Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud Euroopa Komisjoni 14. juulil avaldatud uus Euroopa Liidu kliimapakett „Fit for 55“ ehk Eesmärk 55.
Riina Maruštšak, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja keskkonnavaldkonna juht
Põllumehe Teataja, september 2021
Tegemist on mahuka kliima- ja energiavaldkonna seadusandlust puudutava paketiga, mille eesmärk on tagada kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähendamine 55% aastaks 2030 võrreldes aastaga 1990, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.
Pakett sisaldab ettepanekuid kaheksa kehtiva õigusakti muutmiseks ja viit uut algatust. Ettepanekud mõjutavad erinevaid eluvaldkondi, sektoreid ja elanikke – näiteks plaanitakse laiendada EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi transpordile ja hoonetele, uuendada energiamaksustamise direktiivi, keelata alates 2035. aastast sisepõlemismootoritega sõiduautode turule laskmine jne. Kuidas aga mõjutab kliimapakett põllumajandust?
Põllumajanduse seisukohalt on kõige otsesem mõju ettepanekutel, mis puudutavad jagatud kohustuse määruse (JKM) ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) määruse muutmist. Lisaks tekitab küsimusi kavandatav süsiniku piirimeede, mida soovitakse rakendada ka väetistele.
Jagatud kohustuse määrus
Komisjon on teinud ettepaneku suurendada jagatud kohustuse määruses toodud KHG vähendamise 2030. aasta eesmärki seniselt 30%-lt 40%-ni võrreldes baasaastaga 2005. Seoses sellega tahetakse tõsta ka EL-i liikmesriikidele seatud eesmärke, mille kohaselt Eestile seatud eesmärk tõuseb seniselt KHG 13%-liselt vähendamiselt 24%-lise vähendamiseni. Määruse reguleerimisvaldkonda kuuluvad transport, põllumajandus, jäätmekäitlus, tööstuslike protsesside ja väiksemahulise energiatootmise sektor.
Põllumajanduse KHG heitkoguste vähendamisel nähakse suurt potentsiaali biometaani tootmise suurendamisel. Positiivne on see, et Eestis on järjest suurem huvi biometaani tootmise vastu ja praegu töötab põllumajanduslikel sisenditel neli biometaanijaama. Küll aga on biometaani potentsiaali täismahus rakendamiseks oluline tagada soodsad tingimused investeeringute tegemiseks.
Kaks olulist muudatust
Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) määruses on tehtud kaks olulist muudatusettepanekut:
- Seatud on EL-i süsiniku sidumise eesmärk: 310 miljonit tonni CO2 aastaks 2030. See on võrreldes senise eesmärgiga u 15% suurem.
- Pärast 2030. aastat tahetakse liita LULUCF ja põllumajandussektor ühiseks AFOLU-sektoriks ja võtta kasutusele meetmed, et saavutada selles sektoris 2035. aastaks nullemissioon. Lisaks peaks AFOLU sektor olema plaanide kohaselt negatiivse KHG heitkogusega, et tasakaalustada teiste sektorite heitkoguseid.
See tekitab palju küsimusi, kuidas planeeritud meetmeid rakendada nii, et see ei seaks ohtu põllumajandus- ja metsandussektori konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja elujõulisust. Ühe lahendusena nähakse süsiniku sidumise soodustamist süsinikupõllunduse (ingl carbon farming) kaudu, mille puhul tuleks kaaluda selle laiendamist metsandusele.
Siinkohal on hea meel tõdeda, et ka Eestis on juba algatatud mitmeid tegevusi. Näiteks on suuremad loomakasvatusettevõtted asunud oma süsinikujalajälge kaardistama ja esialgsete tulemuste põhjal on põhjust rõõmustada – oleme Euroopa säästlikumate seas.
Süsiniku piirimeede on Euroopa Komisjoni uus algatus. Tegemist on impordimeetmega, mida rakendatakse teatud toodetele, mille tootmisega kaasneb suur süsinikuemissioon. Esialgu on plaanitud nn süsinikumaksu rakendada järgmistele kaupadele: tsement, väetised, raud ja teras, alumiinium ja elekter. Seejuures on tasu suuruse alus toote tonni CO2-sisaldus ning tasu täpne suurus kujuneb oksjonil. Seetõttu võib tasu igal nädalal veidi erineda. Seejuures arvestatakse ka toote päritoluriigis tasutud süsinikuheitel põhinevat tasu või maksu ja vähendatakse selle võrra tasu EL-i importimisel.
Eestis müüdavatest väetistest märkimisväärne osa imporditakse Venemaalt ja Valgevenest, kus pole rakendatud süsiniku heitkogustega kauplemise süsteemi. Statistika kohaselt väetiste import kasvab. Seetõttu tähendab täiendav süsinikumaksu rakendamine imporditud väetistele meie põllumajandustootjatele olulist sisendite hinnatõusu, mis võib omakorda kaasa tuua negatiivse mõju konkurentsivõimele ja ettevõtete jätkusuutlikkusele, samal ajal otseselt mõjutades ka kohalikku tarbijat toiduhinna kallinemise tõttu.
Keeruline öelda, mis juhtub
Ees seisavad ootusärevad ajad, läbirääkimiste käigus võivad ettepanekud muutuda nii leebemaks kui ka rangemaks. Praegu on keeruline hinnata kliimapaketi rakendamisega kaasneva mõju ulatust.
Ärevust tekitab EL-i Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) mõjuanalüüs „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegiate eesmärkide rakendamise kohta (ingl. k). Tõdetakse, et EL-i tootmisvõimsus väheneb, keskkonnakahjud aga viiakse üle kolmandatesse riikidesse. See tekitab tuleviku suhtes suurt ebakindlust, mida võimendab asjaolu, et analüüsis ei ole arvestatud kliimapaketi mõjuga.
EL-i 2050. aasta kliimaneutraalsuse ambitsiooni tõttu on põllumajanduse ees küsimus, kuidas samal ajal vähendada KHG heitmeid ja suurendada süsiniku sidumist, seejuures tagades, et meie toidulaual oleks piisavalt mitmekesist ja täisväärtuslikku ning tarbijatele taskukohast toitu.
Kindlasti on Eestil hea võimalus ära kasutada rohepöördega kaasnevaid võimalusi, kuid selle edukaks elluviimiseks on vaja terviklikku lähenemist ja tingimusi, mis soodustavad rohepööret toetavate investeeringute tegemist. Kui soovime õnnestuda, siis peab rohepoliitikat toetama Euroopa tootjat soosiv tugev kaubanduspoliitika. Keskkonnasäästlikkust ei saa lahutada sotsiaalsest ja majanduslikust jätkusuutlikkusest.
Põllumajanduse kasvuhoonegaaside heide kasvab stabiilselt
Millisena näeb keskkonnaministeerium Eesti põllumajanduse tulevikku, arvestades kliimapaketis seatud ambitsioonikaid eesmärke? Küsimustele vastas keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Mart Kiis.
Kui suure panuse peaks andma Eesti põllumajandus, et täita jagatud kohustuste määruses sätestatud eesmärki vähendada Eesti süsiniku heitekogust 24% võrra võrreldes 2005. aastaga?
Kliimapaketi puhul on praegu tegu Euroopa Komisjoni ettepanekutega. Peagi algavad läbirääkimised komisjoni ja liikmesriikide vahel, mille käigus võivad ettepanekus seatud eesmärgid ja viisid nende saavutamiseks veel muutuda.
Jagatud kohustuse määruse puhul kehtib põhimõte, et riik valib ise sektorite üleselt parimad meetmed, kuidas vajalikul määral kasvuhoonegaaside heidet vähendada. See võib tähendada suuremat panust nendelt sektoritelt, kus heite vähendamine on kõige kulutõhusam.
Samas on selge, et uue eesmärgi saavutamisse peavad täiendavalt panustama kõik määrusega hõlmatud sektorid. Põllumajandussektori kasvuhoonegaaside (KHG) heide kasvab kõige uuemate riiklike prognooside järgi stabiilselt kuni aastani 2050 ja kehtivad eesmärgid saavutame pigem teiste sektorite heite vähendamisega. Ka põllumajandussektoris on vaja leida viise, kuidas edaspidi heidet vähendada ja heite kasvu piirata.
Milliseid meetmeid peab põllumajanduses KHG heite vähendamiseks rakendama? Arvestades, et ebasoodsa referentsaasta (2005) tõttu on sektoris heite vähendamine võimalik vaid tootmise vähendamise kaudu.
Analüüs võimalike mõjude ja täiendavate meetmete vajaduse kohta on käimas. 2005 on seatud baasaastaks, kuna sellest aastast hakkas toimima heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ja seega ka ulatuslikum EL-i kliimapoliitika. 2005. aastal ei olnud põllumajandussektori heide Eestis sugugi kõige madalam – madalaim oli see aastatuhande vahetusel ja sellele järgnevail aastail.
Põllumajanduse seisukohast on tähtis, et KHG puhul tehtaks vahet loodusliku ja inimtekkelise päritoluga heitmetel. Kuidas sellega kliimapaketis arvestatakse?
Riiklik arvepidamine ja eesmärgid on ainult inimtekkelise heite kohta. Loodusliku KHG heite ja sidumise arvestust me ei pea ja seda eesmärkides ei arvestata.
Kui head andmed meil on, hindamaks Eesti põllumajanduse CO2 jalajälge?
Eesti riiklik kasvuhoonegaaside inventuur sisaldab infot ka põllumajandussektori heite kohta ajavahemikul 1990–2019. Aastal 2019 moodustas põllumajandussektori heide 10,2% Eesti koguheitest. Suurema osa põllumajandussektori heitest moodustavad otsesed heitkogused põllumajandusmaalt, mis on muude tegurite hulgas seotud ka põldude väetamisega, ja heitkogused kariloomade soolesisesest fermentatsioonist (eelkõige suu kaudu, aga vähemal määral ka kõhugaasidena eralduv metaan).
Terve Eesti riiklik kasvuhoonegaaside inventuur kõikide sektorite kohta on leitav keskkonnaministeeriumi kodulehelt kliima alamrubriigist. Samas asub ka eestikeelne lühikokkuvõte põllumajandussektori kohta.
Hea teada
Väetiseimport
Kliimapaketi üks ettepanek on rakendada nn süsiniku piirimaksu, millega kehtestatakse CO2 hind teatud toodete impordi suhtes, et vältida süsinikuleket. Maks kohalduks ka väetistele, mis on toodetud kolmandates riikides, kus see on süsinikuheite mitte maksustamise tõttu odavam.
Kui palju kolmandatest riikidest Eestisse väetisi imporditakse, rahandus- ja maaeluministeeriumil täpset ülevaadet pole. „Tegeleme detailsema info kokku panemisega maksu- ja tolliameti ning statistikaameti andmestike põhjal. Eeldatavasti on esialgne ülevaade olemas oktoobri lõpuks,“ mainis Märt Belkin rahandusministeeriumist. Ta rõhutas, et läbirääkimised süsiniku piirimaksu üle alles algavad ning seega pole teada, kas ja millisena süsiniku piirimeede luuakse.
Loe veel: https://envir.ee/uudised/24082021-toimunud-el-i-kliimapaketi-fit-55-infopaeva-salvestus
