Allikas: Tõuloomakasvatus 2/2024
Kanadas toimunud Šarolee maailmakongress erines ülesehituselt tavapäraste ettekannete maratonist: oluliste teemade käsitlused ja arutelud toimusid farmikülastuste ajal. Eestist osalesid sündmusel tõuloomakasvatajate ühistu aretusosakonna juhataja Anneli Härmson, puhtatõuliste šaroleede kasvatajad Vallo Kruusimägi, Mariliis Vahar ja Reet Pikkmets, kes tagantjärele analüüsisid, millised teadmised sõelale jäid.
Kauge Kanada
Selleks, et osa saada teemadest, millega kohalikud farmerid igapaevaselt kokku puutuvad, külastati 21. juunist kuni 6. juulini Kanada nelja regiooni: Ontario, Manitoba, Saskatchewan ja Alberta farme.
Reet Pikkmets ütles sissejuhatuseks, et võrrelda Kanada veisekasvatajaid meie loomakasvatajatega ei saa, kuna ajaloost tingituna on keskkond ja väljakujunenud elukorraldus niivõrd erinev. „Juba ainuüksi sirgete teede nägemine, mis hargnevad täisnurkselt vasakule-paremale, annab teise olustiku. Kuid probleemid on ikkagi meile tuttavad: majandus määrab maa hinnad. Küsimus on, kas teraviljakasvatajad võtavad paremad maad või jääb seda ka lihaveisekasvatajatele,“ lausus Pikkmets.
Teine suur teema on põlvkondade vahetus. „Pole vahet, kui suur on rantšo, see on lihaveisekasvataja kodu, elupaik. Kui meie võtame suurtootmise, millest me palju raagime, olgu selleks siis teravilja- või loomakasvatus, siis see on tookoht – see ei ole kodu,“ selgitas ta. Pikkmets toi välja, et lihaveisekasvatuses on rohkem koos nii talu, tookoht kui ka järjepidevus ja juured. „Kõik järjepidevuse teemad tulevad samad välja, olenemata sellest, kas räägid taanlase, rootslase või prantslasega, ikka samad märksõnad, mida lihaveisekasvatus sektori inimestele pakub,“ tõdes ta.
Kui rääkida noorte kaasatusest lihaveisesektoris mujal riikides, siis meie osalejad tõid välja, kui palju noori oli seekord kohale sõitnud erinevatest riikidest. Ülemaailmsel Šarolee organisatsioonil – ametliku nimega Charolais Charbray International – on lausa välja tootatud eraldi šarolee noorte programm, ikka eesmargiga, et noored saaksid omavahel tuttavaks ja rahvusvaheline suhtlemine jääks kestma. Nii on ka Eesti noored varasemalt kainud Kanadas ja sel aastal Austraalias.
„Täiesti mõistetav, et kuskilt piirist on farmitöö siiski raske ja pole kellast-kellani too – need nüansid kõik mõjutavad noorte jäämist lihaveisekasvatuse sektorisse,“ lausus Pikkmets. „Võib-olla meid viidi Kanadas rohkem sellistesse farmidesse, kus oligi koos kolm põlvkonda ja me nägime nende head koostoimimist, kuid teema püstitusena tuli see üles ka teiste riikide esindajatega. Samuti kumas kohalikega rääkides läbi teema, et noored ei taha vanemate tood üle võtta,“ lisas Anneli Härmson. „Ega meid otseselt sellistesse kohtadesse viidud, kus kaks vanainimest koos istuvad ja mõtlevad, mis meist saab,“ tunnistas Pikkmets.
Tulevik on valge
Pikkmetsa sõnul oli kongressil läbivaks teemaks, mis saab põllumajandusest laiemalt – kusjuures küsimused puudutasid kõikide maade kongressikülalisi.
„Räägiti küll šarolee kasvatusest üldisemalt, aga püramiidi allpool oli kogu põllumajandus. Teravilja ja piima tootmine, see oli nagu mujal maades – suurtootjate mõjusid oli palju näha. Kui varem sõitis hobuvanker talust kuivatisse, siis nüüd oli näha mahajäetud kuivateid, isegi linnasid, sest teraviljakasvatus ja piimatootmine on nii suuremahuliseks läinud. Aga lihaveisel on veel võimalus hoida maaelu, kodutunnet, põlvkondade kultuuri,“ tõdes Pikkmets. Šarolee veisekasvatuses leidis käsitlemist küsimus, kuidas veelgi šarolee tõugu populariseerida, sest see on efektiivne tõug, ta on hasti kasvav – tal on vaga head omadused nii tootmiskarjades kui ka tõuaretuses.
„Öeldakse ju, et tulevik on valge. Samas on kongressil šarolee kasvatajatest entusiastid koos. Olenemata sellest, kus riigist osaline pärit oli, ühise teema leiad kindlasti,“ muigas Pikkmets. „Kindlasti tuleb teemat tutvustada, kuid kui turunduse pool on nõrgem, siis jääb hea asi sageli muumata.
Kui vaadata, kuidas lihaveisekasvatus Eestisse tuli, siis ikka nii, et kes välismaalt pakkus paremini oma loomi müügiks, ja kui hiljem küsiti, miks sul on limusiinid või miks on angus, siis vastati, et neid oli soodsalt saada,“ meenutas ta. „Aga jõuda selleni, mis sulle tegelikult sobib ja raha toob, see on hoopis teine etapp. Kuigi võib öelda, et šarolee on Eestis veidi alahinnatud, aga need, kes kasvatavad puhtalt tootmisloomi, siis nende kasvatajad hakkavad alles aru saama, et kui sul on korralik söödabaas ja korralikud loomad, siis šarolee pulliga saadud vasikate eest makstakse rohkem ja nad kasvavad paremini.“
Liha kvaliteet ja genoomiuuringud
Eestis on tõstatunud liha kvaliteedi küsimus, sest tapamajja minev lihaveiste arv on meil väike ja kõikumised mõne lihaveisekasvataja loomade liha kvaliteedis mõjutavad kõikide näitajaid. „Meie lihaveisekasvatajate maastik on väga kirju. Ühed kasvatavad looma ja müüvad ta lihaks, aga on ka neid, kellele loom on ainult maastiku hooldaja. Väga palju sõltub sellest, kas ta on sul maa hooldaja ja ta peab sul ellu jääma ja võsa ära sööma või elab loom korraliku silo peal ja kasvab lopsakaks ning ongi lihaloom. Ma ei mõtle, et me peaksime loomad jõusööta täis toppima, vaid seda, et rohusööt oleks hästi korralik. Ka rohusöödal on vahe: on suur erinevus, kas see tuleb kultuurheinamaast või mahajäetud jäätmaast. See ei ole nii, et lased lihaveise metsa lahti ja talvel elab ta põõsa all. Loomal ja loomal on vahe ning tulemus sõltub sellest, mis baasi pealt ta tuleb. Sööda teema on väga oluline teema,“ nõustus Pikkmets. Ta lisas, sellest võiks tulevikus rohkem rääkida.
„Kui veel loomade pidamistingimustest rääkida, siis Kanada kliima on erinev. Meil on küsimus, kas loom on sees või õues, siis seal on suured tuuletõkketarad püsti ja loomad on väga palju õues, kuna kliima on kuiv, olgu külm või soe ilm. Aga meie pori- ja sulakuudesse see ei sobi. Seega tuleb erinevus meil juba looma pidamistingimustest, aga neil Kanadas on mõnes nuumafarmis 25 000 looma,“ rääkis ta.
„Need loomad on ühtlasemad, eks ka geeniuuringud on palju kaasa aidanud. Meie lihaveisekasvatuses on geeniuuringud veel üsna algusjärgus. Liha marmorsus ja liha kvaliteet, millised pullid valida, sööda kasutuse efektiivsus – kõik need teemad on suurte sammudega edasi läinud. Isegi Lääne-Euroopa lihaveisekasvatajad kuulasid huviga seda, kui palju Kanada farmerid eelnevalt geenitestidest teada saavad,“ selgitas Pikkmets. „Kahjuks on Kanada meie mõistes kolmas riik, me ei saa vabalt sealt tuua nende hästi aretatud materjali. Meid mõjutavad seadused, mis keelavad tuua kolmandatest riikidest embrüot ja spermat,“ avaldas ta.
Härmson lisas, et mängu tulevad loomatervise nõuded, kuna riigiti erinevad tauditõrje eeskirjad ning uuritavad haigused. „Kui Euroopa Liidus on kehtestatud reeglid, milliseid haigusi tuleb uurida ja seirata ning kui neidsamu haigusi ei uurita väljaspool ELi olevates riikides, siis ilma nende uuringuteta me sealt aretusmaterjale tuua ei saa,“ selgitas Härmson. Pikkmets nõustus, et olukord tundub selles küsimuses keeruline. „Meil endil võib-olla polegi sellist teadusrahastust ja baasigi, mille pealt uurida. Seega on meil nende suuri samme siin keeruline üle võtta, nii USA, Austraalia kui ka Kanada on meile üsna suletud ja sealt on raske Euroopa Liitu aretusmaterjali tuua.“
Pikkmetsa sõnul võiksid laialdased geeniuuringud olla Eestis üsna kasulikud ja anda väärtuslikku infot, kuid teisalt tõstatub küsimus: kes maksab selliste uuringute eest olukorras, kus liha hind järgi ei tule. „Nii jääb selline tegevus meil ainult õhinapõhiseks, siin peaks olema aretustoetus, et teemaga edasi minna. Genoomiuuringud on üks lai maailm, aga niisama sellega tegeleda ei jõua,“ arutles ta. Lisades, et Kanadas maksavad geeniuuringute eest lihaveisekasvatajad ise, kuid nende mahtude juures on see teostatav. Härmson kinnitas, et on piimakarjakasvatajatega genoomiuuringute küsimust arutanud, kuid ikkagi mõjutab otsustamist uuringu hind, mis omakorda sõltub mahust. „Isegi kui teostame uuringuid teiste riikide laboris, siis meie kogused on nii väikesed, et ühe testimise hind jääb väga kõrgeks,“ tõdes ta.
Tööstress ja läbipõlemine
Pikkmetsa sõnul tõstatus farmide külastusel teema, mida võiks nimetada ühiselt „farmipimeduseks“. „Mõned farmerid on pidevalt ühes ja samas töörutiinis. Nad ei tee vahepeal oma tööst pause ega käi silmaringi laiendamas, olgu selleks siis infopäevadel või õppereisidel osalemine või lihtsalt puhkamas. Kui vaatan Eestis ringi, siis ka meil on ületöötanud farmereid. Kui ükskord oli meil loomade heaolu teemaline õppepäev, siis pärast kohviringis selgus, et tegelikult tuleks rääkida loomapidaja heaolust,“ meenutas ta.
Pikkmets tõi Kanada farmi vestlustest välja, et siis ei taha ka noored sektorisse tulla, kui näevad, et vanemad on nii üle töötanud ja stressis. Ta ütles, et kongressil osalejate hulgas oli ka 70 ja isegi 80 aasta vanuseid heas toonuses inimesi, kes nüüd naudivad oma elutöö viljasid, kuid küsimus ongi neis 40–50-aastastes, et nemad ennast nii ära ei kurnaks, et ei suudaks noortele oma tööd edasi anda. „See teema on üleüldine, aga puudutab ka šarolee kasvatajaid. Kongresside mõte ongi silmaringi avardamine, mitte ainult geneetika, sööda efektiivsuse ja põllumaa majandamise teemad – vaid kõiki puudutavad valdkonnad,“ lausus ta.
Rahvusvaheline ringkond
Pikkmets ütles lõpetuseks, et selliste kongresside üks idee on ka rahvusvaheline sidemete loomine ja omavaheline suhtlemine. „Kui soovid minna kas Prantsusmaale või Austraaliasse, siis on sul tuttav ees ja grupiga sinna minek on täiesti mõeldav. Nii helistasid mulle augusti lõpus tšehhid, keda tuleb viia Matsallu linde vaatama, nii tekivadki isiklikud suhted, mis aitavad lihaveisekasvatust edasi viia. Rahvusvahelised suhted pühendunud loomakasvatajate vahel on väga tähtis moment. Sa tead inimesi, kelle käest vajadusel nõu küsida või näiteks, kui soovime kutsuda Eestisse rahvusvahelisi kohtunikke loomade hindamiseks,“ kinnitas ta.
Eesti esindajad leidsid üksmeelselt, et kongressist osavõtt andis teiste maade esindajatele signaali, et meil on Eestis arvestatav šarolee kasvatajate ja aretajate kogukond, kes on küll maailmamastaabis mahult väikesed, aga tasemel. Kuna kongressi raames toimus ka Charolais Charbray Internationali aastakoosolek, kus kinnitati ka järgmiste kongresside, tehniliste konverentside ning noorteprogrammi korraldajad, siis pakuti Eestile võimalust korraldada aastal 2029 tehniline konverents. Pikkmetsa sõnul annaks konverentsi korraldamine Eesti šarolee kogukonnale võimaluse kaasa rääkida oluliste teemade ja probleemide osas.
