«Ega sibulat enam niisama hammusta. Aga kui on väike pits kangemat kraami ja lihatükk kõrval, sobib see haugata küll. Vene sõjaväes muud ei olnudki,» lausus Aaviku talu peremees Toomas Allik naljatamisi.
Sibulast oli juttu seepärast, et talus oli kätte jõudnud selle koristamise aeg. Küüslauk oli just üles saanud.
«Sibulad on tänavu suured,» märkis perenaine Sirje Allik ja viipas varju all kuivavatele mugulatele.
«Hoidlat oleks ka suuremat vaja, sest see, mis siin paistab, on alles algus,» tähendas seepeale peremees.
«Sibulat oli 0,4 hektaril ja sellega läheb aega,» jätkas Sirje Allik. «Ei usu, et 0,1 hektaritki veel võetud on – küüslauku oli ju 0,1 hektaril. Kogu lakapealne läheb täis, kuurialune läheb täis ja siis ma ei tea, kuhu veel paneme, sest tundub tõesti, et sellest ruumist jääb väheks.»
Tööd tulevad õnneks järjekorras. «Astelpajude korjeaeg algab kuskil augusti keskpaigas ja jätkub septembris,» nentis perenaine.
«See on hea, et kõik ühes hunnikus ei ole,» leidis ka peremees. Praegu veel lisatööjõudu tarvis pole: majapidamine on täpselt nii suur, et kedagi juurde palgata oleks majanduslikult kahjulik.
«Aga endale on tööd juba natuke liiga palju. Oleme täpselt sellise piiri peal, et ettevõtmist tuleks suurendada või veidike vähendada,» tõdes perenaine.
Alternatiivtalude seas teine koht
Senise töö ja vaeva eest andis Eestimaa talupidajate keskliit Aaviku, ärinime järgi Säga-Aaviku talule konkursil «Parim talu 2014» alternatiivtalu kategoorias teise koha.
Nagu ütles Sirje Allik, on niisugune tunnustus väga tore. «Me ise arvasime, et oleme lihtsalt tootjad nagu neli aastat tagasi, kui sellest konkursist osa võtsime. Nüüd nad aga otsustasid, et oleme hoopis alternatiivtalu, ja põhjendasid otsust sellega, et meil on sisse võetud töötlemise suund, mis ongi see alternatiiv.»
Selle jutu peale hakkas taamalt õunapuude vahelt liikumist paistma ning võis silmata peremeest, kes oli palavuse eest varju läinud.
«Tuvastame õunapuuaias sorte,» tähendas Sirje Allik ning selgitas, et mõni sort on ilmselt välja läinud ja mõni ümber istutatud. «Mõtlesime, kas plaan on õige või mitte. Mõne puu puhul peab ära ootama, kuni õun otsa tuleb, et temast aru saada.»
Õuntest tehakse Säga-Aavikul mahla. Mingil määral neid ka kuivatatakse. «See on rohkem talve teema: kuivatame enne jõule,» lausus perenaine.
Allikute õunamahla võib osta ökopoodidest ja laatadelt. Peale selle valmistavad nad astelpajumarjadest täismahla ning mahla- ja segujooki.
Ogalised oksad, väärt marjad
Astelpajuga alustasid Allikud siis, kui kõik olid sellest taimest suures vaimustuses.
«Alguses ju kiideti, et see on hea mari ja väga kasulik. Paljud istutasid neid põõsaid. Kui tuli aga turustamise aeg, tekkis küsimus, kes korjab sellelt ogaliselt põõsalt marju, mis ei säili kuigi kaua,» kõneles Sirje Allik. «Meie leidsime marjadele ostjad ja hakkasime neid ka ise töötlema.»
Toomas Allik lisas, et astelpaju all polnud ka eriti suur maa: ainult üks hektar. Toona viidi marjad Polli külmhoonesse. Nüüdseks on talul endal nende hoidmiseks sobilikud tingimused.
Astelpajumarju korjatakse ikka käsitsi. Kõige kiiremal ajal käivad ka vabatahtlikud abis. «Meil on külas hästi usinad lapsed, kes juba praegu küsivad, ega marjad valmis ole,» ütles perenaine ning peremees lisas, et korjata võib ka koos okstega. «Siis saab kiiremini. Nii nõuab saak aga enam külmikuruumi.»
«Pärast lihtsalt raputad külmunud marjad okste küljest lahti,» selgitas perenaine.
Kõige selle töötlemiseks on Säga-Aavikul koduköök, mis on saanud veterinaar- ja toiduameti tunnustuse.
Sigrid Koorep, 05.08.2014, Sakala, lk.8
