Veterinaarfirmadel on käed-jalad tööd täis, sest iga loomakasvatusega seotud ettevõte vajab mingil ajal loomaarsti teenust või ravimeid, samas pädevaid loomatohtreid meil napib.
ASi Magnum Veterinaaria juhataja Aare-Laidar Laos ütles, et Magnumist saavad ravimeid tellida apteegid, loomakliinikud ja litsentsi omavad loomaarstid. “Peamised tooterühmad on veterinaarravimid ja vaktsiinid, söödad põllumajandusloomadele, analüsaatorid ja instrumendid veterinaarkliinikutele, desinfitseerimisvahendid ning aktsiisivaba piiritus,” selgitas Laos.
Loomakasvatusele mõeldud vaktsiinide ja ravimite hulgimüügiga tegeleb ka AS Remedium.
Lambakarju veterinaari palkamiseks liiga vähe. OÜ Mahefarm juhatuse liige Raivo Õisma ütles, et tema ettevõte tegeleb lambakasvatusega ning kuna lammas on väga tundlik loom, sõltub selle äri õnnestumine suures osas karja tervisest.
“Mida suuremaks kari kasvab, seda enam suurenevad ka terviseriskid,” kinnitas ta. “Seda suurem on ka vajadus operatiivseks ja õigeks karja seisundi hinnanguks.”
Veterinaari abi läheb Õisma sõnul vaja regulaarselt. “Paraku on väikemäletsejate veterinaare on Eestis mõned üksikud,” ütles ta. “Karjasid, mis suudaks üksi veterinaari palgal pidada, pole.”
Õisma märkis, et üld- ja lemmikloomaveterinaaridest lambakasvatajal abi ei ole. “See on üks tõsine asi, mis pidurdab praegu lambakasvatuse arengut Eestis.”
Hobuste loomaarste alla kümne. Heli Varik OÜst Rannaküla Tall ütles, et hobusekasvatus on nii spetsiifiline ja vähetasuv eriala, et poleks mõeldavgi endale veterinaari palgata. Tavalised veterinaararstid ei tea hobusest midagi.
“Arvan, et riigis on alla kümne hobustega tegeleva veterinaararsti, kelle poole hobusekasvatajad saavad hädas pöörduda,” nentis ta. “Mina kasutan Tiit Siiboja, Ulvi Martini ja Ulrika Tuppitsa teenuseid ning sageli piisab telefonitsi nõu küsimisest.”
Varik jutustas, kuidas kunagi päästis Ulvi Martin ühe ta mära ja ka varsa elu, kuna võttis telefoni kella kahe paiku öösel vastu. “Nimelt oli varss sündides vales asendis ja hobuse puhul käib kõik nii kiiresti, et ükski veterinaar ei jõuaks õigeks ajaks kohale,” rääkis ta. “Ta õpetas mind telefoni teel, kuidas varss õigesse asendisse pöörata, ja kõik läks hästi.”
Varik meenutas, kuidas kunagi käis ka Tiit Siiboja ühe varsa silmalaugu öösel kell kolm prožektorivalgel õmblemas – hommikuks oleks haav juba vana olnud ja õmblemise tulemus kaheldava väärtusega. Ta lisas, et kui hobuse müügil nõutakse röntgenipilte, käib ta neid tegemas Maaülikooli suurloomakliinikus.
Veterinaar peab tegema ka muid töid. OÜ Kehtna Mõisa juhatuse esimehe Märt Riisenbergi sõnul vajab veterinaararsti teenust iga loomakasvataja hetkest, kui tal on kas või üks loom.
“Meil on veiseid üle tuhande – lehmad ja noorkari,” täpsustas ta, lisades, et veterinaararsti palkamiseks on neil siiski liiga vähe loomi. Arst poleks koormatud ning vähese koormusega arstile ei saa vähe palka maksta, sest veterinaararstide palgad on kõrged. “Selle tõttu ostame veterinaararsti teenust,” märkis ta. “Arvan, et arsti palkamiseks oleks vajalik vähemalt tuhat lüpsilehma pluss veel noorkari.”
Riisenberg rääkis, et kõik see kehtib, kui veterinaararst teeb ainult veterinaararsti tööd. “Kui ta tegeleb arstitöö kõrvalt ka muud töödega, nagu näiteks veiste seemendamine või sõrgade värkimine, siis võib veterinaararsti palgata ka väiksema koormusega kui tuhat lehma,” kinnitas ta.
Loomahaiguste diagnostika siirdub Tartusse
Alates novembrikuust lõpetatakse Tallinna Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (VTL) loomade haiguste diagnoosimine. Laboratooriumis jätkub toidutoorme, toidu ja loomasööda mikrobioloogiliste ja keemiliste analüüside ning veterinaarravimijääkide uuringute tegemine.
Viimase aastakümne jooksul on toimunud olulised muudatused riikliku järelevalve mahtudes ja laboratoorses diagnostikas kasutatavates uurimismeetodites. Lisaks on muutunud loomakasvatuse struktuur laiemalt. Sellest tulenevalt koondab veterinaar- ja toidulaboratoorium kõik loomahaiguste diagnostika uuringud ning erialase kompetentsi kesklaboratooriumisse, mis asub Tartus. VTLi filiaalid asuvad veel ka Rakveres ja Saaremaal.
Seni oli Tallinna VTLi diagnostikatalitus ainuke laboratoorium Eestis, kus oli võimalik teha teatavaid lindude, kalade ja hobuste viirushaiguste seroloogilisi ja viroloogilisi uuringuid. Neid uuringuid hakatakse edaspidi tegema VTLi Tartu laboratooriumis.
Näiteks diagnoositi tänavu jaanuaris VTLis SBV viirus kahel Võrumaalt ja ühel Hiiumaalt pärit surnult sündinud tallel. SBV viiruse näol on tegemist mäletsejaliste viirushaigusega, mida iseloomustab näiteks piimatoodangu vähenemine.
Diagnostikateenus ka loomakasvatajatele. Lisaks riiklike ülesannete täitmisele osutab VTL laboratoorset diagnostikateenust ka eraloomaarstidele, loomakasvatuse ja toiduainete töötlemisega tegelevatele ettevõtetele ning teistele, kel sellist teenust mingil kujul tarvis peaks olema.
Laboratoorsete teenuste kõrval on VTList võimalik saada konsultatsiooni loomahaiguste laboratoorse diagnostika ja toiduohutuse ning -kvaliteedi küsimustes.
Eraloomapidajatele pakutavad teenused on tasulised. Lisaks loomahaiguste tuvastamisele teeb veterinaar- ja toidulaboratoorium ka toidu- ja toidutoorme, vee, molekulaarbioloogilisi jt analüüse.
Kommentaar
Seakasvatuses on olukord trööstitu
Toomas Tõnts, OÜ Paju Talu Kaubandus tegevjuht
Meie talu tegeleb seakasvatusega ja mis puutub veterinaaridesse, siis võtaksime me ükskõik missuguse võimaluse, kui neid vaid olemas oleks. Paraku on väga väheks jäänud veterinaare, keda üldse lauta julgeks lasta – alles mõni aeg tagasi keeras üks doktorikraadiga loomaarst meil paraja käki kokku.
Nii oleme sunnitud hakkama saama peamiselt omaenese tarkusega.
Korralik veterinaar, kes oskaks sigu ravida, on muutunud suisa luksuseks. Viimase aasta jooksul pole õnneks otsest vajadust olnud ka, kui välja arvata korralised vaktsineerimised ja kui on vaja olnud anda antibiootikume.
Pikka perspektiivi ei julgeks seakasvatusele just sellepärast ennustada, pilt on praegu ikka üsna trööstitu. Pole lihtsalt uusi veterinaare peale tulemas, noored, kes on veterinaariat õppinud, spetsialiseeruvad enamasti ikka kas kassidele-koertele või hobustele. Mis liha me siis umbes kümne aasta pärast sööma hakkame, kui enam ka vanemaid tohtreid alles pole jäänud, ei oskagi küll praegu öelda. Oleks vaja noori kuidagi panna huvi tundma ka seakasvatuse vastu ja eks ilmselt oleks peamiseks motiveerijaks ikka korralik palk.
Ain Alvela, Ketlin Rauk
Äripäev, 17.10.2013
