Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus ütles, et eelmisel nädalal avalikkuse ette tulnud kaheksas Eesti sigalas filmitud õõvastavad kaadrid on eksitavad ja tegelikku olukorda Eesti sigalates ei kajasta. Sõrmuse hinnangul võis video eesmärgiks olla taimetoidu agressiivne propageerimine.
Eelmisel nädalal šokeerisid avalikkust ETV saates "Pealtnägija" näidatud kaadrid anonüümseks jäänud isikute poolt salaja filmitud kaheksa Eesti seafarmi sigade eluolust, vigastustest ja haigustest. ERR-i uudisteportaal küsis Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatajalt Roomet Sõrmuselt, kas olukord seakasvatuses ongi nii hull või lõi video sellest hoopiski vildaka pildi.
Kas tegu on üldise probleemiga Eesti seakasvatuses või tuleks seda käsitleda ikkagi kui konkreetsete farmide puudujääke?
Kindlasti ei saa saates "Pealtnägija" nähtud kaadreid üldistada kogu Eesti sealihatootmisele. Nagu varasemalt ajakirjanduses on ka selgitatud, siis sadade tuhandete sigade hulgast on võimalik leida probleemseid juhtumeid, mille ühte saatesse kontsentreerimine tekitab sektorist eksliku mulje. Samuti jäi piltidest mulje, et sigalatesse on tungitud öösel või töövälisel ajal ning filmilindile on fikseeritud juhtumeid, mis on värsked ning millega sigalate töötajad hommikul kindlasti tegelesid.
Selge on see, et loomapidamisega kaasnevad haigused, vigastused ja teised erinevad probleemid ning kindlasti pole selles osas Eesti seakasvatus kuidagi unikaalne. Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) kontrollib Eesti seafarme ja kõik rikkumised, mis on seaduses määratletud, saavad ka ettekirjutuse või karistuse. Erinevalt loomakaitsjatest on VTA kontrollidel olemas erialased teadmised, kuidas tootmine toimub ja otsuseid ei tehta emotsioonide ajel. VTA ettekirjutused kuuluvad tootjale täitmiseks.
Peame loomade heaolu nõuete täitmist igati vajalikuks ning võimalikele rikkumistele peabki järgnema karistus.
Kuidas ikkagi oli võimalik selliseid kaadreid salaja filmida? Kui juba nakkuste vältimiseks peab farmide ligipääs ja turvanõuded olema sellised, et igaüks ligi ei pääse, siis tekib küsimus, et kas need turvanõuded ja nende kontrollimine on piisav?
Kuna meil puudub täpne informatsioon, kuidas loomakaitsjad sigalate territooriumile pääsesid, siis on seda küsimust raske kommenteerida. Samas ei ole uste lahti muukimine või ka lõhkumine kunagi välditav. Öeldakse ju, et lukk peab vaid looma mitte inimest. Usume, et võõrale territooriumile tungimise kohta peaks küsimusi esitama eelkõige sissetungijatele.
Kas võib olla tegu ka pseudoprobleemiga ja loomakaitsjate materjal on kallutatud või eksitav?
Tundub, et antud filmide eesmärgiks on taimetoidu agressiivne propageerimine. Võime oletada, et sellesse liikumisse on kaasatud piisavalt inimesi ja raha firmadelt, kes võidavad sealiha tarbimise vähenemisest. Tundub, et selle eesmärgi saavutamise nimel ollakse valmis tungima ka võõrastesse valdustesse.
Meil pole võimalik kinnitada, et üheski ettevõttes ja kunagi ei tule ette probleeme. Sead on elusorganismid ning seetõttu on loomulikud ka mitmesugused terviseprobleemid. Kuna keskmiselt ca 10% sündinud põrsastest läheb karjast välja enne tapakaalu jõudmist, siis suurte tootmismahtude juures on paratamatu, et hommikuks on igas farmis mõni põrsas/siga surnud või saanud vigastuse. Nõustume 10. mai Postimehes avaldatud võrdlusega, et kui sõidame suvalises linnas ringi ja näeme mõnda üksikut kodutut, raskustesse sattunud inimest või kakluses vigastatut, siis nende juhtumite alusel ei saa anda üldistavat hinnangut tervele linnale.
Teema selline kajastamine on kindlasti tendentslik ja eksitav. Saates näidatud lõikudes ei näidatud nö farmide tavapärast olukorda. Tervikpildi saamiseks peaks rohkem süvenema tootmise üksikasjadesse. Loomakaitsjate materjal on kallutatud ka seetõttu, et kogu filmitud materjalist on ju näidatud ainult kõige suuremat meediakaja tekitavaid ja inimestes suurimat kaastunnet tekitatavaid kaadreid. Oleme kindlad, et nende farmide tootmise üldine olukord selles saates ei kajastunud.
Kuna meie sealihatootjad konkureerivad iga päev ülejäänud maailmaga ning tarbija poolt on pidev hinnasurve toota aina odavamalt, siis pole muud võimalust kui tootmist võimalikult palju automatiseerida. Sigalate suurust arvestades ei ole lihtsalt võimalik, et igas ruumis on pidevalt keegi kohal. Siiski tehakse sigalates talitajate poolt iga päev põhjalik ringkäik ja üldjuhul on lõunaks kõik probleemsed olukorrad lahendatud.
Tähelepanu väärib tõik, et saates näidatud materjalid on kogutud pika perioodi jooksul 2011. aastal. See näitab, et probleemsete kaadrite kogumine pole lihtne ja sellega on pikema aja jooksul süstemaatiliselt tegeletud.
Kas suurtootmise juures on üleüldse võimalik tagada loomade/lindude heaolu?
Alati on võimalik parandada loomade ja lindude heaolu ja sellega jõudumööda ka tegeletakse. Eestis on palju sigalaid, kuhu on palju investeeritud ning loomade heaolu nõuded on väga heal tasemel.
Paraku tähendab loomade heaolunõuete karmistamine suuremaid kulutusi. Kõige lihtsam võimalus oleks ju iga karja juurde panna mitu inimest pidevalt valvama, kuid see tähendaks väga suuri lisakulusid, mida pole tarbijad valmis kinni maksma.
Hetkel on seakasvatuses kasutatav personal sellisel määral optimeeritud, et meie sealihatootjad suudaksid konkurentsis püsida. Laias laastus seisame valikute ees, kas jätkame Eestis põllumajandustootmist või lõpetame tootmise ja impordime tarbitava sealiha. Seejuures peame endale aru andma, et kaugelt imporditud liha puhul on meil praktiliselt võimatu kontrollida, millistes tingimustes see liha on toodetud.
Loomade pidamise heaolueeskirjad on kinnitatud Euroopa Liidu poolt ning Eestis täidetakse kõiki nõudeid ning kõrvalekaldumisi karistatakse. Antud juhul me ei tea, millise ajaperioodi jooksul üks või teine probleem ettevõttes lahenduse leidis.
Lisaks muudetakse Euroopa Liidu määruste ja direktiividega iga aastaga loomade pidamise heaolu nõudeid. Keelatud on emiste lõaspidamine ning alates 1. jaanuarist 2013 tohib emiseid pidada ka pärast seemendust vaid rühmasulus (sigalates, kus on üle 10 emise). Kõik muudatused maksab aga kinni tarbija.
Kas skandaal võib mõjutada ka Eesti lihatoodete eksporti riikides (näit. Soomes), kus loomakaitse teemasid võetakse tõsisemalt?
Kuna seakasvatus toimub üldiselt kõikides riikides intensiivselt, siis loomade pidamisega kaasnevad probleemid on erinevates riikides sarnased. Antud teema ei tohiks meie sealiha eksporti oluliselt mõjutada, kuna me oleme pigem sealiha importiv maa. Sarnaseid võikaid pilte on toodetud näiteks ka Soomes ja Saksamaal.
Tahame rõhutada, et Eestis suhtutakse loomade heaolu nõuetesse täie tõsidusega, vanade lautade kasutamine pole mitte märk hoolimatusest vaid majanduslike võimaluste peegeldus.
Eesti põllumeestele avanes võimalus tootmisesse investeerimiseks sisuliselt alles 2004. aastal, mil me liitumisime Euroopa Liiduga. Viimase kümne aasta jooksul on tootmise kaasajastamisse tehtud väga suuri investeeringuid, kuid palju on vaja veel investeerida. Saates kirjeldatud probleemide üheks tuumaks ongi tegemata investeeringud. Renoveeritud lautades on sigade heaolutingimused head.
Selliste tendentslike ja võigaste piltide näitamine võib kasu asemel tekitada hoopis kahju, sest tarbimise vähenedes vähenevad ka võimalused loomade heaolutingimuste parandamiseks.
Aleksander Krjukov
ERR Uudised
