seejärel parim valik teha.
Kas kultuurid on ajaga muutunud? Või tahaksid katsetada peale maisi veel millegagi?
Mõtleme vahekultuuride külvamisele. Need ei oleks saagikultuurid, aga silomaid saaks niimoodi efektiivsemalt ära kasutada, samuti tahame efektiivistada rohusööda kasutamist. Külvata või allakülvina teha midagi, mida saaks sügisel loomade ettevaruks koristada.
Eestisse on jõudnud talirüps, taliotra oleme kasvatama hakanud. Tatart veel ei ole võtnud külvikorda, sest tatar on nišikultuur, mille hind kõigub hästi palju. Lõunapool kasvatatakse juba sojauba ja kikerhernest, aga need on ka praegu veel liiga nišikad, et nendega tegeleda.
Palju pritsite ja millega?
Kasutame taimekaitsevahendeid vastavalt vajadusele. Leheväetiseid kasutame. Tahesõnniku ja läga kasutamine tähendab ka, et umbrohufoon on tahes-tahtmata kõrgem. Haigustõrjest ikkagi pääsu ei ole, kuid näiteks METKi taimekahjustajate monitooring annab head infot selle kohta, millal haigustõrjetöid planeerida. Kasvuregulaatoreid eriti ei kasuta, palju reguleerib ilmastik ja õige sordivalik. Insektitsiide ei ole juba aastaid kasutanud.
Mida projektialadel kasutate? 2024. aastal oli suviodral herbitsiidiring, täiendväetis lehekaudne. Taimik oli võrdlemisi tihe ja kuna kasutasime puhtimata seemet, siis haigustõrjest ei olnud pääsu. Põllul on täna pilt enam-vähem. Saaki on loota natukene rohkem kui esialgu prognoosisime, kuid sellel aastal annavad kindlasti tooni umbrohud, mis tulid mitmes rindes.
Kas mõni tingimus, nt ilmastik, paneb ka paika, et nüüd ei pritsi? Ikka, eelmisel aastal oli selleks põud, taimed olid stressis ja seetõttu polnud vaja lisastressi tekitada. Päris paljud herbitsiidid pärsivad taimekasvu ja tekitavad stressi. Lisaainetega saab põhikultuuri natuke tugida, aga kui põuastes tingimustes veel pritsiga peale minna, on kahju kindlasti suurem kui kasu. Seetõttu 2023. aastal päris paljudel taimekaitseplaanid ei täitunud sel mahus, mis kevadel sai kavandatud.
Kui palju mängivad elurikkama põllumajandusmaastiku loomisel rolli toetused?
Põllumehed kindlasti arvestavad sellega, palju lisakulutusi ja saamata jäänud tulu kompenseeritakse, kuid lisaks sellele jälgitakse, mida saaks toetuste tuules rohkem põllu peal teha. Loodan, et motivatsioon elurikkuse säilitamiseks põldudel ja nende ümbruses on just toetusi silmas pidades kõrge.
Mis veel takistab elurikkuse edendamist?
Toetusnõuded. Veekaitseseadus lubab veekaitsevööndis kõrrelisi heintaimi kasvatada ja palju põllumehed seda ka teevad, panevadki ühe kultuuri, nt timuti. Et toitained ei leostuks kraavi, peab seda niitma ja kokku korjama ning toetusi võetakse selle ala peale palju. Samas on tootjad, kes pole veekaitsevööndisse jääva osa peale toetust taotlenud ja seal lastakse loodusel vohada.
Elurikkuse mõttes oluline põldude liigendamine põrkub efektiivsuse-küsimusega. Kui suur põllumassiiv teha väiksemateks tükkideks, siis põlluharimiseks kuluv aeg suureneb. Tänapäeva põllumajanduses tuleb aga igal pool, kus võimalik, efektiivsust taga ajada. Tootmistulud ei taha kasvada, kui kulud kogu aeg kasvavad.
Kas mingist tehnikast on puudus?
Otsekülvitehnoloogia katsetamine on praegu üks põhilisi ettevõtmisi, aga otsekülvikud on kordades kallimad kui tavalised teraviljakülvikud. Meie põldudel on vajaka ka täppisviljelustehnoloogiast. Vanasti oli täppisviljeluse põhimõte hoida kogu põld n-ö rohelises, aga kaasajal annab see võimaluse valida välja mittetootlikud alad, mis võib-olla ei sobigi põllupidamiseks, aga kuhu saaks rajada nt põllusaari. Ei ole mõtet kulutada liigset ressurssi alale, kust saaki ei saa.
Millised on tulevikuplaanid, kuhu suunas soovite liikuda?
Meie siht on täppisviljelus. 2023. a ajasime täpsemaks lägalaotamissüsteemi. Edasi saab minna nii, et me ei pane vedelsõnnikut mulla pinnale, vaid segame selle mullaga või paneme kamarasse. Tulevikuplaanis on tark väetisekülvik, väetuskaartide alusel väetamine, täiendväetamisel tahame hakata kasutama satelliidipilte, ja tark kombain, et saaks saagikaarte lugeda ja probleemkohad põllul kaardistada. Proovime ikka liikuda selles suunas, et meie õpilased oleksid tuttavad kõigi nende võimalustega, mida tänapäevane kaasaaegne põllumajandus pakub.
Praegu on meil kasutusel ilma- ja mullajaam. Jälgime põldudel toimuvat kogu aeg, nt muldade vee- ja toitainete sisaldust, õhuniiskust ja temperatuuri, mis aitab omakorda teha järeldusi selle kohta, mis haigused võivad hakata lähiajal levima ning kuidas ajastada väetamist või külvi
Käiku läks portsjonkarjatamine; mulle taimekasvatajana meeldib maaressursi maksimaalne kasutamine, ühtlasi tekib liigirikkam kooslus – karjatamisega töödeldakse ja väetatakse piisavalt maad. Mõtlema peab, kuidas tahesõnnikuga kompostida nii, et ressurssi paremini kätte saada, ilma et selle kasutamine tekitaks põllul probleeme, sest nii vedel- kui ka tahesõnnikuga on umbrohufoon põldudel paratamatult kõrgem. Kompostimisega peaks aga saama probleemi vähendada.
LIFE-IP projekti “Loodusrikas Eesti” (ForEst&FarmLand LIFE18IPE/EE/000007) rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE’i programm ja projekti partnerid.
