Toimetaja: Liina Ulm
Biomajandus on taastuva biomassi väärindamine omavahel seotud majandustegevuste kaudu.
Biomajandus ehk mitte hästi ära unustatud vana
Elusate taimede, loomade ja mikroorganismide kasutamine inimestele vajalike saaduste (toidu, sööda, ehitusmaterjali, väetise, kütuse jmt) saamiseks, on traditsiooniline majandamisviis, mis on sama vana kui inimkond. Põllumajandus, kalandus, jahindus ja metsandus on meid toitnud ja katnud nii kaua, kui mäletame.
Põhimõte, et sea tapmisel ei tohi elukast midagi raisku minna, äärmisel juhul vaid kisa, oli “vana aja” talupidajale iseenesest mõistetav. Millegi kasvatamine on energimahukas ja aeganõudev ülesanne ja sellest kasutuskõlbliku osa raisku laskmine tähendaks lugupidamatust nii töö tegija kui saagi suhtes ning vähendaks raske vaevaga koondatud ressursse.
Põllumehe jaoks ei ole biomajanduses tegelikult mitte midagi uut. Või siiski?
Fossiilse tooraine kasutusele võtmisel tekkis traditsioonilisele majandamisviisile karm konkurent. Sõnniku kõrvale ilmusid sünteetilised väetised, taimse kütuse peal töötava hobuse tõrjus kõrvale diislit neelav traktor. Peaaegu kõike, mida varem oli võimalik saada loodusest või põllumajandusest, oli nüüd võimalik toota maapõuest kaevandatud iidsete esivanemate jäänustest kiiremini, lihtsamini ja odavamini. Põllumajandus on sellega seoses oluliselt intensiivistunud ja vanad ringlusskeemid on katkenud.
Fossiilse tooraine kasutamise kitsaskohad – kliimamuutused ja tõsiasi, et ka nafta saab ükskord otsa- ilmnesid laiema üldsuse jaoks alles hiljem. Täna oleme seisus, kus fossiilsete maavarade tarbimisega on vaja oluliselt tagasi tõmmata (loe: leida alternatiiv) ning taastuvate ressursside otstarbekas majandamine on taas rambivalguses. Päris tagasi hobustega maa kündmise juurde me ilmselt tänase ühiskonnakorralduse juures enam pöörduda ei saa ega taha ka. Tuleb leida teised lahendused.
Biomajandus ei ole omaette majandusharu vaid põhimõte, mille sisuks on biomassi kasutamise säästev ja läbimõeldud areng.
Biomajandus hõlmab enda alla vana ja veel päriselt ära unustamata elusorganismidega majandamise ning kõik selle innovaatilise, mida me kaasaegses maailmas toimetulekuks vajame – taastuva tooraine kasutamine ja väärindamine kaskaadkasutuse ja ringluse põhimõtete ning ökoloogiliste piiridega arvestades.
Kaskaadkasutus – taastuvast ressursist eemaldatakse kõige pealt selle ressursi kõige väärtuslikumad elemendid kuni enam midagi võtta pole ning alles seejärel põletatakse jääk energia saamiseks.
Madis Tilga toob kaskaadkasutuse kohta ilmeka näite luhaheina baasil: “…- kui sul on näiteks elektri ja sooja koostootmisjaam, mis kasutab kütusena luhaheina, oleks mõttekam sellest heinast kõigepealt eraldada kasulikud kiud, toitained, mineraalid ja alles seejärel jäägid põletada. Siis on ühikust biomassist kõige enam kasu. Selliselt saab biomajandus leevendada nii keskkonnakoormust kui ka ressursipõuda.” (ERR.ee: “Majandusarengu uus laine – biomajanduse uus tulemine”)
Ringlus ehk taaskasutus – jäätmeid nähakse ressursina (ing recycling). Hea näide taaskasutamise põhimõtte rakendamisest on Nutriloopi projekt, mis näeb biojäätmetes kasulikku toorainet mulla viljakust ja tervist parandavatle bioväetistele.
Ringmajandus – tootmis- ja tarbimissüsteem, milles tekib võimalikult vähe kadusid. Ideaalses maailmas läheb peaaegu kõik taaskasutusse, ringlusse või uute toodete tootmisse. Toodete ja tootmisprotsesside ümberkujundamine aitab viia raiskamise miinimumini ja muuta kasutamata jäänud tooted ressursiks.
Ökoloogilised piirid kirjeldavad ökosüsteemide võimet tulla toime inimtegevuse tagajärjel tekkivate häiringute ja saastega (ingl Ecological limits). Kliimamuutused, mullaviljakuse vähenemine, elurikkuse vähenemine, osoonikihi lagunemine on tuntuimad näited sellest, mis juhtub siis, kui ökoloogilised piirid ületatakse.
Rohemajandus – keskkonda ja ressursse säästev majandustegevust kogu majandustegevuse laias spektris (laiem mõiste, kui biomajandus). Rohemajandus kasutab ressursse tõhusalt, edendades inimeste heaolu ning säilitades samas looduslikud süsteemid, mis inimühiskonda üleval peavad (ing green economy).
Ringbiomajanduses on bio- ja ringmajanduse põhimõtted ühendatud. Eesmärk on asendada fossiilsne toore taastuva toormega, tootes ja kasutades viimast võimalikult tõhusalt.
Bioväärindamine – taastuva tooraine väärindamine ehk toormaterjalile suurema väärtuse andmine – näiteks pilliroost valmistatakse joogikõrred või kohvipaksust kohvitopsid.
Biorafineerimine – taastuvast toorainest kõrge puhtusastmega saaduste tootmine – näiteks saab puitu rafineerides toota vanilliini või väärtuslikke komponente ehitusplastide ja termovahtude jaoks.
ressursside hetkeseisu
analüüs (pdf)
Maaeluvõrgustik korraldas 20. oktoobril infotunni “Biomajanduse arengusuunad ja võimalused”, kus Maaeluministeeriumi teadus- ja arendusosakonna nõunik Argo Peepson tutvustas huvilistele biomajandusega seotud mõisteid, võimalusi ning väljakutseid Eestis ja Euroopas.
“Biomajandus on taastuva biomassi tootmine ja muutmine
Argo Peepson, ettekanne “Biomajanduse arengusuunad ja võimalused”
peamiselt toiduks, söödaks, biotoodeteks ja -energiaks
ning bioloogiliste ressurssidega seotud teenuste
pakkumine. “
Infotund on järelvaadatav Maaeluvõrgustiku YouTube’i kanalil.
