Miks ja millele tasub oma karja uue sugupulli ostmisel tähelepanu pöörata?

Allikas: Jane Mättik, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi president
Tõuloomakasvtus 2 2/2020 (pdf)

Uus karjatamishooaeg on juba alanud ja sellega koos ka paaritusperiood paljudes Eesti lihaveisekarjades. Olgu tegemist aretus- või tootmiskarjaga, ilma tubli tõupullita ei ole võimalik suurema ammlehmade arvu juures kuidagi hakkama saada ega toodangut ehk uusi lihaveiseid toota.

Miks ja millele peab sugupulli ostmisel tähelepanu pöörama ning miks peaks karjas kasutama puhtatõulist ja tõuraamatusse kantud sugupulli? Mitte iga isane veis ei ole aretuspull ja mitte iga aretuspull ei ole hea sugupull!

Kunstlik seemendamine

Kui Eesti piimaveisekarjades kasutatakse valdavalt kunstlikku seemendamist (85–90%), siis lihaveisekarjades on see oluliselt madalama osakaaluga, jäädes 5–10% vahele. Mõnes väiksemas, pigem hobikarjas, kasutatakse isegi 100% kunstlikku seemendust, sest pulli ostmine ei ole majanduslikult mõttekas, eriti kui soovitakse saada järglasi erinevatest aretusliinidest. Ka mõnes suuremas karjas on kunstliku seemenduse osakaal kasvanud juba 40%-ni.

Viimase paari aasta uusim trend lihaveisekasvatuses on suguselekteeritud sperma kasutamine, et saada vaid kindlast soost järglasi (lehmikuid), ja selle põhjuseks võib pidada viimastel aastatel tekkinud häid tõuloomade eks pordivõimalusi nii Euroopa Liitu kui kolmandatesse riiki desse. Üldiselt on kunstliku seemenduse kasutamise osakaal lihaveisekarjades viimastel aastatel olnud küll kasvutendentsis, kuid suurima osa vasikate tootmisel teevad siiski ära tõupullid.

Mitte iga isane veis ei ole aretuspull ja mitte iga aretuspull ei ole hea sugupull!

Miks kasutada puhtatõulist ja tõuraamatusse kantud sugupulli?

Igal aastal kantakse Eestis tõuraamatusse keskmiselt 188 uut tõupulli 12 erinevast tõust, kelle kohta peetakse tõuraamatut ja on kinnitatud aretusprogrammid. Oluline hüpe toimus 2016. aastal, kui tõuraamatusse kanti 192 pulli. 101 võrra enam, kui eelneval 2015. aastal (91), sealtpeale on see number olnud stabiilne.

Juba 1927. aastal kirjutas A. Tamwelius ajalehes „Edasi“, et sugupullile ja tema valimisele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Tol korral oli teemaks küll pullide valimine piimaveisekarjades, kus toodangut mõõdeti „pangedes aastas“, kuid samad põhitõed kehtivad ka tänapäeval, ka lihaveisekarjades, millest sel ajal keegi veel kuulnudki ei olnud.

On tuntud ütlus, et „sugupull on pool karja“. Tegelikult aga isegi rohkem kui pool. Ei maksa unustada, et kuigi järglasele päranduvad mõlema vanema omadused vahekorras 50 : 50, siis lehm toob aastas vaid ühe vasika, sugupullil võib neid olla aga väga palju rohkem nii aastas kui tema eluajal kokku. Lehma väärtus karjas on pulli omast madalam, sest tema tütarde kaudu toimuv karja kvaliteedi muutus on põlvkondade vahetumise intervalli arvestades palju aeglasem. Hea sugupull võib karja oluliselt kiiremini parandada, halb pull aga hoopiski rikkuda. On tavapärane, et sündinud lehmvasikate hulgast valitakse ja jäetakse kasvama noorloomad ka oma karja täienduseks – seda enam tuleb vältida teadmata ja kontrollimata või isegi halbade omadustega sugupulli kasutamist. Pärilikkuse seisukohast on pull oluliselt tähtsam kui lehm ja just sel põhjusel keskendutakse järglaste geneetilise potentsiaali testimisel pullidele, mitte lehmadele.

Genoomaretus

Tõuloomade valik geneetilise väärtuse alusel on muutunud aja möödudes üha olulisemaks. Tänapäeva piimaveiste aretuses on täiesti igapäevane genoomaretus, kus juba sündinud vasikal saab hinnata hulka numbrilisi väärtusi – neid ei pea koguma tema poolõdedelt aastate jooksul. Lihaveisekasvatuses on genoomaretuse roll oluliselt tagasihoidlikum ja seda just eespool toodud kunstliku seemenduse vähese kasutamise tõttu – puudub suurem võrdlusloomade populatsioon laiaulatusliku ja kõrge usaldusväärsusega referents andmekogu saamiseks.

Loomakasvatajad saavad mõjutada kahte valdkonda, millel on tugev ja pikaajaline mõju nende ettevõtluse kasumlikkusele ja jätkusuutlikkusele – need on aretustöö ja karja majandamine. Taimede sordiaretus toimub enamasti katsekeskuses, mitte otseses tootmisfarmis Põllumajandusloomade geneetiliste omaduste arendamine toimub just farmides reaalse tootmistöö käigus, mida haldab farmer ja selle mõju on pikaajaline. Ühele sugupullile geneetiliste aretusväärtuste saamiseks peavad igas hinnatavas karjas olema samaaegselt vähemalt kahe sama tõugu pulli järglased ja igal pullil olema järglased vähemalt kahes karjas.

Pidamistingimuste mõju sugupulli potentsiaali avaldumisele

Karja geneetilist väärtust arendades ei tohi ära unustada, et tulemuste saamisel ehk geneetilise potentsiaali avaldumisel ligikaudu 2/3 määravad hoopiski looma söötmine, tervislik seisukord, keskkonnatingimused, kus loom elab, ja kõik muud sellega seotud faktorid. Kui neid tingimusi on võimalik kontrollida ja vajadusel kergelt muuta, siis geneetilised omadused on kumuleeruvad ja püsivad. Seega on nende arendamisel kasutatavate parameetrite jälgimine eriti oluline.

Milliseid tunnuseid oma karja parandamisel jälgida ja kuidas?

Aretustöös rakendatavad tunnused peavad vastama neljale kriteeriumile:

• olema majandusliku mõjuga (nt sigivus, kasvu kiirus ja lihakeha kvaliteet);
• olema mõõduka päritavuse koefitsiendiga (mida suurem, seda suurem võimalus päranduda);
• olema mõõdetavad (nt munandite ümbermõõt, päevi poegimiseni jne);
• olema varieeruvad.

Jõudluskontrolli olulisus

Igasuguste andmete kogumine, salvestamine, analüüsimine ja sellest lähtuvalt kasutamine aretustöös eeldab tunnustatud andmebaasi olemasolu ning karjas tuleb teha jõudluskontrolli. Eestis on sellise andmebaasi haldaja ja andmete analüüsija Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS. Kui loom kuulub karja, kus ei viida läbi jõudluskontrolli, ei jõua tema andmed andmebaasi, nende võrdlemine ülejäänud sama tõugu loomadega ei ole võimalik – olgu ta nii hea välimikuga, puhtatõuline ja uhke põlvnemisega kui tahes, või kuulugu mis iganes teise riigi andmebaasi. Eestis hinnatakse pullide geneetilisi (arvutuslikke) aretusväärtusi järgmistele tunnustele, mille tulemused avaldatakse kaks korda aastas lihaveiste jõudluskontrolli andmebaasis LIISU:

• järglaste sünnimass,
• järglaste sünnikergus,
• järglaste kasvukiirus,
• tütarde poegimiskergus,
• tütarde piimakus.

Lineaarne hindamine

Olulisi aretusotsuseid ei tohiks teha aga vaid aretus väärtu seid arvesse võttes ning seepärast viiakse Eestis, nagu ka nt Põhjamaades, läbi lineaarset hindamist. See on looma välimiku visuaalne hindamine, kirjeldades veisefenotüüpi (organismi tunnuste kogum, tema genotüübi realiseerumise tulemus teatud keskkonnatingimustes) erinevatele tunnustele numbrilise hinde andmise kaudu. Pullevõib lineaarselt hinnata alates 10 kuu vanuseks saamisest ja nende hinded lisatakse loomakaardile.

Hinnatakse 19 tunnuse põhjal, mis kombineeritakse hindamisprogrammis kolmeks liittunnuseks – keha, lihasus ning jalad-sõrad, ja need seotakse siis ühiseks tüübi-hinnanguks. Pullidel on hindamisel mõjutajaks ka nende vanus ja konditsioon. Kõikide hinnete tulem läheb võrdlusse tõusisese statistilise keskmisega. Sugupulli valides ei tohiks tema tüübi üldhinne olla madalam kui 80 punkti.

Tõuspetsiifilised tunnused sugupulli valikul

Lisaks aretusväärtustele ja lineaarsele hindamisele jälgi takse aretusloomadel ka erinevate pärilike tunnustepärandumist. Igal lihaveisetõul võivad avalduda temale spetsiifilised tunnused, millest mõningad on määratletud geneetiliste haigustena ja on mittesoovitavad. Suuremates lihaveisekasvatuse riikides on paljudel tõugudel looma tõuraamatusse kandmise eelduseks just selliste haiguste uuringud – loom on neist kas vaba või geenikandja. Vastav info kantakse loomakaardile ja süsteemidesse, et seda saaks arvestada paaridevaliku puhul, vältimaks mittesoovitud tunnuste pärandumist ja võimendumist, sest need põhjustavad üldjuhul suurt majanduslikku kahju. Eestis praegu selliste haiguste uurimisele üldiselt tähelepanu ei pöörata ja teadaolevalt ei ole ka probleeme ilmnenud, õnneks.

Siinkohal aga veidi lähemalt kahest, samuti monogeneetiliselt päranduvast tunnusest, millele ka meil kas loomi ostes või karjasiseses aretustöös juba tähelepanu pööratakse – tuntuim neist on nudisus ja praegu veel vähem tuntud müostatiinigeeni kandmine.

Sarviline või nudi veis?

Kui Eestis kasvatatavatest lihaveisetõugudest, nt aberdiin-anguse tõug on teatavasti geneetiliselt nudi ehk temal ei tohigi olla sarvi, siis limusiini, herefordi, šarolee ja simmentali tõugu loomade hulgas võib esineda kahe suguseid isendeid – nii nudisid kui sarvilisi. Nudi loom on looma käideldes igal juhul alati ohutum, lisaks vähendab see tööjõukulu nii nudistamisele ja väldib ka vajadust kasutada spetsiifilisemat loomakasvatusinventari vms. Paljud loomaostjad on hakanud eelistama nudi looma sarvilisele, kuid siinkohal ei tohi unustada, et ka väliselt nudi loom võib tegelikult olla sarvilisust põhjustava geeni kandja.

Nudisuse geen on dominantne, mistõttu on kaks erinevat vormi – homosügootne (kõik järglased nudid) ja heterosügootne (nii nudid kui sarvilised järglased, sh nahksarvedega). Seepärast on eriti oluline teada ja vajadusel küsida looma müüjalt, kas isendi nudisuse geeni on ka geneetiliselt uuritud, et teada, millised on selle tunnuse avaldumise proportsioonid pärandumisel. Enne uue pulli ostmist ja nudisuse/sarvilisuse põhjal otsuse tegemist on kindlasti vaja teada ja arvestada ka oma põhikarja staatust – kas ja kui palju see nõutud tunnus üldse rolli hakkab mängima ja kas sellele on mõtet üleliigset tähelepanu pöörata. Sarviliste isendite karjast „välja aretamine“ võib võtta palju aastaid – niikaua kuni kõik mingilgi määral seda geeni kandvad ammlehmad ehk järglaste tootjad on karjast lõplikult välja viidud.

Müostatiinigeen

Müostatiin on valk, mis piirab lihaste ülemäärast kasvu, koos sellega võib vähendada lihaste marmorsust. Seega müostatiini geen kontrollib lihaste arengut. Looma välimikus avaldub see suurenenud lihasmassis. Lisaks põhjustab see suurenenud sünnimasse ja seetõttu ka poegimisraskusi ning vähendab lihasesisese rasva sisaldust ehk marmorsust. Kuna aberdiin-anguse tõu üheks tuntuimaks omaduseks on just tema lihale omane marmorsus, siis selles tõus on see geen keelatud. Nt limusiini ja šarolee tõus aga hoopis soovitav, sest see annab nende tõu esindajatele iseloomuliku lihakuse, kuid väiksema rasvasisalduse. Paljudes riikides on aberdiin-anguse tõu puhul just see geen üks kolmest geneetilisest mutatsioonist, mida tõuraamatusse kantavatel loomadel peab kontrollima ja selle levikut aretuses vältima. Paari viimase aasta jooksul on seda hakatud tegema ka Eestis kasvatatud sugupullidel, seni edukalt – geeni esinemist ei ole leitud.

Tunnuste päritavus ja korrelatsioon

Tunnused ja ka välimiku omadused on erineval määral pärilikud. Enamus lihaveise kasvu kajastavad tunnused on päritavad 30–50% (h2 = 0,3–0,5) ulatuses, st et üle jäänud 50–70% on mõjutatud mittegeneetilistest või keskkonnafaktoritest. Lihakeha tunnused on päritavad 10-50%, munandite ümbermõõt 40%, emasloomade sigimisvõimekus 10–20% piires.

Paljud tunnused on tähtsad ning tuleb arvesse võtta, et enamasti on nad omavahel ka seoses, mis tähendab, et ühe tunnuse muutus kutsub esile ka teise muutumise. Seos võib olla nii positiivne kui negatiivne, erineva tugevusega, soovitud või soovimatu. Positiivse korrelatsiooni puhul mõlemad tunnused liiguvad „geneetilises pagasis“ ühes suunas, see aga ei tähenda, et üks või teine muutus on alati soovitav. Negatiivse puhul aga vastupidi – üks tunnus kasvab, teine kahaneb, ning see ei pruugi olla alati soovimatu. Seega, geneetilised seosed tunnuste vahel on väga tavalised. Üheks lihtsaimaks ja levinuimaks näiteks lihaveisekasvatuses on vasika sünnimassi ja võõrutusmassi vaheline seos – valides pulli tema vasikate keskmisest suuremate võõrutusmasside järgi, suurenevad karjas kindlasti ka vasikate sünnimassid. Ühtlasi on sünnimass aga seotud ka poegimiskergusega – suurem sünnimass võib põhjustada raskemaid poegimisi.

Kogu selles geneetika virvarris orienteerumine ei ole kerge, kuid oluline on valida oma karja jaoks just need kriitilised tunnused, mis vajavad muutmist ja siinkohal mitte ära unustada, et geneetiline potentsiaal ei avaldu ilma, et keskkonnatingimused neid soosiks.

Ei ole olemas sellist lihaveist, kes sööb minimaalselt, aga annab maksimaalse lihakeha – ka siin, nagu igas valdkonnas, kehtib vana hea „tünnilauateooria“ – mis ütleb, et saagi taseme määrab ära miinimumis olev toiteelement või ebasoodne kasvutegur. Kui ikka looma jaoks elementaarsed elatustarbenormid ei ole täidetud, ei ole mõtet loota ja oodata ka supertulemusi tõuloomakasvatuses, kandku ta endas mis iganes uhket sugupuud või geneetilisi väärtuseid.

Kindlasti ei tohi võtta eesmärgiks vaid ühe tunnuse parandamist – nagu näiteks mõni väga halb. Pigem valida ja keskenduda neile tunnustele, mis on omavahel positiivses korrelatsioonis ja seeläbi, parandades üht, parandada automaatselt ka teist tunnust.

Kuidas valida pakutavatest pulliest karja jaoks parim?

Hoolimata sellest, et võib-olla polegi oma lihaveise karja suhtes suuri või üldse mitte aretuseesmärke, siis suvalise isase lihaveise kasutamine sugupullina on pigem samm tagasi kui edasi.
Miks?
Tooksin siia võrdluse krantsiga – nad on heteroosiefektist tingituna küll väga elujõulised, tugeva tervisega ja vintsked sellid, kuid me ei tea kunagi ette, milline koer sellest pesakonnast võib välja kasvada… või nende järglaste järglase pesakonnast…

Lihaveisekarjas, mille eesmärgiks on siiski kindlatele standarditele vastava lihakeha tootmine, võib suvalise pulli ettevaatamatu valik põhjustada üsna ettenägematuid tulemusi nii kogu tootmises, tapatulemustes kui sellest tulenevalt ka omaniku rahakotis.

Artikli alguses oli juttu pullide geneetilise potentsiaali testimisest. Ka Eestis viiakse juba alates 2006. aastast läbi lihaveise noorpullide jõudluskatset. Katset korraldab Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu koostöös Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsiga ja katses saavad osaleda seltsi liik mete loomad. Kõik pullid peavad olema puhtatõuli sed, kontrollitud põlvnemisega, pärinema jõudluskontrollis osalevast karjast.

Aja jooksul on muutunud nii pullide arvukus katses, tõugude proportsioon, läbiviimise tingimused ja ratsioonid, kuid eesmärk on siiski üks – välja selgitada Eesti karjades kasutatavate aretuspullide järglaste tootmispotentsiaal, tagades kasvamiseks ühtsed pidamistingimused ja arvestades erinevate tõugude söötmisvajaduste spetsiifikat. Sel moel saadakse kõige kõrgema usaldusväärsusega võrdlusandmed geneetilisest potentsiaalist lähtuva söödakasutuse, kaaluiibe ja majandusliku ökonoomsuse kohta, sest keskkonnatingimuste erinevusest tulenev mõju on maksimaalselt välistatud. Lisaks hinnatakse ka pullide välimikuomadusi ja sobivust aretusse.

Jõudluskatse lõpul arvestatakse välja osalenud pullide söödakasutus ja kasvukiirus ning sellest lähtuvalt ka pulli kui potentsiaalse tapalooma tapaküpsuse saavutamise aeg, millest oleneb konkreetse looma majanduslik efektiivsus.

Lihaveiste jõudluskatse

Läbi aegade on jõudluskatses osalenud viie Eestis enim levinud lihaveisetõu esindajad – aberdiin-angus, hereford, limusiin, akviteeni hele, šarolee ja simmental. Katse algul ja lõpus fikseeritakse pullide elusmassid ja katseperioodi jooksul kaalutakse neid iga kahe nädala tagant.

Noorpullidele söödetakse vabalt (ad li bi tum) täisratsioonilist segasööta (TMR) ja olenevalt tõugudest on kasutusel kahte erinevat ratsiooni:

• väikesekasvulistele tõugudele (Ab, Hf) vähese jõusööda osakaaluga,
• suurekasvulistele tõugudele (Li, Ba, Ch, Si) suurema jõusööda osakaaluga.

Ratsiooni koostab ja selle vastavust pullide vajadustele ja massi-iibele kontrollib ja korrigeerib prof Meelis Ots EMÜ LKI söötmisõpetuse ja toitumisfüsioloogia õppetoolist.

Kaalumiste tulemused – iga kahe nädala tagant elusmass ja massi-iive – edastatakse loomaomanikele ja avaldatakse alates 2020. aastast ka ETKÜ ja ELKSi kodulehel.

Seega – ühtsetes tingimustes kontrollitud, kaalutud, mõõdetud, testitud, treenitud, lineaarselt hinnatud. Mis annaks veel suurema kindluse ja usaldusväärsuse, leidmaks oma karja jaoks sobivaimat sugupulli?

Jõudluskatses osalenud pullide põlvnemiste, kaalumistulemuste, lineaarsete hinnete ja erinevate analüüside tulemuste kohta saab iga huviline täpsemat infot ETKÜ (www.etky.ee) ja ELKSi (www.lihaveis.ee) kodulehelt ning veelgi täpsemat infot nõudvate küsimuste tekkimisel võib alati pöörduda ETKÜ aretusosakonna kontaktidel või ka otse pullide omanike poole.

Soovin veisekasvatajatele tugevat kaalutlusoskust ning häid otsuseid oma karja parema tuleviku nimel!

Toimetas: Liina Ulm