Ammlehmade toitumuse hindamine abiks söötmise korraldamisel

Ammede toitumuse õigeaegne hindamine aitab loomakasvatajal valida kõige optimaalsema võõrutusaja ja teha ammede söötmises vajalikke muudatusi. Amme toitumishinne poegimise ajal mõjutab vasika elujõulisust, ternespiima kvaliteeti ning amme tiinestuvust järgneval paaritusperioodil.

Toitumuse hindamiseks kasutatakse üheksa-pallist skaalat, mis kirjeldab loomade toitumuslikku seisundit. Kehakonditsiooni hinnatakse visuaalselt ja see annab looma keharasva varudest parema ülevaate, kui kaalumine. Toitainete varu organismis mõjutab oluliselt ammede viljakust ning sündivate vasikate elujõulisust ja tervist, seega on kehakonditsiooni hindamine oluliseks abivahendiks karja efektiivsemal majandamisel.

Hinne „1“ kirjeldab äärmiselt kõhna ning hinne „9“ tugevalt rasvunud looma.

Lihaveised on suutelised salvestama elatustarvet ületava söödaenergia keharasvana. Rasvavarud võetakse organismi poolt kasutusele siis, kui söödast saadav energia looma energiatarvet ei kata. Lisaks toimib rasvakiht naha all soojusisolatsioonina kaitstes loomi külma ilma korral liigse jahtumise eest. Rasvavaru mõõtmiseks kasutakse toitumushinnet, mille iga hindepall kajastab teatud suurusega rasvavaru. Näiteks loomal konditsioonihindega 3 on 11, 3% keharasva ja loomal hindega 6 on 22,6% keharasva (tabel 1).

Loomakasvataja ülesandeks on tagada oma loomadele adekvaatne söötmine majanduslikult läbimõeldud viisil – lasta loomal koguda varusid siis, kui tema energiatarve on madal ning planeerida looma jaoks energiamahukad tootmisetapid – tiinuse lõpp, poegimine ja imetamine – sellisesse ajahetke, kui sööt on kõige kvaliteetsem ja hõlpsamini kättesaadav.

Ammede toitumuse hindamine

Toitumust hinnatakse ammlehmadel enamasti visuaalselt, kuid kompamine on abiks, eriti kui konditsioonihinnete andmine on uus.

Hindamiseks vaadeldakse looma nimmepiirkonda (selgroo ogajätkeid ja ristijätkeid), roideid, puusa- ja päraluunukke, sabajuurt ja eesrinda. Oluline on ennast mitte lasta eksitada paksust karvkattest, täitund vatsast, suurest tiinusest, looma veetustumisest ja muust taolisest, mis looma välimust muudab. Vaatlemine koos kompamisega hea on hea praktika ja annab kõige ühetaolisema tulemuse.

Alustuseks piisab ka loomade jagamisest kolme gruppi: kõhnad, parajad ja paksud. Vilumus numbrilisi hindeid anda tekkib aja jooksul ja harjutades.

Toitumus-hinne	Keha-rasva %	Kirjeldus
1	3,8	Looma luustik on selgelt näha ja kombates teravalt tunda, rasvavarusid ja lihastust ei leia.
2	7,5	Rasvavaru ei ole, lihased on taandarenenud, eriti tagaosas, selgroo ogajätked ja vahed nende vahel on selgelt näha ja tunduvad kombeldes teravad.
3	11,3	Loomal on väga väike rasvavaru seljal, pärisroietel ja landel. Selgroolülid on nähtavad ja kompamisel hästi eristuvad, tühimikud jätkete vahel on vähem eristuvad. Tagaosa lihased on taandarenenud.
4	15,1	Pärisroided on õrnalt nähtavad, 12. ja 13. roie on selgesti näha. Ristijätked on eristatavad vaid kerge survega komplemisel ning tunduvad pigem ümarad, kui teravad. Kerge lihaskadu tagaosas.
5	18,9	12. ja 13 roie ei ole vaatlemisel nähtavad, ristijätked on tuntavad vaid tugeva survega komplemisel ja tunduvad ümarad, silmaga eristada ei ole võimalik. Sabajuurt ümbritsevad piirkonnad hakkavad täituma.
6	22,6	Roided on täielikult kaetud ega ole silmale nähtavad, pärisroietel ja sabajuure külgedel on tuntavalt vetruv kate. Tagaosa on priske ja täitunud. Ristijätked on tuntavad vaid tugeva survega kombeldes, eesrinnal on kuigipalju rasva.
7	26,4	Ristijätked on kombatavad vaid väga tugeva survega, selgoolülide vahelised tühimikud on vaevalt eristatavad. Külluslikud rasvapadjandid sabajuure külgedel, rasv eesrinnal.
8	30,2	Loom omandab ühtlase täitunud välimuse, luulisi struktuure näha ei ole. Rasvkate on paks ja vetruv, mitmel pool on võivad tekkida rasvapadjandid, eesrind täitunud.
9	33,9	Loom näib kandiline, luulised osad on vaevu kombeldavad, sabajuur on rasva mattunud, looma liikuvus võib olla liigse rasva tõttu piiratud.

Ammede toitumuse ja tootlikkuse vahelised seosed

Amme toitumus mõjutab tema sigimisvõimet. Kehakonditsiooni paranedes tõuseb ammede võime anda elujõulisi järglasi ja uuesti tiinestuda. Et säiliks 365 päevane poegimisvahemik, peab amm uuesti tiinestuma hiljemalt 83 päeva peale poegimist. 

Toitumushinne ja anöstrus

Märtsis poegivad ammed, kelle toitumushinne on 3 või 4, hakkavad indlema umbes 80 päeva peale poegimist. Keskmises toitumuses ammed, hindega 5 või 6, indlevad esimest korda 55 päeval peale poegimist. Paremas toitumuses loomadel on poegimisjärgne anöstrus (innavaba periood) veelgi lühem, ammed konditsioonihindega 7 hakkavad indlema keskmiselt 31 päeva peale poegimist. Samas ammede söötmine varutud söötadega nii tugevasti, et nende poegimisaegne toitumishinne on 7 või enam, ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas.

Toitumushinne ja tiinestuvus

Poegimisaegne toitumus mõjutab oluliselt tiinestuvust. Toitumushinde paranedes poegimisel paraneb ammede tiinestuvusprotsent järgneval paaritusperioodil.

USAs Wyomingis tegutseva lihaveisekasvatusettevõtte andmete põhjal tiinestus 90-päevase paaritusperioodi jooksul kõhnemapoolsetest lehmadest (toitumushinne poegimisel 4) vaid 40%, samas toitumishinde 5 juures poeginud ammedest tiinestus 81% ja toitumushinde 6 juures poeginud ammedest 88%.

Kõhnemate täiskasvanud ammede (so vanemad, kui 4 a) tiinestuvus võib olla hea, kui neil on enne paaritusperioodi algust võimalik kuu-poolteist süüa kvaliteetset kõrge toiteväärtusega karjamaarohutu ning muud pidamistingimused on loomadele soodsad. Sellist majandamisstrateegiat siiski ei soovitata, sest väiksemgi stress võib mõjuda niigi piiripealses olukorras olevatele loomadele negatiivselt. Lisaks võivad kõhnade lehmade vasikad sündida vähem elujõulistena ning neil võib kuluda rohkem aega püstitõusmiseks ja imema minemiseks.

Noorte, esimest ja teist korda poegivate mullikate ja ammede söötmisel ei saa järeleandmisi teha. Lisaks piima tootmisele ja uuesti tiinestumiseks valmistumisele nende organism kasvab ja areneb veel. Seetõttu on noored lehmad söötmistingimuste suhtes palju tundlikumad. Mullikad ja teist poega lehmad peaksid poegima toitumushinde 6 juures ning selline konditsioon peaks püsima vähemalt paaritusperioodi alguseni.

Millal hinnata ammede toitumust?

Loomade toitumusel on mõttekas silma peal hoida pidevalt. Toitumishinde parandamiseks kõige soodsam aeg on peale võõrutamist. Keerulisem on seda teha tiinuse lõpus ja poegimise ajal. Vasikat imetava lehma toitumust on väga keeruline ja kulukas parandada, sest amme energiatarve on sellel ajal väga kõrge.

Karjamaal peetavate loomade toitumuse hindamiseks on paras aeg suve lõpus või varasügisel. Siis on paraseg otsustada, millal võtta ette võõrutamine ja kas ammedele on vaja anda lisasööta. Kui söödapuudust ei ole, siis ei pruugi hilissuvine/varasügisene hindamine olla nii oluline. Igal juhul on õige aeg tegeleda konditsiooni hindamisega hilissuve ja tiinuse viimase kolmandiku vahel. See on ajahetk, kus loomakasvataja otsused kujundavad järgmise aasta toodangu- ja kasumipotentsiaali. Kui loomad on kõhnad, peab kaaluma varast võõrutamist ning lisasööda andmist juba sügisel.

Ammede toitumuse parandamine

Kõige soodsam on lihaveise toitumust parandada karjamaarohuga või karjamaarohu ja lisasöödaga. Ammede energiatarve on kõige madalam enne lõpptiinust ja poegimist. Mõistlik on paras toitumus saavutada enne talve ning talvel varutud söötade abil konditsiooni hoida. Enamasti on kõhnad just noored, esimest ja teist poega lehmad, hea mõte on nemad söötmiseks eraldi grupeerida. Kui ka täiskasvanud ammed on järjepidevalt kõhnad, peaks tegelema aretusprogrammi analüüsimisega – võimalik, et ammede geneetiline tootmistase ei sobi olemasoleva söödabaasiga.

Toitumuse tõstmiseks peab sööt rahuldama looma vajadused toitefaktorite – metaboliseeruva proteiini, mineraalide ja vitamiinide – osas ning ületama energiatarbe vastavas tootmisfaasis. Lühidalt – amm peab konditsiooni tõstmiseks saama söödaga rohkem energiat, kui tal vaja on, nii saab ta üleliigse energia salvestada keharasvana.

Mida lähemale jõuab poegimine, seda suurem on tiine amme toitainete vajadus. Söödud sööda kogus ning söödas sisalduvate toitainete kontsentratsioon peavad tiinuse lõpus järjest suurenema.

Kõige väiksem on ammede energiatarve tiinuse keskel, kui vasikas on juba võõrutatud, kuid loode alles väike. Seega on tiinuse keskel võimalik sööta ammesid madalama kvaliteediga söötadega. Tiinuse lõppfaasis, poegimisperioodil ja imetamise ajal peab sööt olema kvaliteetne. Imetaval ammel ei ole sellist vatsa mahtu, et süüa nii suures koguses madala kvaliteediga sööta, et see tema toitainete tarbe katab.

Kriitilise tähtsusega on söötade energiatihedus – see kui palju energiat sisaldub ühes kilogrammis söödas. Näiteks võib siinkohal tuua odrajahu, mille kilogrammis kuivaines on 13 MJ energiat ja kvaliteetse kultuurrohumaa heina, mille kuivaines on 10 MJ energiat.

Kui me soovime tõsta 500 kg kaaluva lehma toitumushinnet neljalt pallilt viiele, peaksime talle mõistliku aja jooksul söötma 866 MJ enam energiat, kui on tema tavapärane tarve. Lisades ratsioonile 1,5 kg odrajahu, saavutaks ta soovitud toitumushinde 5 umbes 52 päevaga. Süües iga päev lisaks tavapärasele ratsioonile 1,5 kg kvaliteetset heina, kuluks soovitud tulemuse saavutamiseks 70 päeva.

Poegimise ja võõrutamise ajastamine

Poegimisperioodi ajastamine kiireima rohukasvu suhtes on oluline täiskasvanud ammede konditsiooni hoidmise maksumuse seisukohalt. Poegimine enne karjatamisperioodi algust suurendab söötmiskulusid, sest varutud söötasid kulub rohkem. Poegimine kuni kaks nädalat enne ja neli nädalat peale karjatamisperioodi algust vähendab söödakulu ning poegimise ja vasikate terviseprobleemidega seotud tööjõukulu. Samas hiliskevadel või varasuvel sündinud vasikad on võõrutamisel kergemad ning parema hinna saamiseks võivad vajada täiendavat söötmist.

Võõrutamine 120-150 päeva vanuselt annab kõhnadele ammedele võimaluse oma konditsiooni karjamaarohuga taastada. Eriti kasulik võiks selline strateegia olla just esimest poega lehmade puhul, et nad ei oleks teist korda poegides liiga kõhnad ning tiinestuksid hästi.

Kokkuvõte

Toitumuse hindamine ja hinnete registreerimine võiks olla lihaveisekasvatajale oluliseks abivahendiks söötmise planeerimisel ja oluliste majandamisotsuste tegemisel. Varane võõrutamine või poegimisperioodi nihutamine hilisemaks võivad tulla kasuks. Eelnevalt on mõtekas koguda infot tegeliku olukorra kohta ning kaalukaid otsuseid teha läbimõeldult.

Refereeris Liina Ulm