Põllumajandusmaastikega seotud elurikkuse olukord Eestis ja peamised põhjused

Allikas: Maablogi.ee
15.06.2022

Umbes pool Euroopa pinnast on hõlmatud põllumajandusmaaga, mis on elu- või toitumispaigaks väga paljudele liikidele. Euroopa põllumajandusmaastikega seotud elurikkuse näitajad tekitavad aga muret, kirjutab Eesti Põllumajandusuuringute Keskuse peaspetsialist Eneli Viik.

Elustiku seisundile hinnangu andmiseks kasutatakse sageli indekseid, mis arvutatakse antud elupaigale iseloomulikumate liikide andmete põhjal. Alg- ehk baasaasta indeksi väärtuseks loetakse tavaliselt 100% ning järgnevate aastate jooksul jälgitakse, kas indeksi väärtus jääb üle või alla 100% – esimesel juhul on tegu positiivse, teisel juhul negatiivse suundumusega.

Euroopa põllulindude kohta arvutatav indeks langes 1980.–2019. aastal 59% (PECPMS, 2022) ja Euroopa rohumaade liblikate indeks 1991.–2018. aastal 25% (EEA, 2022). 2016. aastaks hinnati, et Euroopa liblikaliikidest kuuluvad erinevatesse ohustatud kategooriatesse 9% ning langeva populatsiooniga on 31% liikidest (IPBES, 2016).

Sama hinnangu raames leiti, et Euroopa mesilaseliikidest kuuluvad erinevatesse ohustatud kategooriatesse 4%, samas kui koguni 57% liikide kohta pole piisavalt andmeid – seejuures piisava andmestikuga liikidest 37% puhul populatsioon väheneb. Lisaks leiti 2014. aasta seisuga, et Euroopa 68 kimalaseliigist on ohustatud 24% (IUCN, 2014).

Kas Eestis on põllumajandusmaasikuga seotud elurikkus sama halvas seisus?

Oleme kaotanud pooled oma põllulinnud

Põllulindude puhul on Eestis suundumused tõesti sama muret tekitavad kui Euroopas. Eesti riikliku keskkonnaseire programmi raames tehtava haudelinnustiku punktloenduse põhjal arvutatakse Eesti kohta Euroopa põllulindude indeksit, mis langes Eestis 1983.–2020. aastal 50% (Nellis, 2020) ehk oleme kaotanud pooled oma põllulinnud.

Põllumajandusuuringute Keskuse koordineeritava pesitsevate põllulindude seire tulemused haritava põllumaa kohta näitavad samuti langevaid trende, eriti liigirikkuse ja mitmekesisuse puhul (PMK, 2021a).

Elurikkuse seisundi hindamiseks viiakse läbi liikide ohustatuse hindamist, mille põhjal leitakse muu hulgas erinevate taksonite kohta punase nimestiku indeks, et hinnata elurikkuse seisundi muutusi ajas. See näitaja on kõige muret tekitavam ehk silmnähtavalt suure langusega haudelindudel (sisaldab ka muid kui põllulinde) (Leivits, 2020).

Millest selline põllulindude arvukuse ja liikide arvu vähenemine?

Ühelt poolt on põllumajandus intensiivistunud (nt suuremad põllutöömasinad, rohumaade varane ja sage niitmine, taimekaitsevahendite kasutamise tõttu väiksem toiduressurss) ja põllumajandusalade maastiku mitmekesisus vähenenud (põllud on suuremaks muutunud ja maastikuelemente kõrvaldatud).

Lisaks mõjutavad põllulinde aga ka paljud Eesti põllumajanduse välised tegurid. Näiteks on paljud Eestis pesitsevad põllulinnuliigid rändlinnud ning mõjutatud tingimustest rändeteedel ja talvitumispaigas.

Välja on toodud ka kiskluse negatiivset mõju (Marja, Nellis, 2018; Marja, Elts, 2016). Hiljutises põllulindude pesitsusuuringus leiti, et kõige sagedasem pesade hukkumise põhjus oli pesarüüste lindude ja imetajate poolt – haritavatel põldudel (v.a lühiajalised rohumaad) hukkus rüüste käigus 42% ja rohumaadel (nii lühiajalised kui ka püsirohumaad) 23% pesadest (Tilgar jt, 2021).

Pesadest hukkus haritavatel aladel (v.a lühiajalised rohumaad) põllutööde tõttu 13% ja rohumaade niitmise tõttu 23% pesadest. Seega on põllulindude vähenemise põhjuste nimekiri väga kirju ning olukorra parandamiseks on vaja kompleksset lähenemist.

Eesti kimalaste seis on rahuldav

Kimalaste kui oluliste looduslike tolmeldajate näitajad olid Põllumajandusuuringute Keskuse koordineeritava kimalaste seire põhjal haritavatel põldudel ja nende servades aastatel 2009–2021 mõningate kõikumistega stabiilsed (PMK, 2021b).

Uuringus Eesti punase ristiku põlde külastavate kimalaste liigirikkuse kohta 50 aasta jooksul kahe perioodi võrdluses (1955–1967 ja 2007–2016) järeldati, et Eesti kimalaste seis on üldiselt rahuldav ning võrreldes mõne teise Euroopa, Põhja-Ameerika ja Aasia riigiga ei ole pika ajavahemiku jooksul täheldatud drastilisi muutusi nende esinemissageduses ega liigirikkuses (Bontšutšnaja jt, 2019).

Samas leiti uurimuses siiski liike, kelle osakaal kahe perioodi võrdluses oluliselt kasvas või langes – seejuures langes oluliselt kahe pikasuiselise liigi, aed- ja ristikukimalase osakaal. Ka Põllumajandusuuringute Keskuse koordineeritava kimalaste seire tulemused näitavad perioodil 2009–2021 Kesk-Eesti seirepiirkonnas aedkimalase ning Lõuna‑Eesti seirepiirkonnas ristikukimalase osakaalu langust (PMK, 2021b). Kesk-Eesti seirepiirkonnas on ristikukimalasi läbi aastate väga vähe kohatud.

Ühes uurimuses perioodi 1875–2005 kohta Eestis leiti, et pikasuiselised ja avamaastikuga seotud liigid olid muutunud haavatavamaks (Uustal jt, 2008). Pikasuiselised kimalased on olulised, kuna suudavad tänu pikkadele suistele tolmeldada ka pika õieputkega taimede õisi, millega meemesilased ja lühisuiselised kimalased hakkama ei saa. Punase nimestiku hinnangu järgi on Eestis esinevast 21 päriskimalaseliigist 16 soodsas seisundis, 2 ohulähedased, 2 kuuluvad erinevatesse ohustatud kategooriatesse ja 1 välja surnud (välja surnud liiki, stepikimalast, on Eestis registreeritud üldse vaid üksikud isendid) (Soon, 2022).

Seega, kuigi üldised kimalasenäitajad ei anna muretsemiseks põhjust, siis liigilises koosseisus leidub pikemat perioodi jälgides ka mõningaid negatiivseid suundumusi. Kimalaste soosimiseks on oluline, et neile jätkuks toitu kogu aktiivsushooajaks ning sobivaid elupaiku pesitsemiseks – seega on põllumajanduses oluline mitmekesine maakasutus (sh kimalastele toitu pakkuvate püsirohumaade, sh poollooduslike koosluste, ja põllukultuuride, nt ristikud, esinemine) ja mitmekesine maastik koos paljude maastikuelementidega. Lisaks on oluline seadusekuulekas, teadlik ja ettevaatlik taimekaitsevahendite kasutamine, et olulisi tolmeldajaid võimalikult vähe kahjustada.

Päevaliblikate üldine arvukus on natuke tõusnud

Päevaliblikaid on Eestis riikliku keskkonnaseire programmi raames seiratud aastast 2004 ning tulemuste põhjal on päevaliblikate üldine arvukus perioodil 2004–2019 pigem natuke tõusnud ehk võib öelda, et enamiku Eestis esinevate päevaliblikaliikide populatsioonid on praegu veel üsna heas olukorras (Õunap, Tiitsaar, 2019). Alates 2020. aastast päevaliblikate seirealade moodustamise põhimõtted muutusid ja seire on nüüd laiahaardelisem.

Punase nimestiku hinnangute põhjal on Eestis 103 hinnatud päevaliblika liigist 87 soodsas seisundis, 3 ohulähedased, 10 kuuluvad erinevatesse ohustatud kategooriatesse ning 3 välja surnud (Tiitsaar, 2017).

Ohustatud ja välja surnud kategooriasse on liigid sattunud kliimamuutuste tõttu ja/või on need peamiselt liigid, kes on seotud kuivade loopealsete ja nõmmedega, mille pindala on Eestis vähenenud. Seega on oluline tagada sobiva elupaiga olemasolu, milleks sobivad alternatiivina ka raiesmikud.

Alates 2003. aastast toimub riikliku keskkonnaseire programmi raames ka ööliblikate seire, mille tulemustel ei näita ööliblikate arv ja liigrikkus selgeid tõusu- ega langustrende ja olukorda võib seega pidada rahuldavaks (Õunap, 2021).

Halvenenud on kuivade kasvukohtade taimeliikide seisukord

Põllumajandusmaastikul on oma koht taimedel, mis pakuvad toitu, varjekohta ja sobivat mikrokliimat paljudele teistele liikidele. Seejuures on Eestis suur osa taimede liigirikkusest seotud poollooduslike kooslustega. Punase nimestiku hindamise raames hinnatud 1308 soontaime liigist (sh puuduliku andmestikuga liigid) olid soodsas seisundis 719 (55%), piirkonnas välja surnud 20 (1,5%) ning erinevatesse ohustatud kategooriatesse kuulusid 204 liiki (16%) (Kull, 2019).

2018. aastal oli võrreldes 2008. aastaga ohustatus suurenenud 215 liigil ja langenud 129 liigil. Hindamise käigus selgus, et kõige rohkem on halvenenud kuivade, iseäranis liivaste kasvukohtade liikide seisukord, mis tuleneb peamiselt nende hooldamise lakkamisest. Seega on oluline selliseid alasid niita või karjatada ja eemaldada peale kasvanud võsa.

Ohustatud liikide hulka kuuluvad ka mitmesugused põlluumbrohud (nt raudnõges, valge karikakar, harilik nisulill, harilik rukkihein, põld-rusuvars), mis puhtama külviseemne ja tõhusama umbrohutõrje tõttu on tugevalt taandumas (Kull, 2019).

Põllumajandusmaastikus on üheks taimede võimalikuks kasvukohaks põllu servades või vahel asuvad rohumaaribad. PMK koordineeritava haritavate põldude servade rohumaaribade taimestiku seire põhjal ilmnes, et kui tootjatel pole riba jätmise või rajamise kohustust, siis haritakse olemasolevad ribad sageli üles (PMK, 2019c). Kimalaseseire läbiviijad on aga täheldanud, et rohumaaribasid niidetakse järjest varem, madalamalt ja sagedamini, mistõttu ei saa taimed seal korralikult kasvada ja elurikkust toetada (PMK, 2021b).

Eestis pole olukord siiski nii muserdav kui Euroopas

Mainitud seirete ja uuringute põhjal ei ole põllumajandusmaastikuga seotud elurikkuse olukord Eestis õnneks nii muserdav nagu Euroopa tasandil. Siiski on ka Eestis negatiivseid suundumusi, millega tuleb tegeleda – eriti tekitab muret põllulindude olukord. Elurikkuse esindajate ring on muidugi väga lai ning siin on käsitletud peamisi keskkonnaseisundit peegeldavaid indikaatoreid.

Põllumajandusmaastiku elurikkuse hoidmiseks ja suurendamiseks on vaja põlde majandada teadlikult, käsikäes mitmekesise maakasutuse ja maastikuga. Projekti “Loodusliku elurikkuse säilitamine põllumajandusmaal” aruandes (Helm jt, 2020) toodi välja, et senistele teadmistele tuginedes on kõige optimaalsemad põllumajandusmaastikud sellised, kus haritava põllumaa osakaal 1 km raadiuses jääb alla 50% või kus on tagatud vähemalt 20% poollooduslikke alasid (sh maastikuelemente) ning samaaegne suur servatihedus (u 400 m/ha).

Põllumajandusmaal rakendatavad tegevused elurikkuse toetamiseks on mainitud projekti tulemusel koondatud veebilehele http://www.heapold.ee.

Viidatud allikad:

• Bontšutšnaja, A., Karise, R., Mänd, M. 2019. Eesti punase ristiku põlde külastavate kimalaste liigirikkuses 50 aasta jooksul toimunud muutused. Teaduselt mahepõllumajandusele. Toimetised, 9–14. https://mahekeskus.emu.ee/userfiles/yksused/mahekeskus/mahekeskus/Mahekogumik%202019.pdf

• EEA, 2022. Grassland butterflies – population index, 1991–2018. https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/european-grassland-butterfly-indicator-4#tab-chart_6

• Helm, A., Takkis, K., Riibak, K., Prangel, E., Devalez, J., Keerberg, L., Meriste, M., Trepp, R., Vahter, T., Vain, S., Aavik, T. 2020. Loodusliku elurikkuse säilitamine põllumajandusmaal. Projekti lõpparuanne. Koostatud Maaeluministeeriumile programmi „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2015–2021“ lepingu nr 73 raames. Tartu Ülikool, Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, 134 lk.

• IPBES, 2016. Summary for policymakers of the assessment report of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services on pollinators, pollination and food production. S.G. Potts, V. L. Imperatriz-Fonseca, H. T. Ngo, J. C. Biesmeijer, T. D. Breeze, L. V. Dicks, L. A. Garibaldi, R. Hill, J. Settele, A. J. Vanbergen, M. A. Aizen, S. A. Cunningham, C. Eardley, B. M. Freitas, N. Gallai, P. G. Kevan, A. Kovacs-Hostyanszki, P. K. Kwapong, J. Li, X. Li, D. J. Martins, G. Nates-Parra, J. S. Pettis, R. Rader, and B. F. Viana (eds.). Secretariat of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services, Bonn, Germany, 36 pp.

• IUCN, 2014. Bad news for Europe’s bumblebees. https://www.iucn.org/content/bad-news-europes-bumblebees

• Kull, T. 2019. Liigikaitse Eesti ajateljel. Eesti Loodusfoto, Tartu, 56 lk.

• Leivits, A. 2020. Eesti liikide punane nimestik – muutused ja suundumused. Eesti Loodus, september 2020, 668–671.

• Marja, R., Elts, J. 2016. Aruanne: rakendusuuring suurkoovitaja efektiivsemaks kaitseks. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing, 26 lk.

• Marja, R., Nellis, R. 2018. Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo 31 (1), 49–68.

• Nellis, R. 2020. Riikliku keskkonnaseire elustiku mitmekesisuse ja maastike seire alaprogrammi seiretöö. Haudelinnustiku punktloendused 2020. aastal. Eesti Ornitoloogiaühing, 38 lk.

• PECPMS, 2022. PanEuropean Common Bird Monitoring Scheme. https://pecbms.info/

• PMK, 2021a. Lindude liigirikkuse, arvukuse ja asustustiheduse uuring. Tartu, 35 lk. https://pmk.agri.ee/sites/default/files/inline-files/Linnud_2021_0.pdf

• PMK, 2021b. Kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuring. Tartu, 35 lk. https://pmk.agri.ee/sites/default/files/inline-files/Kimalased_2021_0.pdf

• PMK, 2019c. Rohumaaribade taimestiku uuring. Tartu, 30 lk. https://pmk.agri.ee/sites/default/files/2020-04/rohumaariba_2019.pdf

• Soon, V. 2022. Kimalaste sigiva asurkonna ohustatuse hinnangud (kinnitatud, avalikustatud). Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur (20.04.2022).

• Tiitsaar, A. 2017. Päevaliblikate sigiva asurkonna ohustatuse hinnangud (juhtrühmale esitatud hinnang). Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur (10.11.2020).

• Tilgar, V., Elts, J., Tätte, K., Marja, R. 2021. Põllulindude pesitsusuuring, lõpparuande lisa (2020–2021). Tartu Ülikool, 53 lk.

• Uustal, M., Peterson, K., Luig, J., Roberts, S.P.M., Dendoncker, N. 2008. Land use and bumble bee diversity: comparative study of Kent County (UK) and Tartu County (Estonia). In: Using Evaluation to Enhance the Rural Development Value of Agri-Environmental Measures: Proceedings of an International Conference held in Pärnu, Estonia, 17-19 June 2008. Ed. Redman, Mark; Koorberg, Pille. Tartu.

• Õunap, E. 2021. Ööliblikate kooslused 2021. a. lõpparuanne. Tartu, 60 lk.

• Õunap, E., Tiitsaar, A. 2019. Riikliku keskkonnaseire allprogrammi “Päevaliblikate kooslused” 2019. a. lõpparuanne. Tartu, 45 lk.

Toimetaja: Karmen Ibus