Allikas: err.ee, Kaupo Meiel
Rohepööre on toonud pärast haldusreformi kohalike omavalitsuste töölauale järgmise suure väljakutse. Muudatuste juhtimise teooriad ütlevad, et kliimamuutusega kohanemisel läbime enne tegutsema asumist eituse, meeleheite ja kauplemise etapid. Kuid kiireid kohanejaid saadab edu, kirjutab Helen Sulg.
Suvisel riigiametnike välitööpäeval Türil tuletas juhtimiskoolitaja ja konsultant Indrek Maripuu riigi- ja omavalitsusametnikele meelde mustrit, mis on omane muudatuste juhtimisel. Nimelt kipub muutustega silmitsi seistes olema esimene reaktsioon olukorra eitamine.
Järgmine loomulik tunne on meeleheide: hirm, ohvritunne, süüdistamine või viha. Edasi jõuame kauplemise ja tegutsemise etappi, milles paneme asjad perspektiivi ning mõistame, et saame muudatuse tulemust või siis vähemalt enda suhtumist sellesse muuta. Hakkavad tööle taktikad “võidan-võidan” või “mida ma siit saan”.
Kiirete kohanejate kõrval leidub paratamatult ka ehmatusse tardunuid, loobujaid ja vastassuunas liikujaid, kuid ühtehoidev kari püüab neid kaasa vedada tugevamate toel, vahel küll paraku kadudega.
Eduka taktika toimetuleku määrab suuresti see, kui hästi suudame aru saada lähteolukorrast, mõelda ajas tagasi ja edasi, näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel ning mis peamine, otsustavalt ja targalt tegutseda. Ellujäämiseks on meil kujunenud veel üks tähtis oskus: koostööoskus.
Aeg tiksub looduse kahjuks
Neid käitumismustreid võiks rahumeeli jälgida ka roheteemades. Eelõige muidugi siis, kui valemis poleks tegurit nimega aeg. See tiksub looduse kahjuks, olgu mõõdikuks temperatuuri pügal või õhku paisatud süsiniku tonn, loodusressursside kahanemine või igavikku kaduvad taime- ja loomaliigid.
Võime jäädagi vaidlema mõistete, protsentide ja numbrite üle, kiruda rohepöörde kõrvalmõjuna elektrihinda, hoiatada uute rohetehnoloogiatega lisanduva keskkonnakoormuse eest või tuua paralleele nõukogudeaegse parteiprogrammi ja kliimapioneeridega. Just ebamäärane vastutus, erinev taju olukorrast ja ajafaktor on võimaldanud muudatusi keskkonnateemades edasi lükata ning tekitada kiirustamise ja ärevuse tunnet.
Hirm võib olla nii hea hoiataja, halvaja kui tegudele kannustaja. Ometigi on tegutsemist vaja rohkem kui kunagi varem, muutuse tõlkimist üldiselt üksikule ja osapooli ühendavaid sildu toimetulekuks. Unustada ei tohi, et keti nõrgim lüli määrab selle tugevuse. Eestil võib olla väikese, tegusa ja ühtehoidva riigina muudatusega kohanemine lihtsam ja kiirem kui suurriikidel, sest oleme nutikad, paindlikud ja tegusad.
Rohepööre – uus muudatus, millega kohaneda
Meie väiksus on samaaegselt nii meie tugevus kui ka nõrkus. Nelja aasta eest jäid haldusreformi tulemusena Eestisse senise 213 omavalitsuse asemel alles 79, mille hulgas 15 linna. Võrreldes maailma metropolidega oleme muidugi nii enne kui ka pärast reformi pisikesed, kuid omavalitsustele on olnud tegu suure muutusega, millega kohanemine kestab praeguseni.
Rohepööre on aga juba toonud järgmise suure muudatuse omavalitsuste lauale, see tähendab uusi väljakutseid keskkonna- ja arendusspetsialistidele, aga ka juhtidele volikogudes, valla- ja linnavalitsustes. Teemade mastaap ja sisu on seejuures iseäranis raske väiksematele.
Hiljuti korraldatud KIK-i kliendiuuringust selgus, et keskkonna- ja kliimavaldkonna olulisus uuringule vastanute seas kõhklusi enam ei tekita, kuid just omavalitsuste seas on veidi enam neid, kes ei ole seda teemat enda jaoks mõtestanud.
Küsimusi jagub omavalitsuse ja riigi rollijaotusest, oma rohejalajälje suurusest, eesmärkidest ja sihttasemetest, valikutest kliimaneutraalsuse poole liikumisel kuni lihtsate igapäevaste sammudeni nagu rohehanked, investeeringuteks raha leidmine ja koostööni kogukonna ja naabritega. Suurel pildil otsivad omavalitsused rohepöördes vastust sellele, kus ollakse, ning kuhu, kellega ja kuidas minnakse.
Igaüks saab püüelda iseenda parima poole
Kuigi sõna “roheline teekaart” võib kõlada uljalt või lihtsustatult, annab selge plaan muudatuse juhtimiseks mingigi aluse ja kindlustunde. Loomulikult ei tohi seejuures muutuda plaan asjaks iseeneseks ehk ilusaid strateegiaid kirjutada on kunst, kuid veel suurem kunst on neid päriselt ellu viia. Teekaardi tegemine on hea hetk pausiks: lähteolukorra ja praeguste rutiinide analüüsiks ja unistamiseks.
“Mis oleks kui meie toidulaual oleks kohalik mahetoit ning vooluvõrgus-küttesüsteemides roheline energia?”
Mis oleks, kui omavalitsuse juhtimislaud pakuks kliimaeesmärkidele tuginevaid tarku andmeid ja valikustsenaariume, mis koondatud erinevatest riigi registritest? Mis oleks, kui omavalitsustes laheneks liikuvusküsimused nõudluspõhiselt ja jagamismajanduse põhimõtetel sõltumata valla piiridest? Mis oleks kui meie toidulaual oleks kohalik mahetoit ning vooluvõrgus-küttesüsteemides roheline energia?
Kas päriselt teame, kui palju me praegusel moel toimetades ressursse raiskame ja kuidas saaks teisiti? Kas meie jäätmeküsimused on tõesti lahendamatud või on vaja probleeme vaadata hoopis uute tööriistade ja mõtteviisidega?
KIK-i vaates tunnetan, kui erinevas kohas on erinevad omavalitsused ja ministeeriumid. Meenub “isiklik klaaslagi” haridusmaastikult: ebarealistlik on oodata kiiret arengut ühe mõõdupuuga kõigilt, kuid igaüks saab püüelda iseenda parima poole ja seejuures ei tohi takistada “pööraselt rohelisi” liikumast läbi klaaslagede ning teisi kaasa tõmbamast.
Nii on näiteks Tartu, Tallinna, Rakvere ja Keila linn ning Saaremaa ja Lääne-Harju vald astunud juba julgeid ja silmapaistvaid samme oma piirkonna keskkonnahoidlikumaks muutmisel ning on sellega ka teistele eeskujuks. Rõõmu teeb ka omavalitsuste aktiivsus toetusvõimaluste leidmisel.
Mainitud KIK-i kliendiuuringust selgus, et just ressursisäästu ning toimiva ringmajanduse saavutamiseks peetakse esmatähtsaks täiendavate rahastusallikate leidmist ja üldist nõustamist selles vallas.
Nurjatu probleem
Kliimamuutust kutsutakse õigustatult nurjatuks probleemiks: seda on raske tõlkida üksiku inimese, organisatsiooni või riigi keelde. Väljakutse ilmekaks tõestuseks on, et Eesti erinevate ministeeriumide töölaudadel on rohepöördega seoses kokku 47 eri tasandi õiguslikku ja strateegilist algatust, millest enim tähelepanu saanud “Eesmärk 55”.
Tihti on teemad ja nende omanikud omavahel põimunud. See suunab nii omavalitsusi kui ka riigiasutusi mõtestama oma rolli teistmoodi – isetegija, suunanäitaja ja partnerina. Rohemuutuse ees ei ole vaid üksik inimene tarbijana, vaid ka omavalitsuse ja ministeeriumi ametnik, ettevõtte juht ja töötaja, riigipead.
Riik saab ja peab seejuures pakkuma süsteemset innovatsiooni ergutavaid lahendusi, sest nurjatut kliimateemat saab lahendada lähenedes samamoodi nurjatult geograafilistele, institutsionaalsetele ja tegevusvaldkondlikele piiridele. Selleks peavad aga kõik osapooled muutuma avatumaks ja koosloomelisemaks. Ühisteks nimetajateks on siinjuures missioonipõhisus ja sektoreid ühendavad rohetunnelid ning mis peamine – muudatustega kohanemine.
