Mis on märgalaviljelus?

Allikas: Eestimaa Looduse Fond. Märgalaviljelus Baltimaades
Toimetas Hanna Tamsalu, METK

Märgalaviljelus on märgade või taastatud veerežiimiga turbaalade põllumajanduslik või metsanduslik kasutamine. Märgalaviljeluse üheks eesmärgiks on võimaldada selliste märgadele turbaaladele omaste ökosüsteemi teenuste taastamist ja säilitamist, nagu süsiniku sidumine ja ladustamine, vee ning toitainete talletamine kui ka kohaliku kliima jahutamine ning elupaiga pakkumine haruldastele liikidele.

Märgalaviljelus tooks kaasa paradigma vahetuse põllumajanduses – kuivendamise asemel kasutataks turbaalasid alaliselt märgades tingimustes, kus nõnda säilib ka ladestunud turvas.

Kuidas läheb Eesti soodel?

Looduslikud turbaalad on iselaadsed ökosüsteemid, mille eripära on orgaanilise aine – turba – kuhjumine. Kasvuhoonegaaside heite poolest on kuivendatud turbaalad tervikuna Eestis teisel kohal peale energeetika- ja enne transpordisektorit, erinevatel hinnangutel 2-8 mln t CO₂ aastas.

Valdavalt on soid kuivendatud selleks, et kasvatada seal metsa või viljelda põllukultuure, osaliselt on ajendiks olnud ka turba- ja põlevkivi kaevandamine. Turvas on üks Eesti olulisemaid maavarasid, mida kaevandatakse kokku ligi 200 km² suurusel alal. Turvast kasutatakse põhiliselt taimede kasvupinnasena aianduses, vähemal määral kütteks ja filtermaterjalina. Enamus turbast eksporditakse nendesse Euroopa riikidesse, kus turbaalad on viimaste sajandite jooksul hävitatud.

Turbaalasid kuivendades ja turbakarjääre rajades hävitatakse märgaladele omane veerežiim ja taimestik. Selle taastumine võib võtta aega mõnest aastast mitme aastatuhandeni. Rikutud turbaalasid ja turba kaevandamisel järele jäävaid jääksoid saab rakendada mitmel moel. Näiteks saab jääksoid metsastada, rajada veekogu või taastada soo märgalana. Edasist kasutusviisi mõjutavad turba omadused, veerežiim, ümbruskonna alade seisund jne.

Üks võimalus rikutud turbaalasid kasutada on märgalaviljelus.

Taastatud kõrge veerežiimiga ehk korrastatud turbaaladel on võimalik tegeleda aastaringselt põllu- või metsamajandamisega nõnda, et vaatamata inimtegevusele turbakiht säilib või isegi kasvab. Selle eelduseks on kuivendussüsteemide sulgemisega veetaseme tõstmine maapinna lähedale, et takistada turbakihi lagunemist ja soosida märgalakultuuride kasvu korrastatud turbaalal.

Sarnaselt traditsioonilisele põllu- või metsamajandusele kogutakse perioodiliselt märgadesse oludesse sobivate kultuuride maapealne taastuv biomass ning kasutatakse seda näiteks energia tootmiseks, ehitusmaterjalina või loomasöödana.

PLUSSID:

• märgalaviljelus aitab peatada jääksoodes turbakihi hävimise ja selle kasvuhoonegaasidena lendumise atmosfääri;
• paraneb märgalast toituvate veekogude kvaliteet, kuna väheneb toitainete ja orgaanilise hõljumi väljakanne;
• koos märgalakultuuridega taastuvad mõnesid kultuure viljeldes ka soodele omane taimestik ja loomastik;
• tunduvalt väheneb tuleoht – jääksood on väga tuleohtlikud;
• vähenevad kuivendussüsteemide hoolduskulud, seejuures säilivad sotsiaal-majanduslikud kasud põllu- ja metsamajandusega tegeledes.

MIINUSED

• saaki on keeruline ja kallis koristada, kuna selle jaoks ei ole laialdaselt toodetud koristusmasinaid, mis töötaksid märgades oludes, kahjustamata turbalasundi ülemisi pehmeid kihte;
• ilma põllu- või metsamajandustoetusteta ja kohapõhiste lahendusteta ei ole mitmeid märgalakultuure majanduslikult tasuv kasvatada.

Hinnang märgalaviljeluse rakendatavusele Eestis: püsirohumaa

Eestimaa Looduse Fondi poolt on märgalaviljeluse soodustamiseks tõlgitud teabeleht „Säästev põllumajandus ja metsandus turbaaladel. Kliimat ja bioloogilist mitmekesisust säästvad tavad“.

Teabelehest saab infot hariliku pilliroo, hundinuia, tarnade, musta lepa, päideroo, vesipühvlite karjatamise või hobuste kasvatamise, lihaveiste ja lammaste karjatamise, märgala niitude ning lühikese raieringiga paju kasvatamise kohta märgaladel.

Eestis on turvasmuldadega alad kõige enam kasutuses püsirohumaadena. Maaelu Teadmuskeskuse töögrupp analüüsis 2023 märgalade karjatamist, niitmist ja märgala niitude võimalust.

Eestis on kõigist mullastikutüüpidest ligikaudu 30% turvastunud- ja turvasmullad, millest näiteks 7,9% turvasmuldadest on kasutuses põllumajandusmaana. Valdavalt kasutatakse sellise mullastikuga maid püsirohumaana heina tegemiseks või karjatamiseks. Samuti on turvasmuldadel peetavaid püsirohumaid võimalik ära kasutada püsirohumaade säilitamise nõude täitmiseks.

Kuna turvasmullad on oma omaduste poolest vähem viljakad ning ilmastikuoludest põhjustuvatele ebasoodsatele tingimustele (nt põud, tugevad vihmad) vastuvõtlikumad, siis ei saa pidada neid muldi teraviljakasvatuseks soodsateks. Seetõttu võiks olla turvasmuldadele püsirohumaa tagasirajamise võimalus heaks lahenduseks nii tootja kui ka mullakaitse seisukohast.

• Turvasmuldade kasutamine püsirohumaana võiks olla tootjate vaates kõige kasumlikum, sh tuleks soodustada püsirohumaade tagasirajamist ja viljakamatele põldudele rajatud püsirohumaade väljavahetamist turvasmullaga alade vastu.
• Turvasmuldade kasutamine püsirohumaana aitab tagada vastavat püsirohumaa säilitamise nõuet.
• Karjatamiseks kasutatavad turvasmullad on pigem seotud rendilepingutega ning see võib olla hea võimalus maade vahetuseks nende tootjatega, kes ise kariloomi ei pea.
• Ainult niitmise teel hooldatavad turvasmullaga põllud on pigem eraomandis ning niitmist teostatakse olude sunnil, sest muud kultuurid neil hästi ei kasva.
• Karjatatavate turvasmuldade puhul tekivad pärsitud rohukasvu tõttu suuremad kulutuse sööda varumisel.
• Niidetavate turvasmuldade puhul otsest rahalist kasu ei teki, vaid tehakse ainult kulutusi niitmiseks.
• Turvasmullale püsirohumaa tagasirajamise kulud on sarnased mineraalmullale rajatava püsirohumaaga.
• Turvasmullale rajatud püsirohumaale tehtavad kulutused kasutusaastal on väiksemad kui mineraalmullal, kuna seal ei ole lubatud teha väetamist.
• Turvasmulla säilitamiseks rajatud püsirohumaale on võimalik saada rohkem toetusi, kui mineraalmullal püsirohumaadele.

Turvasmuldadele püsirohumaa tagasirajamist soovitavad ka Tartu Ülikooli Maastike elurikkuse töörühma liikmed. Nende soovituste kohta on võimalik täpsemalt lugeda: Muuda turvasmuldadel asuvad põllud püsirohumaaks.

• Püsirohumaad võib taastada nii kuivendatuna kui ka taastatud veerežiimiga niiske rohumaana (eelistatud variant). Veetaseme tõstmine võimaldab taastada väärtuslikke niiskeid rohumaid ning võib takistada mullas orgaanilise aine edasist kiiret mineraliseerumist (kuigi osadel andmetel sõltub see protsess pigem mulla temperatuurist kui veetaseme kõrgusest). Samas võivad sellega kaasneda ka mõningad probleemid. Esiteks on veerežiimi taastamiseks vaja rajada kuivenduskraavidele tammid või lüüsid, mis suurendab taastamise kulukust. Teiseks muutub koos veetaseme tõstmisega mulla redokspotentsiaal ning varem orgaanilistes ühendites seotud fosfor muutub vees lahustuvaks. Jõudes taastatud rohumaalt veesüsteemi, võib mullast vabanenud fosfor põhjustada allavoolu asuvate veekogude eutrofeerumist.
• Liigirikka taimestiku kiiremaks taastumiseks on kõige tõhusam kasutada liigrikkaid seemnesegusid liikidest, mis looduslikult soovitavas koosluses võiksid kasvada. Vähem tõhus, kuid odavam variant, on seemnete alale toomiseks laotada taastatavale alale laiali heina, mis on toodud lähikonnast mõnest sarnasest kooslusest. Looduslik taastumine ei ole taolistes tingimustes liigirikka koosluse ning eriti suurema looduskaitselise väärtusega taimede populatsioonide taastumiseks kõige tõhusam valik. Kuna põlluharimise tõttu võib mullas olla rohkem toitaineid, kui sarnastes kooslustes tavaliselt, ning tõenäoliselt on muutunud ka mulla happesus ja veerežiim, siis ei pruugi päris algse koosluse taastamine olla võimalik.