Allikas: Põllumehe Teataja, juuli 2024. Autor: Kristina Traks
Eestis on hinnanguliselt puudu umbes 150 loomaarsti ja nende põud süveneb kiiresti. Veterinaarmeditsiini on Eesti Maaülikoolis õpetatud 175 aastat ja kuigi ala on populaarne, katkestavad paljud õpingud või lahkuvad alalt pärast ülikooli lõpetamist. Maaülikooli Joosep Tootsi Fondi stipendiaat, Tartu Agro peaveterinaar Matis Pääslane räägib loomaarsti töö telgitagustest ja sellest, mis teda just suurloomade veterinaaria juures võlub.
Matis Pääslane lõpetas maaülikooli viis aastat tagasi ja on sestpeale töötanud suurloomadega – eelkõige piimalehmadega. Loomaarstiks saamine ei olnud tema lapsepõlveunistus, vaid see mõte tekkis tänu perearstist emale. „Muidugi olid meil kodus koerad ja kassid, aga ei mäleta, et oleksin proovinud neid ravida. Meditsiinihuvi tuli hoopis tänu emale,“ sõnab Pääslane. Siiski tundis ta veel gümnaasiumis õppides meditsiini vastu nii suurt aukartust, et ei suutnud end ette kujutada seda ala õppimas.
Eluline ala, kus saab kasulik olla
Mõte aga jäi idanema ja pärast aastast kaitseväeteenistust läks Pääslane maaülikooli veterinaaria eriala vastuvõtukatsetele ja saigi sisse. Juba varsti oli talle selge, et just see ongi tema jaoks õige koht.
„Mulle meeldis maaülikoolis algusest peale kõik – veterinaaria on käegakatsutav ja hästi eluline ala. See võlus mind. Samuti oli õppejõudude suhtumine väga soosiv, juba tudengina hakatakse sind pidama oma kolleegiks,“ meenutab ta. „Aga muidugi on raske õppida ja palju on õppida. See on ju ikkagi aukartustäratav meditsiin.“
Matis Pääslane jõudis suurte loomadeni juba õpingute alguses. Esimese kursuse lõpus tekkis tal mõte, et võiks farmi praktikale minna. Kuigi kohustuslikku praktikat esimesel suvel veel olema ei pidanud, sai ta tutvuste kaudu appi minna Sadala Agrosse. „Astusin lauta ja tundsin, et see on äge ja minu jaoks õige koht. Olin hetkega müüdud ja tundsin, et tahan töötada just suurloomadega,“ sõnab ta. Pääslane oli Sadala Agros abiks kuu aega. Ettevõttes oli alustatud lihaveiste kasvatamisega ja vaja oli tavapärasest rohkem poegimisabi. Noor veterinaariatudeng sai käed külge panna ja tundis, et temast on kasu.
Tartu Agroga põrkus Pääslane juba õpingute ajal ja on ettevõttes töötanud viis aastat. Ta nimetab seda kooskasvamiseks, sest õpingud ja päris töö on erinevad asjad. „Töö on väga vaheldusrikas, kuigi patsiendid on kõik lehmad ja põhi probleemidki samad,“ sõnab ta. „Nimistu“ on Pääslasel päris suur – Tartu Agro põhikarjades on 1200–1300 lüpsilehma ja samas suurusjärgus on ka noorloomi.
Andmeanalüüs aitab otsustada
Matis Pääslane vastutab karjatervise eest. See on piimatootmises ülioluline valdkond, kus alati on arenguruumi. „Karjatervis algab sellest, et me loome teadlikkuse praegusest olukorrast ja asjade seisust. Alles siis saab hakata midagi muutma. Minu töös on palju andmete kogumist, analüüsi, riskitegurite hindamist ja loomulikult mõttemustrite „aga me oleme ju alati nii teinud“ murdmist,“ räägib Pääslane.
„Töö lehma kõrval jääb alati, kuid sellele on lisandunud kogu karja andmete analüüsimine ja selle põhjal otsuste tegemine nii, et need mõjutavad kogu karja. Ka juba väikesed muutused annavad majanduslikult suure efekti.“
Näiteks toob ta välja vasika esimesed elupäevad, kui pannakse alus looma tervisele kogu eluks. Väga suurt rolli mängib seejuures talitaja hoolsus ja teadlikkus. „Kõik teavad, et vasikas peab saama piisavas koguses kvaliteetset ternespiima, aga kas ka päriselt lõpuni mõistetakse, et ternespiima mõju ulatub tema elu lõpuni välja? See on asi, millele tuleb tähelepanu pöörata ja mida peab kogu farmipersonal päriselt teadvustama,“ sõnab Pääslane.
Just karjatervise edendamine tõi talle paar aastat tagasi Joosep Tootsi Fondi stipendiumi. Selle fondi asutasid valdkonna ettevõtted ja teadlased ning fondi kaudu jagatakse stipendiume ja toetusi maaülikooli veterinaaria üliõpilastele ja noortele praktiseerivatele veterinaaridele, kelle tegevus on suunatud produktiivloomadele. Stipendium määratakse erialaseks enesetäiendamiseks ja Pääslane otsustas stipendiumi kasutada eneseharimiseks meeskonna juhtimise teemadel.
Kuidas nii – veterinaaria, karjatervis ja äkki hoopis meeskonna juhtimine? „Just! Meil on ülikoolis väga hea veterinaariaõpe, huvitav ja maailmatasemel. Aga tähelepanu ei pööratud sellele, kuidas värske loomaarst saab toime pingetega, mis selle tööga kaasas käivad. Pigem on natuke valitsenud müüt, et loomaarstid ei pea inimestega suhtlema. See on väga suur eksiarvamus – loomaarst peab olema osav inimestega suhtleja, peab oskama vältida läbipõlemist ja hakkama saama keeruliste suhtlusolukordadega. Õnneks on suhtlemisteemadega hakatud ka veterinaariaõppes rohkem tegelema. Minulegi on andnud meeskonna ja muudatuste juhtimise sessioonid väga hea tõuke oma tegevuste mõtestamiseks ja loomakasvatusettevõttes igapäevaseks toimetamiseks.“
Pink on hirmutavalt lühike
Tuleme tagasi selle loo alguse juurde ja räägime põletavast probleemist – loomaarstide puudusest. Noore loomaarstina ütleb Matis Pääslane, et ühelt poolt on positiivne, et ei ole vaja muretseda erialase töö leidmise pärast, kuid teisalt on lausa hirmutav, kui lühike on veterinaaride pink.
„Meil on ju vaja ka veterinaariharidusega ametnikke toiduohutuse ja järelevalve süsteemi üleval hoidmiseks, meil on töökohad ootamas kliinikutes ja ettevõtetes. Pensionieas loomaarste on väga palju ja eks nad on ebamugavas olukorras – sooviksid minna pensionile, aga kuidas sa lähed, kui noori pole peale tulemas. Veterinaaride hulgas toimub küll põlvkonnavahetus, kuid see võiks käia hulga kiiremini,“ räägib Pääslane. „Põhjus, miks noored ei tule tööpõllule, võib olla muu tööturu atraktiivsus. Õpe on pikk ja keeruline, palgatingimused alati mitte kõige paremad ja töö on raske, palju on valves olemist. Töötingimused peavad muutuma paremaks ja ma ei räägi ainult füüsilistest tingimustest, vaid ka juhtimiskultuurist. Noored inimesed töötavad natuke teistmoodi, me tahame paindlikkust, otsustamisõigust.“
Pöördemoment on käes
Pääslase sõnul on väga positiivne, et viimasel ajal kõneldakse veterinaariast enam kui toiduohutuse ja toidujulgeoleku olulisest osast. „Nendest teemadest peab rääkima, sest kui veel paarkümmend aastat tagasi oli suur osa ühiskonnast seotud toidutootmisega, siis iga järgnev põlvkond võõrdub sellest teemast aina rohkem. Väga lihtne on unustada kõige elementaarsemad asjad, kui sul on poes kõik kogu aeg saadaval. Põllumajanduse esmatasandil töötab meil tühine protsent elanikkonnast ja see väheneb pidevalt. Ka mina oma klassi näitel ei tea, et keegi meist oleks hakanud põllumeheks, kuigi õppisime ju maakoolis,“ sõnab ta.
„Teisalt tunnetan, et käes on pöördemoment. Sügisel Eesti Väikeloomaarstide Seltsi ja Eesti Loomaarstide Ühingu ühinemisel tekkinud Loomaarstide Koda on hea laiapõhjaline võimalus kaasata veterinaariaga tegelevaid inimesi enam, et saavutada kõlav hääl ja isereguleeruv veterinaarsüsteem.“
Noortesse panustamine on ettevõtjate vastutus ja võimalus
Joosep Tootsi Fond nõukogu esimees Anu Hellenurme ütleb, et noortesse panustamine on ettevõtjate vastutus ja võimalus. Tema ettevõte Anu Ait on Eesti Maaülikooliga koostööd teinud üle 20 aasta ja Anu Aida veerandsaja aasta juubeli raames taaselustati noore loomaarsti stipendium, millest üks saaja oli Matis Pääslane.
Matis valiti välja seetõttu, et tema igapäevatöö keskendub karjatervise eest hoolitsemisele. „Matise mõtteviis ja suhtumine karjatervisesse haakuvad suurepäraselt Anu Aida igapäevase tegevusega. Tema töö keskendub eelkõige terviseprobleemide ennetamisele, mitte ainult tagajärgedega tegelemisele,“ sõnab veterinaariharidusega Anu Hellenurme. „Meie oleme aga pühendunud edumeelsete loomakasvatajate nõustamisele, aitame neil suurendada tootlikkust teaduspõhiste ja professionaalsete teadmiste rakendamise kaudu.“
Aitame saavutada täielikku potentsiaali
Ta lisab, et ettevõtjatel on Joosep Tootsi Fondi rahaliselt panustades suurepärane võimalus luua koostöö Eesti Maaülikooliga. Fond on avatud kõigile, kes soovivad toetada veterinaaria ja loomakasvatuse tulevikutalente. Hellenurme leiab, et ettevõtjatel on oluline roll ja unikaalne võimalus investeerida noorte tulevikku.
„Noortesse panustamine ei tähenda ainult rahalist toetust, vaid ka nende inspireerimist, juhendamist ja võimaluste loomist, mis aitavad neil saavutada oma täielikku potentsiaali. Haridus on parim kingitus, mida saame noortele pakkuda, ning meie toetus võib olla otsustav tegur nende edasises arengus ja edukuses. Investeerides noortesse, investeerime ka meie ühise tuleviku kindlustamisse ja edusse,“ on Anu Hellenurme kindel.
Vaata lisaks:
➤ Loomaarstide Koda
➤ Joosep Tootsi Fond
➤ Artiklite kogumik “Terve loom ja tervislik toit” 2023
➤ Veterinaarmeditsiini õpe Eesti Maaülikoolis
