Mõnikord tajume, et muld lõhnab eriti hästi. Seda juhtub tavaliselt suvel pärast vihmasabinat ja samuti sügisel. Mullale erilise lõhna andvast ühendist räägib lähemalt Tallinna Ülikooli taimeökoloogia dotsent Tiina Elvisto.
Mullale annab hea lõhna aine nimetusega geosmiin, mille peamisteks tootjateks on iidsest ajast meie planeeti asustavad bakterid – aktinobakterid. Sõna “geosmiin” tuleneb kahest kreekakeelsest sõnast: geo – maa; osme – lõhn.
Geosmiin moodustub bakterite eoste ehk spooride pinnal. Spoorid on aktinobakteritele vajalikud paljunemiseks ja ebasoodsa aja üleelamiseks. Aktinobakterid toodavad spoore siis, kui on täidetud kolm tingimust:
- mullas on piisavalt toitu – orgaanilist ainet;
- toit on olnud hästi omastatav, see tähendab, et muld on olnud soe ja niiske;
- peale niiskusküllast perioodi on muld hakanud tahenema.
Inimene ja paljud loomaliigid on väga tundlikud geosmiini suhtes, nad haistavad seda ka siis, kui ainet on õhus ja mullaõhus üliväikestes kogustes. Näiteks meelitab see aine kokku hulgaliselt mullaloomakesi – hooghännalisi, kes saavad aru, et seal, kus lõhnab geosmiini järgi, on nende jaoks palju toitu. Hooghännalised omakorda aitavad oma elutegevusega kaasa mulla viljakuse tõusule ja kannavad laiali aktinobakterite spoore.
Meie savannides ja rohtlates elanud esiisadele ja –emadele on geosmiin olnud ilmselt märgiks, et selles mullas võib leiduda ohtralt söödavaid mugulaid ja juurikaid. Sellest lõhna meeldivus.
On aga ühed loomad, kes põgenevad, kui geosmiini haistavad. Need on äädikakärbsed. Geosmiin on neile märgiks, et selles paigas võib olla ka hallitusseeni. Tavaline niiske koha probleem. Hallitusseened võivad olla eluohtlikud nii äädikakärbestele endile kui ka nende järeltulijatele.
Kui muld lõhnab, siis järelikult on seal rikkalikult baktereid ja kui muld lõhnab meeldivalt, siis järelikult on tegu viljaka mullaga. Sügisel langevad lehed ja mullamikroobidel on palju toitu. Kui satub olema niiske ja soe aeg, millele järgnevad kuivad päevad, lõhnab muld meie meelest toredasti.
