Allikas: Novaator.err.ee, Airika Hallik
25.01.2022
Kuigi Euroopa Liidus on enamike taimekaitsevahendite kasutus rangelt reguleeritud, võib pestitsiidijääke mesindussaadustesse siiski jõuda. Eesti teadlaste juhitud uuring osutab, et rasvlahustuvad pestitsiidid, nagu näiteks fungitsiid tebukonasool, liiguvad tarru sattununa edukalt mesilasvahasse, sattudes sealt edasi mesilasema toitepiima.
“Pestitsiidide puhul tasub tähele panna, et nende mõjud mesilastele võivad inimsilmale esmasel vaatlusel nähtamatud olla,” ütleb Eesti Maaülikooli rakendusentomoloogia teadur Risto Raimets. Koos kolleegidega EMÜ-st, Belgiast Genti Ülikoolist ning Lätist Toiduohutuse, Loomatervise ja Keskkonnainstituudist BIOR valmis tal artikkel rasvlahustuva pestitsiidi liikumisest mesindussaaduste vahel.
1+1=3
Täpsemalt huvitas töörühma, kas ja mil määral jõuab mesilasvahasse segatud fungitsiid mesilasema valmikuni. Nad tegid spetsiaalse katse, mille käigus segasid mesilasema kasvatamise alguses emakupu põhja vahasse teatud koguse tebukonasooli. Alustasid sellises vahakupus mesilasema kasvatust ning lasid protsessil kulgeda nii nagu see tavapäraselt emakasvatajate juures toimub: osa aega mesitarus, osa aega inkubaatoris. Katse käigus kogusid nad proove mesilaste üles ehitatud emakupu vahast, kupus olevast mesilasema toitepiimast, arenevatest mesilasema vakladest ja valmikutest.
Raimetsa sõnul kokkupuude tebukonasooliga mesilast küll ei tapa, küll aga võib see koostoimes teiste pestitsiididega muuta ta oluliselt haavatavamaks. “Tebukonasool võib koostoimes mõne putukamürgiga põhjustada sünergeetilise mõju, kus üks pluss üks võrdub kolm,” kirjeldab Raimets.
“Tebukonasool võib koostoimes mõne putukamürgiga põhjustada sünergeetilise mõju, kus üks pluss üks võrdub kolm.”
Nii ei pruugi suuta fungitsiidist mõjutatud mesilane insektitsiidile vastu panna ja hukkub. “Lisaks on ka teiste putukaliikidega näidatud, et tebukonasool võib mõjutada soolestikus olevat mikrofloorat,” osutab ta. Mikrofloora üks ülesanne on nimelt kaitsta organismi erinevate haigustekitajate eest.
Kuigi tebukonasooli otsestest mõjudest on teada üsna palju, polnud kuigi selge selle püsimine mesitaru sees. “Meie artikkel keskenduski sellele, et kui tebukonasool juba on ühes mesindussaaduses, näiteks mesilasvahas olemas, siis kas, kuidas ja millisel määral ta liigub teistesse mesindussaadustesse edasi,” sõnab Raimets.
Sulab, nagu vaha(s)
Ühes mesilasperes elab koos kümneid tuhandeid töömesilasi, tuhandeid leski ehk isaseid ja üks mesilasema. Kuna mesilasema vastutab pere taastootmise ja pere ühtse tervikuna hoidmise eest, siis keskendusid uurijad just mesilasemadele.
Mesilasema arengu jooksul toidavad töömesilased teda ainult toitepiimaga. Teoreetiliselt võib mesilasema toitepiim saastuda ka seda tootvate amm-mesilaste tarbitud õietolmu kaudu. “Samas leidub ka uuringuid, kus amm-mesilasi toideti pestitsiididega saastunud suiraga. Seejärel eritasid ammed aga ikka puhast mesilasema toitepiima ehk nad detoksifitseerisid selle või jätsid ohtlikud ühendid enda kehasse,” kirjeldab Risto Raimets.
Säärastest teadustöödest lähtusid oma töös ka Raimets ja kolleegid. “Kuna me ülalkirjeldatud uurimusest teadsime juba, et mesilasemad saavad puhast toitu ja on väga kaitstud, siis segasime meelega tebukonasooli just mesilasvaha sisse,” seletab ta. Mesilasema elu saab alguse vaha peal, sest sinna munetakse muna, sinna pannakse talle vajalik toitepiim ning kogu tema areng vastsena toimub sisuliselt vahaga kokkupuutes.
“Kuna me ülalkirjeldatud uurimusest teadsime juba, et mesilasemad saavad puhast toitu ja on väga kaitstud, siis segasime meelega tebukonasooli just mesilasvaha sisse.”
Vaha on materjalina aga väga lipofiilne keskkond, kuhu rasvlahustuvad pestitsiidid kipuvad ladestuma. Kord juba vahasse ladestunud aineid on sealt Raimetsa sõnul väga raske kätte saada. “Tahtsimegi näha, kas pestitsiid jõuab vahast mesilasema toitepiima, mis sisaldab samuti lipiide ja rasvu, sealt areneva vagla sisse ja vaglast valmikusse ehk värskelt koorunud mesilasemasse,” jätkab ta.
Katse näitas, et vaha sisse segatud tebukonasool püsis seal hästi. Esialgsest kontsentratsioonist leiti kogu valmis ehitatud kupu vahast 46 protsenti ning sellega kokku puutuvasse mesilasema toitepiima jõudis 19 protsenti. Raimetsa sõnul on suure kao taga ainete erinevad omadused: erinevalt rasvasest vahast on toitepiimas rasva vaid kuus protsenti. “Samas vaklades ega valmikutes me pestitsiidijääke enam ei leidnud,” märgib ta.
Ehkki tulemus on pealtnäha hea, pole Raimetsa sõnul päriselt selge, miks nad vakladest tebukonasooli ei leidnud. “Saame ainult hüpoteetiliselt öelda, et võib-olla tebukonasool ei saanud edasi liikuda järgmisse materjali ehk siis vakla, vagla madala rasvasisalduse tõttu,” oletab ta.
Väike samm tulevikku
“Ega üks teadusartikkel ei päästa maailma, aga annab väga palju uusi mõttesuundi ja selle põhjal saab teatud järeldusi teha,” ütleb Risto Raimets tehtu kohta. Küll aga on tema sõnul oluline tulemus seegi, et välja selgitati tebukonasooli liikuvus mesindussaadustes.
Senini on tebukanosool ja sellesarnased ained Eesti mesitarudes väga sageli leitavad. Töö põhjal saab Raimetsa sõnul ennustada teistegi ainete liikuvust, kasutades näiteks igale ainele omast oktanooli-vee jaotuskoefitsienti. “Pestitsiidide hulgas leidub ka hüdrofiilseid aineid, mis võivad mesindussaadustesse sattuda ja sealt edasi liikuda mesilasema toitepiima sisse, kus on vett 60–70 protsenti,” toob ta näite.
Järgmiseks võiks tema sõnul korrata sama katset, kuid nii, et ühe pestitsiidi asemel on mängus kaks erinevat. Samuti võiks uurida töölismesilaste arengut, kes hakkavad vaglana neljandal päeval toituma suirast ehk õietolmu ja mee segust. “Kuna rasvlahustuvad pestitsiidid kipuvad ka õietolmu sisse jääma ning mõned vesilahustuvad nektarisse, on oluline ka selliseid ainete liikumisteid uurida, sest ainete kuhjumise korral sööb arenev vagel taimekaitsevahendi otseselt toiduga sisse,” selgitab ta.
“Ega üks teadusartikkel ei päästa maailma, aga annab väga palju uusi mõttesuundi ja selle põhjal saab teatud järeldusi teha.”
Pestitsiidid on vaid osa murest
Mesinikele tahab Raimets siiski südamele panna, et pestitsiidid on vaid üks osa suurest mesilasperede tervist puudutavast murekoormast. Mesinik peaks oma mesilasperedel silma peal hoidma võimalikel parasiitidel, haigustel ja järgima kõrget hügieeni mesilas.
Pahatihti võib mesinik jätta haiguse ilmnedes selle esimesel aastal tähelepanuta, ent avastada mõni aasta hiljem, et suur hulk tema mesilasperedest on kadunud või surnud. “Selleks, et mesilasperet jätkusuutlikult pidada, peab olema väga kompleksne ja järjekindel lähenemine,” võtab Raimets mõtte kokku.
Risto Raimets ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Insects.
Toimetaja: Liina Ulm
