Autorid: Meelis Ots, Andres Olt, Silvi Tölp
Allikas: Konverentsi Terve loom ja tervislik toit 2022 kogumik
Poollooduslikud- ehk pärandkooslused on tekkinud pika aja jooksul inimtegevuse (niitmise või loomade karjatamise) ja looduse koosmõjul. Harimiseks ja põllukultuuride kasvatamiseks poollooduslikud kooslused (nn PLK) ei sobi, küll aga saab seal kasvavat spetsiifilist looduslikku taimikut edukalt kasutada loomasöödana – eeskätt karjatamiseks, aga ka heina ja/ või silo valmistamiseks.
Poollooduslike rohumaade karjatamise eeliseks on see, et loomad söövad taimed ära enne (võrsumise, kõrsumise või loomise kasvufaasis) kui nad muutuvad vanaks ja raskesti seeditavaks. See laiendab ja tugevdab taimede juuresüsteemi, mis omakorda soodustab rohukamara teket ja aitab säilitada mullaniiskust.
Loomade karjatamine poollooduslikel kooslustel on olnud traditsiooniline tegevus, mis aga paraku väheneb. See on kaasa toonud rohumaade võsastumise. Täna toimub keskkonnakaitselistel ja miljööväärtuslikel eesmärkidel poollooduslike rohumaade taastamine, kus appi on võetud lihaveised ja lambad.
Et aga teadmised poollooduslikel rohumaadel kasvava taimiku koguse ja toiteväärtuse kohta olid puudulikud, siis kutsuti Maaeluministeeriumi poolt ellu kompleksuuring „Aastaringselt välitingimustes peetavate lihaveiste ja lammaste tervise- ning heaolunäitajad. Lihaveiste ja lammaste heaoluindikaatorite väljatöötamine. Poollooduslikud kooslused lihaveiste ja lammaste söödabaasina, soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta“. Antud projekti ühe osa eesmärgiks oligi selgitada, kas poollooduslikud kooslused lammaste ja lihaveiste söödabaasina tagavad loomadele piisava varustatuse vajalike toitefaktoritega ning millised on soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta.
Materjal ja meetodid
Uuring viidi läbi 2017-2019 aasta vegetatsiooniperioodil.
Vaatluse all olid neli loopealset karjamaad (paesel aluspõhjal paiknevad õhukesemullalised lubjarikkad rohumaad, nimetatakse ka alvariteks – Pettaaluse lookarjamaa Läänemaal Lihula vallas Pettaaluse külas, Oina lookarjamaa Muhumaal Oina külas, Matsalu rahvuspargi lookarjamaa Läänemaal Lihula vallas Pagasi külas ja Kurese lookarjamaa Pärnumaal Koonga vallas Kurese-Mihkli looduskaitsealal), neli puiskarjamaad (külade-talude lähedal paiknevate metsaaluste rohumaad – Kopli talu puiskarjamaa Läänemaal Hanila vallas Rannakülas, Pettaaluse puiskarjamaa Läänemaal Lihula vallas Pettaaluse külas ning Rehe ja Kopli puiskarjamaad Läänemaal Haeska külas) ja neli rannakarjamaad (merega piirnevad rohumaad – Tahu rannakarjamaa Läänemaal Silma looduskaitsealal, Pärnu rannakarjamaad Raekülas ja Vana-Pärnus, Kavaru rannakarjamaa Pärnumaal Tõstamaa vallas ja Kopli talu rannakarjamaa Läänemaal Hanila vallas Rannakülas).
Rannakarjamaad jagati omakorda kaheks vööndiks: merevee mõjupiirkonnas üleujutatavaks alaks (saliinne vöönd) ja merest kaugemale jäävaks alaks, mis enamasti ei ole üleujutatav (suprasaliinne vöönd).
Igale loopealsele karjamaale ja puiskarjamaale paigaldati neli aedikut ning igale rannakarjamaale kaheksa aedikut (neli suprasaliinses ja neli saliinses vööndis). Kokku paigaldati rohumaadele 64 aedikut, mõõtudega 1,05 m x 2,20 m, millest loomad ei saanud rohtu süüa. Aedikutes märgistati valge heinapallinööriga nö proovivõtu kontrollala saagi määramiseks ja rohuproovi kogumiseks, suurusega 0,4 x 1,2 m (0,48 m2).
Rohusaak määrati ja rohuproove koguti vegetatsiooniperioodi jooksul igast aedikust kolmel korral. Kõik kogutud rohuproovid analüüsiti Eesti Maaülikooli sööda ja ainevahetuse uurimise laboris, kasutades Euroopa Liidus üldtunnustatud analüüsimetoodikaid. Parameetrite võrdlemisel kasutati objektiivse ülevaate saamiseks mediaane, kuivõrd rohumaade saak ja koostis olid väga varieeruvad ning üksikute äärmuslike näitajate mõju keskmistele väga suur.
Rohumaade saagikus
2017-2019 rohumaade saagikuse andmed on esitatud aastate lõikes ja kolme aasta keskmisena, sh esimese, teise ja kolmanda niite lõikes. Esiteks tuleb tõdeda, et loodusliku karjamaarohu saak on väga kõikuv, seda nii aastate lõikes, koosluste vahel ja sees, kui ka erinevate niidete vahel. Seda kõike peegeldavad kuivaine saagi miinimumide ja maksimumide, keskmiste ja mediaanide erinevused.
Võrreldes kultuurkarjamaa rohu saagiga (hinnanguliselt 4,5 tonni kuivainet ha) jääb looduslike karjamaade rohu kuivaine saak ühe hektari kohta 2,1-3,9 korda väiksemaks.
Kõigi koosluste keskmisena oli rohu kuivaine saak suurim 2017 aastal (ca 1,5 t/ha), järgneval kahel aastal (2018 ja 2019) oli see natuke väiksem, aga sarnane (ca 1,3 t/ha). Kõige ebastabiilsem oli rohu kuivaine saak rannakarjamaade suprasaliinses vööndis, kõikudes kolme aasta lõikes kaks korda. Samas jäi teiste koosluste erinevus ainult 1,2 kordseks.
Kolme aasta keskmisena oli rohu saak kõige suurem loopealsetel karjamaadel (1,9 t/ha) ja väikseim rannakarjamaade saliinses vööndis (1,0 t/ ha). Samas rannakarjamaa suprasaliinses vööndis oli rohu saak (1,4 t/ha) 1,4 korda suurem kui saliinses vööndis. Puiskarjamaade keskmine rohu kuivaine saak hektari kohta oli 1,2 tonni.
Kõige suurem kuivaine saak saadi esimesel, kõige väiksem aga kolmandal niitel, erinevus oli 14-kordne. Kõigi koosluste kolmandat niidet iseloomustas sageli asjaolu, et osades aedikutes ei olnud rohtu juurde kasvanud, st saak oli null. Teise niite puhul leidus selliseid aedikuid ainult loopealsetel- ja saliinse vööndi rannakarjamaadel.
Taimiku keemiline koostis
Ka siin leiti erinevate toitefaktorite osas koosluste siseseid kõikumisi, samas erinevate koosluste mediaanväärtused väga palju üksteisest ei erinenud. Leiti, et mõnevõrra niiskem ja proteiinirikkam on puiskarjamaade rohi. Samas võib oletada, et viimase lopsakas taimik ja tiheda alustaimestiku puudumine suurendas taimede pinnasega saastumist (resp. tuhasisaldust), millega omakorda kaasnes mõnevõrra väiksem energiasisaldus.
Puis- ja lookarjamaade rohus leidus rannakarjamaadega võrreldes mõnevõrra rohkem nii kaltsiumi, fosforit kui ka magneesiumi.
Kaaliumi oli rohkem puiskarjamaade rohus. Ootuspäraselt oli naatriumisisaldus mõnevõrra suurem (kolm korda) rannakarjamaade suprasaliinses ja palju suurem (27 korda) saliinses vööndis. Kloori sisaldus oli rannakarjamaade saliinse vööndi rohus teiste kooslustega võrreldes ligikaudu poole suurem. Raua sisaldus varieerus mineraalelementide osas kõige rohkem, enam oli seda puiskarjamaade rohus, vähem aga rannakarjamaade suprasaliinse vööndi rohus. Kõige suurem rauasisaldus 12,4 g/kg kuivaines leiti aga Pärnu Raeküla rannakarjamaa kolmanda niite rohuproovist 2018 aastal.
Tsingi- ja vasesisaldus oli suurim puiskarjamaadel ja mangaanisisaldus rannakarjamaadel, eriti saliinses vööndis. Huvitav on see, et rohuproovidest ei leitud koobaltit. Seleeni leiti ainult üksikutest rohuproovidest, kõige kõrgem seleenisisaldus 0,078 mg/kg kuivaines leiti Kavaru rannakarjamaa suprasaliinse vööndi ühest aedikust 2017 aastal. Teistest aedikutest samal kooslusel ja aastal seleeni ei tuvastatud. Samuti ei leitud seleeni samast aedikust ega sama koosluse teistest aedikutest 2018 aastal.
Uurimistöö käigus selgitati ka rohu keemilise koostise ja toiteväärtuse vahelist varieeruvust erinevate niidete lõikes. Suuri kõikumisi siin ei täheldatud. Võime järeldada, et kõigi nelja koosluse lõikes oli proteiinisisaldus mõnevõrra madalam esimese niite ja kõrgem kolmanda niite rohus, samas toortuhasisaldus oli mõnevõrra suurem kolmandas niites, võrreldes esimese niite rohuga. Mõlemal juhul oli erinevus kõigi nelja koosluse osas keskmiselt ainult kaks protsendiühikut. Ka mineraalainete osas olid erinevused vähetähtsad, mõnevõrra vähem leidus esimese niite rohus kaltsiumit ja mõnevõrra rohkem kolmanda niite rohus fosforit, rauda, mangaani ja tsinki (va rannakarjamaa saliinses vööndis).
Toitefaktorite tarve
Lihaveiste ja lammaste toitefaktorite tarbe katmise uurimiseks võeti aluseks söötmisnormid ja poollooduslike koosluste toitefaktorite mediaanväärtused. Lähtuti vegetatsiooniperioodi keskmisest karjatatavast loomast: suuremat (700 kg) ja väiksemat (400-500 kg) tõugu lihaveiste ammlehmad ja vasikad (kehamass 300 kg ja 250 kg ning juurdekasv 750 g ja 500 g päevas) ning teise kasvuaasta lihaveise lehmikud (kehamass 450 kg 350 kg ning juurdekasv 1000 g ja 500 g päevas); lammastest uted kehamassiga 60 kg ja noorlambad kehamassiga 30-40 kg.
Arvutuste tulemuste üldistamisel nähtub, et suuremat tõugu lihaveiste ja ammede metaboliseeruva energia puudujääk on minimaalne, samas teise aasta mullikad ei jõua energiatarbe katmiseks (puudujääk kuni 10% päevasest vajadusest) niipalju rohtu ära süüa, mistõttu jääb nende kasv eeldatavast aeglasemaks. Väiksemat tõugu lihaveistel energiapuudust ei esine.
Arvutuste kohaselt tuleb aga lammastel kõikide rohukoosluste korral puudu nii energiast (kuni 10% päevasest vajadusest) kui ka proteiinist (kuni 16%, lookarjamaal isegi kuni 24% päevasest vajadusest). Puudujäägi katmiseks on soovitatav loomadele lisaks sööta energia- ja proteiinirikkamat sööta (silo, jõusööta) või leppida tagasihoidlikuma jõudlusega.
Mineraalid
Mõlema loomaliigi poollooduslikel rohumaadel karjatamisel joonistub mineraalelementide tarbe katmise osas välja selge muster, mõne väikese erandiga. Üldjuhul tuleb loomadele juurde sööta mineraalsööta, mis sisaldab nii fosforit, naatriumit (va rannakarjamaa saliinses vööndis), vaske, koobaltit ja seleeni. Fosfori tarve saab väiksemat tõugu lihaveistel ja teise aasta noorloomadel üldjuhul kaetud. Loopealsetel karjamaadel karjatatavate lihaveiste ning kõikidel kooslustel karjatatavate lammaste mineraalsööt peab aga kindlasti sisaldama tsinki.
Kui loomade energia- ja proteiinipuuduse tagajärjeks on väiksem jõudlus, siis mineraalelementide puudusest võivad loomadel tekkida puudushaigused, kannatab loomade reproduktsioon, aeglustub kasv. Sellest lähtuvalt tuleb poollooduslikel karjamaadel karjatatavatele loomadele mineraalsööta kindlasti juurde sööta.
Mineraalsööta võib lihaveistele ja lammastele sööta nii puistes kui lakukivina. Esimesel juhul on täheldatud raiskamist, teisel juhul aga alatarbimist. Raiskamise vähendamiseks on soovitatav mineraalsööta segada keedusoola, alatarbimise vähendamiseks aga melassiga või kasutada paremate maitseomadustega mineraale või ka teist brändi.
Mineraalsööt on otstarbekas paigutada jootmisala lähedale (parandab tarbimist) ja selle söömust tuleb regulaarselt kontrollida, veendumaks, et loomade poolt keskmiselt päevas ära söödud kogus rahuldaks nende vajadusi.
Rohusaak
Oma osa loomade toitefaktorite vajaduste rahuldamisel on ka poollooduslike karjamaade rohu saagil. Rohumaid külastades hakkas silma rohukasvu ebaühtlikkus, seda nii ühe ja sama kui ka erinevate sama kooslusega karjamaade piires.
Kuivõrd tabelites on toodud koosluste maksimaalsed rohu kuivaine saagid, siis võib oletada, et tegelik rohu söömus on väiksem.
Seda nii rammututtide (sama aasta sõnnikul kasvanud ära niitmata rohi) kui karjamaal leiduvate vähem isuäratavate taimeliikide (nt lõikhein) tõttu. Viimased tallati loomade poolt lihtsalt maha ja neid ei söödud või kui söödi, siis ainult nö näljast, tingituna parema rohu puudusest.
Kirjanduse andmetel võib selliselt kasutamata jäänud taimiku hulk ulatuda 50 %-ni (Anon, 2016). Kuigi antud uuringus söömata jäänud rohu osas täpseid mõõtmisi ei tehtud, siis hinnanguliselt ulatus see külastatud karjamaadel ca 15%-ni.
Arvestades eeltoodut, samuti keskmist rohu kuivaine söömust päevas ning seda, et Eestis on karjatamisperioodi pikkus keskmiselt 145 päeva aastas, kalkuleeriti loomade keskmine karjamaa vajadus erinevate koosluste lõikes.
Järeldused ja kokkuvõte
Uuringu käigus selgitati välja poollooduslike rohumaade (loopealne karjamaa, puiskarjamaa, suprasaliinse ja saliinse vööndi rannakarjamaa) karjamaarohu maksimaalne saak, keemiline koostis (sh mineraalne) ja toiteväärtus, aastatel 2017-2019. Toiteväärtust võrreldi rohu kuivaine söömust arvesse võttes lihaveiste ja lammaste toitefaktorite vajadustega.
Poollooduslike rohumaade rohi sobib
lihaveiste ja lammaste (ekstensiivsemate tõugude) karjatamiseks.
Karjatatavate loomade arv tuleb seada vastavusse karjamaal kasvava rohu saagiga. Tuleb arvestada , et rohu saak on suurim vegetatsiooniperioodi esimesel kolmandikul ja väga väike või pea olematu vegetatsiooniperioodi viimasel kolmandikul.
Puudushaiguste vältimiseks ja soovitud jõudluse tagamiseks tuleb nii lihaveistele kui ka lammastele juurde sööta mineraalsöötade segu, mis sisaldab fosforit, naatriumit (va rannakarjamaa saliinses vööndis), vaske, koobaltit ja seleeni.
Loopealsetel karjamaadel karjatatavate lihaveiste ning kõikidel rohukooslustel karjatatavate lammaste mineraalsöötade segu peab sisaldama kindlasti ka tsinki.
Artiklit toimetas avaldamise jaoks Hanna Tamsalu
