Haljasväetised on ettevõtetes, kus loomakasvatusega ei tegeleta, mullaviljakuse hoidmiseks lausa möödapääsmatud. Kõige olulisem on nende kasvatamine huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel. Mida rohkem on mullas orgaanilist ainet, seda aktiivsem ja mitmekesisem on sealne elu. Aktiivne ja mitmekesine mullaelustik parandab nii mulla toitainete sisaldust kui ka struktuuri ning aitab taimekahjustajaid paremini kontrolli all hoida.
Eesti Maaülikooli Mahekeskuse, Maaülikooli enda ja Mahepõllumajanduse Koostöökogu koostöös ilmus teine täiendatud trükk haljasväetistest. Ehkki trükis on eelkõige mõeldud mahepõllumajandusliku taimekasvatusega tegelevatele põllumajandustootjatele, on siin mõtlemisainet kõigile. Käesolevas trükises antakse ülevaade haljasväetiseks sobivatest taimeliikidest ja nende segudest ning kasutusvõimalustest.
Põhikultuurina (haljasväetiskultuurid) kasvatatakse tavaliselt liblikõielisi kultuure, külvates need teravilja allakülvina või puhaskultuurina eesmärgiga saada suur biomass. Põhikultuurina kasvatades võib esimese niite koristada loomasöödaks ja ädal küntakse mulla parandamiseks sisse.
Vahekultuurina kasvatatavad haljasväetiskultuurid (vahekultuurid) külvatakse peale põhikultuuri koristamist sügis-talviseks perioodiks või kevadel talivilja eelseks kultuuriks ainult mulla parandamise eesmärgil. Nende mõju mullale on väiksem kui põhikultuurina kasvatatavatel kultuuridel.
Haljasväetiste tähtsus
Põhikultuurina kasvatatakse haljasväetiskultuure, viimaks mulda suuremat hulka orgaanilist ainet. Väga hästi mulda parandavana toimivadki liblikõielised, sest tugeva juurekavaga aitavad nad kõrvaldada mulla tihest, toovad sügavamatest mullakihtidest fosforit ja kaaliumi haritavasse mullakihti ning tänu taimega koos sümbioosis elavatele
mügarbakteritele seovad õhulämmastikku. Liblikõieliste kultuuride kasvatamine ongi üks peamisi võimalusi looduslikult rikastada mulda lämmastikuga.
Haljasväetiste kasvatamine soodustab mükoriisa (seenjuur, mis koosneb taimejuure- ja seenerakkudest) arengut.
Haljasväetiskultuurid pakuvad kasulikele putukatele – tolmeldajatele, parasitoididele ja ka paljudele röövtoidulistele putukaliikidele elu- ja toitumispaiku. Nende juureeritised pärsivad mitmesuguste mulla kaudu levivate juuremädanike tekitajate esinemist. Suur biomass lagundatakse kõigepealt suuremate mullaorganismide – vihmausside, lestade, ümarusside jt poolt, seejärel aga viivad mikroorganismid need juba taimedele kättesaadavateks toiteelementideks. Nõnda on haljasväetised bioloogiliselt aktiivsed ja ületavad selles mineraalväetiste mõju, olles samas odavad orgaanilise aine ja lämmastiku allikad. Vastupidiselt kiire mõjuga mineraalväetistele, vabanevad haljasväetistest toitained pikema perioodi jooksul ja tagavad järgnevatele põllukultuuridele püsiva lämmastikuga varustatuse pikema perioodi vältel.
Haljasväetiskultuurid aitavad kontrollida põllul umbrohtumust. Nende mõju umbrohtudele on mitmene: nad pakuvad vee ja toitainete osas konkurentsi umbrohtudele, vähendavad umbrohuseemnete levikut ja ennetavad vegetatiivselt levivate umbrohtude paljunemist.
Orgaanilise aine lagunedes tekkivad polüsahhariidid toimivad mullaosakesi püsivateks agregaatideks siduva liimainena, parandades nõnda mulla struktuuri. Suureneb mulla süsinikusisaldus ja selle tulemusena paraneb mullasõmerate moodustumine ja stabiilsus. Tugeva juurestikuga haljasväetiskultuurid tungivad läbi tihendatud mulla. Juurte lagunedes saavad juurekanalites liikuda nii vihmaussid kui ka õhk ja vesi. Suureneb ka mulla poorsus. Suurem poorsus parandab mullas nii vee kui ka õhu liikumist ning muld imab paremini niiskust, vältides pinnaveeloikude teket. Pärast taimejäänuste lagunemist vabanevad toitained, mis on kergesti omastatavad järgneva kultuuri poolt.
Haljasväetiskultuuride kasvatamis- ja kasutamisviisid
Tootmises on levinud künnipõhine liblikõieliste kasvatamine. Kuid mullaharimise intensiivsus enne haljasväetiskultuuride külvi mõjutab nende haljasmassi saake külviaastal vähe. Külvisenormid sõltuvad kasutatavatest taimeliikidest ja kasutusviisist: allakülvides vähendada normi poole võrra, segudes vastavalt segu komponentide arvule. Haljasväetistena saab kasutada erinevaid taimeliike ning neid saab ka erineval viisil külvikorda sisse viia.
- Haljasväetise saamiseks külvatakse mitmeaastased liblikõielised tavaliselt kattevilja alla. Sobivaimateks katteviljadeks on lühikese kasvuajaga suviteravili, nt varajane oder. Liblikõieliste kasv jätkub pärast kattevilja koristamist ja kasvanud ädal küntakse sügisel hilja või kevadel mulda. Allakülvidel sõltub biomassi suurus ja mulda tagastatava süsiniku ja lämmastiku kogus ädala moodustumise kiirusest.
Teine võimalus on, et taimik jäetakse teiseks aastaks ja teise kasvuaasta esimene saak koristatakse loomasöödaks või multšitakse ja ädal küntakse talivilja eelselt mulda. Nii nt saab ristiku teise aasta esimese niite teha siloks ja ädala künda mulda. - Liblikõielisi võib haljasväetiseks kasvatada ka ilma katteviljata iseseisva põllukultuurina (ka aianduses). Sellisel juhul on nende saak ja väetusefekt külviaastal suurem kui kattevilja all kasvatamisel. Biomass viiakse mulda kas külviaasta hilissügisel/varakevadel või järgmisel aastal taliviljade külvi eelselt. Nt puhaskülvina rajatud ristikud või valge mesikas küntakse mulda hilissügisel, veelgi otstarbekam on seda teha kevadel, sest siis ei teki lämmastiku leostumise ohtu sügis-talvisel perioodil.
- Talvise vahekultuurina – pärast varavalmivate kultuuride (taliteraviljad, varased suviteraviljad, talirüps/-raps, varajane köögivili/kartul, hernes) saagi koristust külvatakse haljasväetisteks kiirekasvulisi kultuure (nt kesaredis, rukis, talivikk) talviseks pinnakatteks mulla parandamise eesmärgil.
- Suvise vahekultuurina – külvates kevadel erineva haljasväetistaimede segu (nt suvivikk, inkarnaatristik, õlirõigas, päevalill) ja viies selle mulda taliviljade külvieelselt.
Talviste vahekultuuride kasvatamine
Mulla orgaanilise aine mineralisatsioon (taimedele kättesaadavate toiteelementide moodustumine) toimub ka väljaspool põllukultuuride kasvuperioodi, mistõttu taimkatteta perioodil võivad toitained mullast kergesti leostuda. Samuti suurendab sügisene mullaharimine lämmastiku, fosfori ja väävli leostumise ohtu. Üheks võimaluseks toitainete kadu vähendada on kavandada külvikord nii, et enamus väljadest oleks ka talvel taimestikuga kaetud, kasvatades lisaks taliviljadele vahekultuure ehk talviseid haljasväetistest kattekultuure. Sõltuvalt liigist võivad vahekultuurid vähendada lämmastiku leostumist 20–80%, millest keskmiselt 70% seovad kõrrelised ja ristõielised ning 20% liblikõielised (Dabney et al., 2001).
Vahekultuuridest on seda rohkem kasu, mida varem nad külvatakse. Eesti Maaülikoolis külviaja mõju selgitamiseks läbiviidud katsed näitasid, et talvituvad vahekultuurid tuleks külvata hilissuvel, kohe pärast põhikultuuri koristamist ja sobivaim aeg on kuni augusti keskpaigani. Külviga hilinemisel jäi maapealne biomass ja juurestik väiksemaks ja vähenes toitainete sidumine just sügavamatest mullakihtidest.
Vahekultuure külvatakse enamasti teraviljade järel, kuid üha enam külvatakse neid ka varajaste köögiviljade, kartuli ja liblikõieliste (uba, hernes) põldudele. Vahekultuurid sobivad hästi ka koduaedadesse sh peenrakastidesse ja kasvuhoonesse, parandades mullaviljakust ja pärssides haigustekitajate ning kahjurite levikut. Vahekultuuride külv peaks võimalusel toimuma koos kõrrekoorimisega, nt komplekteerida tüükoorlile peenseemne külvik. Eraldi töökäiku pole otstarbekas kavandada, kuna suurenevad kulutused ja mulla tallamine.
Vahekultuurid küntakse mulda kevadel või sügisel vahetult enne maa külmumist. Eelistada tuleks kevadkündi. Kui vahekultuurina kasvatatakse mittetalvituvaid kultuure või nende segu, siis need tuleb mulda künda sügisel. Kasutades minimeeritud mullaharimist, tuleb valida kergesti kõrvaldatavad kultuurid, nt kesaredis, keerispea, kuid ei ole soovitav kasvatada talirukist.
Suvised vahekultuurid külvikorras
Taliviljade külvipind suureneb igal aastal. Taliviljade külvi alla minevad põllud peavad eelmise kultuuri alt varakult vabanema. Üks võimalus, kuidas tagada taliviljade külviks vabade põldude olemasolu, on külvata suviseid ehk kevadest sügiseni kasvavaid vahekultuure.
Suvine vahekultuur haritakse mulda taliviljade külvi eelselt. Suvised vahekultuurid on hea alternatiiv mustkesale, mida tavaliselt kasutatakse umbrohutõrje eesmärgil. Pideva mustkesa harimisega hoitakse umbrohud küll kontrolli all, kuid lagundatakse huumust ja väheneb ka mulla toitainete sisaldus ning rikutakse mulla struktuuri.
Kevadel külvatavateks vahekultuurideks sobivad liigid on keerispea, suvivikk, aleksandria ristik, inkarnaatristik, päevalill, tatar, õlirõigas, valge sinep, põlduba, 1-aastane raihein ja itaalia raihein. Kombineerides neist liikidest erinevaid segusid võib saada umbrohupuhta põllu ja mullaviljakuse paranemise. Raskematel muldadel on hästi kasvanud suvine vahekultuuride segu, milles olid: suvivikk (5 kg/ha), tatar (10 kg/ha), päevalill (10 kg/ha), keerispea (2 kg/ha).
Ristõielised liigid (valge sinep, kesaredis) lähevad kevadel külvates õitsema ja nende biomassi saak jääb väikeseks, seetõttu pole neid mõistlik suviste vahekultuuride segudes kasutada. Suviseks vahekultuuriks, aga ka mesilaste korjemaa rajamiseks sobib segu, milles on: harilik kurgirohi (2,5 kg/ha), keerispea (7 kg/ha), tatar (27 kg/ha).
Kokkuvõtteks
Haljasväetistel, sh vahekultuuridel on põllukülvikorras oluline roll. Nende kasutamine tagab mullaomaduste, saagikuse ja saagi kvaliteedi paranemise, vähendab umbrohtude levikut ja umbrohu liikide arvukust põllul. Haljasväetiste kasutamine tagab elurikkuse tõusu põllul ja loob soodsamad tingimused põhikultuuri arenguks.
Kestliku tootmise tarvis on igal tootjal, vastavalt oma külvikorrale ja mullaomadustele, vajalik leida oma kasvukohta sobilikud vahekultuurid. Soovitavalt võiks kasvatada erinevatest kultuuridest koosnevaid segusid, et tagada parem toitainete sidumine ja suurem biomassi moodustumine ning parem pinnakaetus talvel.
Toimetas H.Tamsalu