Allikas: novaator.ee, Jaan-Juhan Oidermaa
Laialt kasutatavad biokütused vähendavad oluliselt süsihappegaasi heitmeid, kuid vaid juhul, kui nende tootmiseks ei raiuta täiendavalt metsi. Samas võib kahjustada nende tootmine loodust muul moel.
“Suurt pilti vaadates on valida meil praegu kahe maailma vahel. Biokütustega eemaldame atmosfäärist süsinikku või jääme äärmisel juhul nulli. Fossiilkütustega paneme seda aga järjest juurde. Kuni me ei asenda biokütuste tarbeks looduslikke ökosüsteeme uute istanduste ja põldudega, on minu jaoks valik selge,” arutles Luciano Verdade, São Paulo Ülikooli ökoloogiadotsent.
“Kuni me ei asenda biokütuste tarbeks looduslikke ökosüsteeme uute istanduste ja põldudega, on minu jaoks valik selge.”
Verdade keskendub oma teadustöös suhkrurooistanduste keskkonnamõjudele. Seda riigis, mis on maailma üks suuremaid bioetanooli tootjaid. Brasiilia enda teedel liikuvatest autodest suudavad töötada alkoholil või etanooli ja bensiini segul 99 protsenti.
Biokütuste tootmisega seotud keskkonnakahju sõltub ökoloogi sõnul tugevalt sellest, kuidas hangitakse selle tooraine. Näiteks plaaniti mõne aasta eest laiendada Brasiilias suhkrurooistandusi üheksalt miljonilt hektarilt 14 miljoni hektarini.
“Selle pärast muretseti väga palju. Kas nüüd hakatakse Amazonase või Põhja-Atlandi vihmametsi raiuma? Tegelikkuses võetakse ette eeskätt vaesunud muldadega karjamaad. Kui nii tõesti läheb, on probleemid samad, mis intensiivse põllumajanduse puhul,” selgitas Verdade. Keskkonda jõuab rohkem väetisi ja taimekaitsevahendeid.
Varem ilmunud töödes on leitud, et sellise maakasutuse muutusega kasvab ühtlasi muldades süsiniku hulk. Kliimamuutuste kontekstis on see tervitatav. Lisaks suureneb piirkonnas elavate näriliste ning metsikute koerlaste ja kaslaste arvukus. “Ma ei ütle, et istandus on eriti hea elupaik, kuid see on elupaik. Teisalt on toiduahelad lihtsamad ja bioloogiline mitmekesisus väiksem kui metsikutes kooslustes,” laiendas Verdade. Eukalüptiistandustes on täheldatud aeg-ajalt lindude liigirikkuse suurenemist.
Kuigi sellekohast teaduskirjandust napib, tõi Verdade välja, et sarnaseid mustreid on märgatud USA-s, Suurbritannias, Kagu-Aasias, Lõuna-Aafrikas ja Argentinas. Istandustes ja põllumaadel elab võrreldes piirkonnale iseloomulike taimekooslustega reeglina vähem putuka-, linnu-, sisaliku- ja teisi selgroogsete liike. Samas puudub võrdlusmoment, kas sama näeks ka juhul, kui sealsamas kasvatataks teisi põllukultuure.
“Peame pehmendama igasuguse põllumajanduse intensiivistumise kõrvalmõjusid. Millegi terve planeedi hüvanguks kasvatamine ei vabanda meid vastutusest otsida keskkonnasõbralikumaid tootmisviise.”
“Peame pehmendama igasuguse põllumajanduse intensiivistumise kõrvalmõjusid. Juba praegu on mõned biokütused teistest jätkusuutlikumad ehk millegi terve planeedi hüvanguks tegemine ei vabanda meid vastutusest otsida keskkonnasõbralikumaid tootmisviise ja ohutumaid põllumajanduskemikaale,” leidis Verdade. Seda tasuks julgustada riiklikul tasandil. Näiteks ei läbi Brasiilias istandused üha sagedamini sertifitseerimisprotsessi just nende keskkonnamõju ja ettevõtmise jätkusuutlikkuses esinevate probleemide tõttu.
Ökoloog tõdes, et sektoriti esineb biomassi kasvatavate põllumeeste suhtumises märkimisväärseid erinevusi. Suhkrurootööstus kaldub olema ajalooliselt konservatiivsem. “Võttis väga palju aega, kuni nad hakkasid kasutama keskkonnasõbralikumaid tootmisviise. Nad olid vastu kõigele, mis tähendas nende jaoks täiendavaid kulusid. Eukalüptiistandustega läks veidi kergemalt,” meenutas Verdade.
Kõige pakilisema probleemina tõi ta välja biodiisli valmistamiseks Kagu-Aasiasse õlipalmiistanduste rajamise. “Kannatavad looduslikud metsad, mis on bioloogilise mitmekesisuse mõttes kõige hullem stsenaarium. Nende toel valmivat toodangut ostetakse paraku nii Euroopas kui ka mujal maailmas,” järeldas Verdade.
Biokütuste populaarsuse kasvades võiks rakendada tema sõnul sarnast süsteemi, kui teiste arenevatest riikidest pärit kaupade nagu kakao ja kohvi puhul. Tarbijatel või jaemüüjatel peaks olema ülevaade, kas ja kui keskkonnasõbralikult biokütust toodeti.
Teised keskkonnamõjud
Biokütuste ja nende tootmisviiside mitmekesisuse tõttu on raske öelda midagi ühest nende teiste keskkonnamõjude kohta. Tokyo Ülikooli jätkusuutlikkuse teaduse dotsendi Alexandros Gasparatose ja ta kolleegide ülevaadete kohaselt neelab aga näiteks biokütuste tootmine sama energiahulga saamiseks 70–400 korda rohkem vett, kui selle fossiikütustest hankimine.
Kliimamuutuste valguses võib Indias ja Hiinas suurendada melassi kasvatamine seega veestressi. USA-s tekitab juba praegu samadel põhjustel probleeme maisist bioetanooli tootmine. Reeglina on biokütuste tootmisega seotud veetarve suurem arengumaades.
Biokütuste tootmisega võib suureneda õhusaaste. Muu hulgas kasvab õhus lenduvate orgaaniliste ühendite sisaldus, mis võivad põhjustada neid pikemat aega sisse hingates mitmeid erinevaid tervisehädasid. Lämmastikoksiididega seotud saaste kasvu on täheldatud peamiselt seoses õlipalmiistanduste ja biodiisli tootmisega. Nende rajamine võib suurendada ka õhus leiduvate peenosakeste hulka. Kagu-Aasias võetakse sageli appi ale tegemine.
USA-s on leitud, et maisist valmistatud bioetanooli ja sojal põhineva biodiisli põletamisel eraldub rohkem vingugaasi, lämmastikdioksiidi, vääveldioksiidi ja peenosakesi. Samas on sundinud uuendama biokütuste laiem kasutuselevõtt vananevaid autoparke. See on viinud emissiooni ja õhusaaste vähenemiseni.
Intensiivne põlluharimisega kaasneb ka pinnaseerosioon. Näiteks erodeerub pinnas Brasiilias suhkruroo kasvatamisel enam kui viis korda kiiremini, kui seda juurde tekib. Kagu-Aasias kiirendab erosiooni muu hulgas juba vaesunud muldadel maisi ja manioki kasvatamine.
Gasparatos nentis, et senistes uuringutes on keskendutud eeskätt esimese põlvkonna biokütustele. Nende tootmiseks kasutatakse toiduks kõlbavat toorainet. Vähem on uuritud teise põlvkonna keskkonnamõju. Neid toodetakse näiteks tselluloosi sisaldavast biomassist, toidujäätmetest või väheväärtuslikul maal kasvavatest taimedest.
Biokütuste trump – kasvuhoonegaasid
Biokütuste ja süsihappegaasi heitmete omavahelist seost on uurinud David Makowski Prantsusmaa riiklikust põllumajandusuuringute instituudist. Statistik võttis kolleegidega möödunud aastal kokku kõik tööd, mis kunagi sel teemal ilmunud. Järeldus on paljutõotav. Juba suhkrutest või köögiviljaõlidest valmistatud kütustega võiks paiskuda õhku poole vähem süsihappegaasi, kui kasutades ainult fossiilkütuseid.
Lõigatav kasu sõltub taas tugevalt sellest, kuidas biokütust toodetakse. “Metsade asemele rajatud põldudelt ja istandustest pärineva kütusega seotud CO2 emissioonid on fossiilsete kütuste omadest 1,57–1,84 korda suuremad,” viitas Makowski. Sellest hoolimata on biokütuste populaarsuse kasv hoogustanud Kagu-Aasias uute õlipalmiistanduste rajamist just vihmametsade arvelt.
Uuringutest tuleb selgelt välja, et toiduks kõlbava tooraine kasutamise asemel tuleks eelistada teise põlvkonna biokütuseid. “Nendega väheneksid heitmed poole võrra juba 80–90-protsendilise kindlusega, kuid nende kasvatamiseks metsade raiumisel ületaks heitmed taas fossiilkütuste kasutamisega seotud emissioonide hulka,” viitas Makowski. Maksimaalse kasu lõikamiseks tasuks toota neist hoopis bioelektrit.
Varem ilmunud Alexandros Gasparatose analüüsi kohaselt võib teenida sõltuvalt konkreetsest piirkonnast ja kasvatavast põllukultuurist investeeritava süsiniku tagasi juba samal aastal või mõnesaja aasta pärast.
“USA ja Euroopa on võtnud kohustuseks vähendada heitmeid poole võrra. Esimese põlvkonna biokütuseid kasutades õnnestub see optimistlikumate hinnangute paikapidavuse, kuid mitte minimaalse võidu korral.”
Kuigi biokütused aitavad analüüsi põhjal emissioone oluliselt vähendada, peaks need panema poliitikuid siiski järele mõtlema. “USA ja Euroopa on võtnud kohustuseks vähendada heitmeid poole võrra. Esimese põlvkonna biokütuseid kasutades õnnestub see optimistlikumate hinnangute paikapidavuse, kuid mitte minimaalse kasu korral,” märkis teadlane.
Ühelt poolt rõhutab see vajadust otsida fossiilkütustele täiendavaid alternatiive. Teistest küljest viitab see, et vähemalt mõnedele energiasüsteemidele pannakse liigseid lootusi. Arvestada tuleb sellegagi, et energiakultuuride kasvatamiseks võetakse tihti appi fossiilkütuste abil valmistatud väetised ja taimekaitsevahendid. Pikemas plaanis seab see küsimärgi alla selle jätkusuutlikkuse.
Loe veel:
