Kõpu poolsaarel Suurepsi külas asub tõenäoliselt Hiiumaa ainus lindla, kus kaagutavad mitut tõugu kanad, kirevad kuked, kaagatavad haned ja siutsuvad vutid. Rikkaks sellega ei saa, aga leiva lauale annab, ütleb peremees Tiit Männamaa.
Tiit Männamaa on Kõpu metsade keskele ehitanud kodulindude paradiisi, kus linnud saavad vabalt õues jalutada ja muneda mahedaid “maamune”.
Aastal 2000, kui peremees tuli vaatama tema emale tagastatud maid, oli siin risu täis vana karjamaa. “Kaua aega polnud loomi seal karjatatud, seega oli pilt trööstitu – võsa ja risti-rästi maha kukkunud puud,” kirjeldas Männamaa.
Algul oli plaan ehitada vana karjavärava ja jootmiskaevu lähedale suvila. Esmalt valmis väike majake, kus ta elas seitse aastat. Liikuv saekaater oli õues ja Tiit ise saagis siitsamast õue pealt saadud palkidest laudu. Kuna ehitajaoskused olid endal olemas, on ta hiljem esimesele majakesele lisaks ehitanud korraliku elumaja, laudad-kuurid-aedikud kodulindudele ja küülikutele. Valdavalt on ta kõik ise teinud, ainult suuremate tööde juures käivad ka abilised. “Minu loomuses on kogu aeg midagi teha ja toimetada,” selgitas ta.
Seni ehitustöödega leiva lauale teeninud mees pidi kolm aastat tagasi tegelikkusega kohanduma
.
Elukohast töökohaks
“Tervis teeb omad korrektuurid ja kui ei jõua enam kaheksa tundi kellast kellani tööl käia, siis mõtled midagi muud välja,” ütles ta. “Teha tulebki seda, millest jõud üle käib.” Ta rääkis, et kui jaksu enam pole, siis võtad nii väikesed loomad, et saad nendega hakkama.
Oma kodus, Uue-Hendriku talus töötab Männamaa rohkemgi, aga kui enam ei jaksa, läheb tuppa puhkama. “Kas või magan päeval ja loomad ei pane pahaks, kui jõuan oma toimetustega nendeni hiljem,” ütles peremees.
Loomapidamist alustas ta kolm aastat tagasi kahe emase paaritatud jänesega. “Üks sai pojad, teine mitte,” meenutas peremees. “Läksin siis küla peale paaritama ja seal selgus, et teine oli hoopis isane.” Nüüdseks on tal jäneseid puurides saja ringis, kuid neid ajakirjanikule ei näidatud. “Jänestel on poegimise aeg ja neid me praegu segada ei tohi,” selgitas peremees.
Enim aga meeldivad Tiit Männamaale kodulinnud ja neid on tal juba päris palju. Kanu-kukkesid ja vutte, kumbagi sadakond, parte 23 ja hanesid alles kaheksa.
Kõige uuemad asukad on kolm tuluusi tõugu hane, kes külaskäigu ajal parajasti jänesepuuride vahel patseerisid, segamise pärast kõva häälega pahandasid ja heinasodi seest midagi otsisid. “Nad on majesteetlikud, hea söögiisuga, söövad oma toidu ja kakuvad ka jäneste eest heina ära,” selgitas Männamaa. Haned on lihtsad pidada ka selle poolest, et nad ei karda külma ja võivad paksus lumes ja südatalvelgi õues paterdada.
Tuluusi hane kasvatatakse maitsva liha pärast. Munevad nad vaid paarkümmend muna aastas, see on parajasti üks kurnatäis järglasi.
Omad jutud
Kui sisenesime aedikusse, hakkasid haned kohe kõva häälega üksteise võidu pahandama. Tore oli vaadata, kuidas peremees sulelistega rääkis, neid tasasel häälel rahustas ja tundus, et haned saidki aru. Nad rahunesid ning suundusid viimaseid “gaagasid” sissetungijate poole saates tiigi äärde tagasi, kus paistis juba vaba vett.
Saanud hanedest indu, hakkas kirema kukk. “See on meie kiidukukk ja see heledam on riiukukk,” selgitas peremees, et kui on tarvis kakelda, on alati just heledam kukk kohal, aga aabitsakuke moodi kirju tahab palju kireda.
Meie jalgade ümber sagis hulk eri värvi ja tõugu kanu: pruunid, hallid, valged, kirjud, mõned “tutiga”, teised “pükstega”. Soojas laudas sibas koos kanaemmedega ringi kaks pesakonda kanapoegi. Männamaa juhtis tähelepanu nädalavanustele halli värvi Araukaana tibudele, kes täiskasvanuna munevad sinakasrohelise koorega mune.
Tibusid hauvad välja looduslikud inkubaatorid ehk kanad ise. Suur kana saab korraga hakkama 15 tibu haudumisega, mõne kana alla on peremee ka pardimunad pannud. Esimesed kaks pesakonda oli juba väljas, kuid pesakastides oli samal ajal veel mitu kana haudumas.
Samas laudas on puurides siutsuvad-sagivad vutid, kes samuti hoolsad munejad. Kuna vutil on säilinud lennuvõime, ei saagi teda pidada mujal kui kinnises puuris.
Ka vutte on Männamaal mitu eri liiki: suure lihakehaga prantsuse lihavutt, mille keskmine lihakaal on 200 grammi, aga ka väiksemad, eesti ja teksase tõugu vutid.
Öösel on kõik sulelised laudas, sest ümbruskonna metsas jalutab loomi, kes kana- või pardipraest ära ei ütleks. Koerad küll hauguvad ja peletavad neid eemale, aga suurel territooriumil ei näe-kuule alati nemadki ümber aedikute hiilivaid rebaseid-nugiseid. Kanapidaja kõige suuremad vaenlased aga on kullilised, sest neid ei saa ka koerad eemale hirmutada, seepärast peab peremees ise suure osa päevast õues viibima.
Pigem elulaad kui elatusallikas
Männamaa ütles, et kanade-partide-hanede pidamisele nad peale ei pea maksma, pere toidavad nad ära, aga rikkaks sellega ei saa. Tema arvutuste kohaselt peaks kasumi saamiseks pidama 10 000–20 000 kana, kes elaksid puuris ja õue üldse ei pääseks.
Sellist plaani Hiiumaa ainsa lindla omanikul pole. Küll on tal mõttes kanatõugude valikut laiendada. Tänavu plaanib ta tuua karja “külmakindlad” Orlovi kanad, kes munevad ka 20 kraadise külmaga. Lisaks ka leghorni tõugu kanu, aga mitte neid valgeid, vaid niiöelda looduse värvi, kellele kulli silm peale ei hakkaks.
Selleks, et pilt, mis avaneb Siiri ja Tiit Männamaa karjamaal, oleks täiuslik, on peremees ka puhtatõulise kalkuni peale mõelnud.
Helja Kaptein,
Meie Maa (Nädalalõpp), 28.03.2014
