Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Rene Reisner rääkis täna Järvakandis peetaval EPK aastakonverentsil põllumeestele veemajanduse probleemidest ja sellest, mida euroliidul ja Eestil nendega on plaanis ette võtta.
Tegemist on sisuliselt vastuoluga veemajanduse ja põllumajanduse vahel, sest Eesti tihedat siseveekogude võrku arvestades, on peaaegu vältimatu, et farmerite poolt põllule viidud kemikaalid sattuvad paratamatult ka näiteks jõgedesse ja sealt edasi juba ka merre. Eks see ole ka üks põhjus, miks veeseadust on viimase 20 aasta jooksul muudetud 50 korda.
„Pinnavee kvaliteet halveneb – kui 2010. aastal hinnati 72% Eesti pinnaveest heaks, siis praegu aga juba vaid 62%. Asi pole alati suurenenud reostuses, lihtsalt oleme targemad ning mõõdame seisundit täpsemalt,“ kirjeldas Reisner. „Mida rohkme põllumajandust vooluveekogude valgalas, seda suurem on tõenäosus, et sealse pinnavee kvaliteet on kehvem. Sama kehtib muidugi ka tiheda inimasustuse kohta valgalas.“
Põllumeestele kehtivad veekaitse nõuded on näiteks sõnniku hoidmine hoidlas ja põllul, reoveesette kasutamine, lubatud lämmastiku ja fosfori kogused maa ühe hektari kohta, laotatud sõnniku mulda viimise aeg, orgaaniliste ja mineraalväetiste laotamise keeld 1. detsembrist kuni 31. märtsini, piirangud nitraaditundlikel aladel jt.
„Piirangutega alade täpsemaks määratlemiseks, mis siiani sageli probleeme tekitas, on nüüdseks loodud mitmed veebirakendused, mida saavad kõik kasutada,“ selgitas Reisner. „Aga kui küsimus on sentimeetrites ja ikkagi tekkivad vaidlused, siis tuleb see muidugi lahendada kohapeal.“
Ettevalmistamisel on rida muudatusettepanekuid:
Mineraalväetisi ja vedelsõnnikut ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni 31. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. Tahesõnnikut ei tohi laotada 1. detsembrist kuni 31. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud.Väetise laotamine pinnale on keelatud haritaval maal, mille maapinna kalle on üle 10 protsendi. Kui maapinna kalle on 5–10 protsenti, on pinnale väetise laotamine keelatud 1. oktoobrist kuni 31. märtsini. Erandina on kaldega alal pinnale väetise laotamine lubatud seaduse lõike 412 alusel sätestatud juhtudel.Kasvavate kultuurideta põllul tuleb sõnnik lämmastikuühendite lendumise ja pinnaveega ärakande vältimiseks pärast laotamist mulda viia võimalikult kiiresti, hiljemalt 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest arvates.Ületalve jäetavale taimikuga maa pinnale tohib tahesõnnikut laotada kuni 1. oktoobrini. Pärast 20. septembrit tuleb ületalve jäetavale taimikuga maale laotatavad vedelväetised anda pinnasesse viimise seadmetega.Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa ühe hektari kohta kuni 25 kg fosforit aastas, kaasa arvatud fosfor, mis jääb karjatamisel maale loomade väljaheidetega. Haritavale maale antava fosfori kogust võib vajaduse korral suurendada või vähendada arvestusega, et jooksva viie aasta keskmisena antud fosfori kogus ei ületa 25 kg hektari kohta.
Allikas: Rene Reisner, keskkonnaministeerium
Ain Alvela, 17.10.2014, Maaleht
