Allikas: Põllumehe Teataja mai 2024 Anu Tiitsaar, Maaelu Teadmuskeskuse agroökoloogia peaspetsialist
Põllumajandustootjad täidavad paljusid keskkonnanõudeid – osa neist on vabatahtlikud, nagu keskkonnasõbraliku majandamise ja mahetootmisega seotud toetuste nõuded, teised on kohustuslikud, näiteks veeseadusest tulenevad nõuded ning püsirohumaade ülesharimise keeld, aga ka kohustus säilitada maastikuelemente. Vähe on aga räägitud sellest, kas ja kuidas need meetmed mõjutavad elurikkust meie ümber.
Võib öelda, et elurikkuse mõõtmine on tänamatu töö. Ühe- või mõneaastased andmeread ei anna palju teavet, sest looduse enda muutlikkus on väga suur. Kuidas möödus talv? Kas kevad on varane või hiline? Millised on loendusaegsed temperatuurid? Kõik need mõjutavad loendustulemusi. Kui aga teha loendusi aastast aastasse sarnase metoodikaga, ainult ilusa ilmaga ja hooaja jooksul mitu korda, siis hakkab pilt selginema.
Eestis on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) hindamise raames järjepidevalt tehtud kaht elurikkuse uuringut otse põldudel. Kimalaste arvukust põlluservades loendatakse juba aastast 2006, aga kuna metoodikat muudeti veidi, siis siinne artikkel käsitleb tulemusi alates 2009. aastast. Pesitsevaid linde loendatakse aastast 2010.
Nii lindude kui ka kimalaste loendusi tehakse 66 alal Kesk- ja Lõuna-Eestis. Neist 1/3 on mahetoetuse saajad (MAHE), 1/3 on liitunud keskkonnasõbraliku majandamise kavaga (KSM) ja 1/3 on nii-öelda tavatootjad (varem ühtse pindalatoetuse ehk ÜPT, nüüd põhisissetuleku toetuse ehk PST taotlejad, kes ei taotle KSM-i ning MAHE toetust).
Mida oleme teada saanud?
Kokku on 2009–2023 seireperioodil kohatud 21 liiki kimalasi. Võrdluseks niipalju, et Eestis on kokku 28 kimalaseliiki, neist suurima osakaaluga olid kivi-, aed-, maa-, põld-, soro-, tume- ja metsakimalased. Lindude loendustel (2010–2023) on kohatud 55 pesitsevat linnuliiki. Dominantseim linnuliik Eesti põllumajandusmaastikul oli avamaastikku eelistav põldlõoke, kellele järgnesid kadakatäks, kiivitaja, sookiur, pruunselg põõsalind ja talvike.
Piirkonniti olid keskmised kimalasenäitajad (vaadatakse liigi arvukust, liigirikkust ja eri liigirühmade omavahelisi suhteid) loendusraja kohta pea kõigil juhtudel Lõuna-Eesti seirepiirkonnas kõrgemad kui Kesk-Eestis.
Lõuna-Eestis on mitmekesisem maastik, väiksemad põllumajandusettevõtted ja põllumassiivid, suurem püsirohumaade, MAHE alade, ristikute ja liblikõieliste (v.a kaunvili) osakaal, rohkem metsamaad ja eri taimeliike, mida kimalased külastavad, samuti rohkem õisi ruutmeetri kohta. Kokkuvõttes pakub Lõuna-Eesti kimalastele rohkem sobivaid elupaiku ja toitu.
Vaatamata sellele on kimalasenäitajad hiljuti Lõuna-Eestis palju langenud, olles 2022–2023 seireperioodi ühed madalamad. Võimalik, et põhjus on kimalasenäitajate loomulik dünaamika, kuid samas võib Lõuna-Eestis täheldada elurikkuse aspektist negatiivseid suundumusi: rohumaaribad on kitsamaks muutunud, pestitsiidide kasutus ja nisu saagikus on suurenenud (viitab intensiivistumisele) ja püsirohumaid on vähemaks jäänud.
Läbiva trendina olid kimalaste keskmised näitajad loendusraja kohta ÜPT ettevõtetes enamasti madalamad kui MAHE ja KSM ettevõtetes. Aastatel 2020–2023 olid Lõuna-Eestis kõik kimalasenäitajad ja õite arvukus madalaimad hoopis KSM aladel. Üks põhjus, miks MAHE ja KSM aladel olid näitajad enamasti kõrgemad, on ilmselt nende toetuste kimalasi soodustavad nõuded.
ÜPT loendusradadel oli ka õite arvukus sageli väiksem ehk kimalastel oli vähem toitu. Aastate jooksul leiti väikseimad kimalasenäitajad Kesk-Eesti ÜPT aladel ehk seal olid järelikult kimalastele kõige ebasoodsamad tingimused, sh kõige väiksem õite arvukus. Tasub märkida, et õite vähesus tähendab, et loendusala oli niidetud või koosnes külvatud mõneliigilisest kõrrelisest, kus puuduvad kimalastele sobivad toidutaimed.
Mure põllulindude pärast
Kui kimalaste üldarvukuses puudub selge ühesuunaline trend ja nende üldseisundit võib praeguste teadmiste kohaselt pidada stabiilseks, siis sama ei saa öelda põllulindude kohta. Alates 2014. aastast langesid Kesk-Eestis nii ÜPT, MAHE kui ka KSM aladel pesitsevate lindude keskmised näitajad (vaadatakse liigi arvukust, liigirikkust ja eri liigirühmade omavahelisi suhteid), misjärel jäid näitajad väga madalale tasemele – erandina tõusis vaid pesitsevate paaride arv pärast 2016. aastat jälle peaaegu languseelsele tasemele.
Lõuna-Eestis toimus kõigi toetustüüpide puhul pärast 2014. aastat pidev langus. Võimalik, et kuna põllulindude olukord on halvenenud nii Eestis kui ka Euroopas, siis ilmneb see mõju ka Lõuna-Eesti näitajates. Lisaks eeltoodud elurikkust negatiivselt mõjutavatele asjaoludele on leitud, et Lõuna-Eestis oli aastatel 2017–2018 võrreldes aastatega 2008–2011 puittaimestikuga kaetud ala pindala 9% väiksem, mis omakorda võib olla mõjutanud linnunäitajaid negatiivselt.
Uuringute tulemused viitasid (eriti ilmekalt perioodil 2010–2014), et mahedalt majandatud põllumajandusmaa on põllulindudele sobivam elupaik. Ühelt poolt olid MAHE alade mõnevõrra kõrgemad linnunäitajad ilmselt seotud meetme nõuetega. MAHE ettevõtetes on keelatud kasutada enamikku mineraalväetisi ja sünteetilisi pestitsiide. MAHE aladel kohati pesitsusajal lisaks loomtoidulistele lindudele rohkem ka segatoidulisi ja seemnetoidulisi linde kui KSM ja ÜPT aladel – ilmselt leidus neile MAHE aladel rohkem toitu. Lisaks oli mahepõldude kõrgemate linnunäitajate põhjus ilmselt väiksem põllumaa ja suurem lühiajaliste rohumaade (sh liblikõieliste) osakaal.
Analüüsi tulemusena leiti, et mida rohkem oli linnuseire loendusraja ümbruses teravilja-, õlikultuuri- ja muid haritavaid põlde, seda madalamad olid seal linnunäitajad. Oluline on ka kultuuride mitmekesisus, sest linnud kasutavad pesitsustsükli jooksul erinevate kultuuridega põlde.
Perioodil 2009–2022 on Eestis vähemaks jäänud lühiajalisi ja püsirohumaid. Rohumaadel või rohkem kui ühe kultuurigrupiga loendusradadel olid uuringu linnuseire näitajad enamasti oluliselt kõrgemad kui suviviljas.
Kahe väga erineva liigirühma seirest joonistub välja muster. Maheda ja keskkonnasõbraliku majandamise kavaga liitunud tootjate maadel on elurikkus suurem. Samuti on elurikkus suurem mitmekesisemas maastikus, laiemate põlluservade ning püsirohumaa lisandumisel. Olgugi, et artiklis kajastatud uuring keskendub kahele liigirühmale, võime eeldada, et liigirikkus on sellistes maastikes tervikuna suurem ning ei piirdu ainult kimalaste ja lindudega.
Mida saab igaüks ära teha, et meie maastik oleks elurikkam?
Pikaaegne loodusliku taimestikuga püsirohumaa on elurikkusele väärtuslikum, kui seda on näiteks ühe teraviljakultuuriga põld tavatootmises. Samal ajal tuleb aga toota ka kvaliteetset toitu ning põllumajandus ja elurikkus peavad ühte maastikku üksteist toetavalt kenasti ära mahtuma.
Põlluservade niitmisega tasub olla laisk
Kui siinkohal tuua üks lihtne nipp, siis soovitaksin olla veidi laisem. Uuringud näitavad väga selgelt, et kitsas põlluservas, mis on madalaks niidetud, puudub pea igasugune mitmekesisus, kuid niitmata laiemas põlluservas on liigid kenasti olemas. See puudutab eelkõige tolmeldajaid, aga ka linde.
Kõige parem oleks, kui põlluserv koosneb looduslikest rohttaimedest, mida niidetakse harva – näiteks üks kord aastas ja jättes mõned aastad ka vahele. Ah teil on põlluservas takjad, ohakad, naat ja nõges? Super! Jätke need kasvama ja ärge niitke neid enne kevadet. Pange tähele – ilu on vaataja silmades. Nende taimede peal saavad toituda liblikaröövikud, õitel käivad kimalased ja seemnetest toituvad talvel linnud. Samuti pakuvad need rohttaimed peidu- ja pesapaika. Selles samas taimeribas elavad lisaks lindudele ja kimalastele ka mitmesugused kasurid, kes aitavad põllul kahjureid kontrolli all hoida. Selles valguses on mõned põllule jõudnud umbrohuseemned väike mure.
Kindlasti tasuks igal põllumajandustootjal üle vaadata oma põldude kaetus ökosüsteemi teenustega. Seda saab teha näiteks PRIA veebikaardi rakenduses, kus on eraldi välja toodud ökosüsteemi teenustega kaetuse kiht (https://kls.pria.ee/kaart/). See on suurepärane tööriist, mis väga lihtsalt annab ülevaate, kas teie põllul on vaja parandada elurikkuse seisundit ja kuidas seda teha.
Kui ökosüsteemiteenustega kaetus on väike, siis tasuks kaaluda põllusaare, heki või riba rajamist oma põldudele. See parandab elurikkust, võimaldab looduslikel kasuritel jõuda põllule, aga suurendab ka põllu vastupanuvõimet põuale. Praktilisi juhiseid ja näpunäiteid oma põldude elurikkamaks muutmiseks leiab veebilehelt heapold.ee.
Lisainfot saab veebist
Kel on huvi artiklis kirjeldatud uuringu täisaruandeid lugeda, siis saab need kätte veebilehelt https://metk.agri.ee/teadus-uuringudprojektid/agrookoloogia/elurikkus.
