Allikas: Novaator.ee, Juhan Hellerma
31. august 2021
Krohmseened annavad taimedele mullast pärit toitaineid. Autor/allikas: Cam James/Unsplash
Viimasel paarikümnel aastal on teadlased aina enam hakanud mõistma nähtamatute mullaseente ehk krohmseente ökoloogilist tähtsust. Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö uuris eesti muldades leiduvate krohmseente elurikkust. Selgus, et enim vähendab mullaseente elurikkust taimekaitsevahendite kasutamine.
Rahvakeeles krohmseente nime all tuntud arbuskulaar-mükoriisaseente seenerühm on väga levinud. “Enamik maismaataimi elavad krohmseentega sümbioosis, seda kooselu nimetatakse arbuskulaarseks mükoriisaks,” kirjeldas doktoritöö autor ja Tartu Ülikooli botaanika osakonna taimeökoloogia peaspetsialist Tanel Vahter.
Krohmseened annavad taimele mullast toitaineid ja saavad taimelt vastu fotosünteesis tekkinud süsinikuühendeid. “Võimalik, et see protsess võimaldas taimedel üldse veest maismaale kolida. Veekeskkonnas on taimedel juured kasinad ning arvatakse, et ilma seenteta poleks taimed maismaal toitaineid kätte saanud,” arutles Vahter.
Krohmseente grupp on üks vanemaid seenerühmi ja fossiilidest on leitud ligi 400 miljoni aasta vanuseid krohmseeni. Hoolimata rühma vanusest on krohmseente liike üpris vähe, umbes 500–600. “Taimeliike on rohkem kui 300 000 ja nendest ligi 80 protsenti elab sümbioosis krohmseentega, mis tähendab, et väga paljud erinevad taimed suudavad elada koos sarnaste seentega,” selgitas Vahter
Mullas elavaid krohmseeni palja silmaga ei näe, ennekõike seetõttu, et nad ei moodusta viljakehi. “Tegelikult on ka näiteks puraviku ja riisika puhul põhiline osa seenest ehk seeneniidid mulla sees. Mullast väljaulatuv viljakeha, mida inimesed metsas korjamas käivad, on üksnes seene lahendus levimiseks, nii nagu on taimedel viljad,” rääkis värske doktor.
Krohmseente eosed ja niidid. Autor/allikas: Tanel Vahter
Teadlase sõnul on teadmine krohmseente märkimisväärsest rollist tekkinud alles viimastel aastakümnetel, mil on kasutusele võetud molekulaarsed meetodid: “Varem leiti krohmseente eoseid ja teati, et neid on erinevaid liike. Puudus aga teadmine krohmseente rollist taimekoosluste kujunemisel.”
Krohmseente roll põllumajanduses
Vahter märkis, et ka enamik põllukultuure on mükoriissed ja elavad sümbioosis krohmseentega. Eesti põldudel on olemas umbes veerand kõikidest maailma krohmseene liikidest. “Esimene tulemus oli see, et eesti põllumuldade krohmseened on üpris mitmekesised. Miinimum, mis me ühelt põllult leidsime, oli 11 liiki krohmseeni, maksimum üle 70,” sõnas uurija.
Kuigi keskmine krohmseente liigirikkus on võrreldes näiteks Lääne-Euroopa üpris kõrge, siis on Vahteri sõnul murettekitavad suured erinevused piirkondade ja majandamisviiside vahel: “Oluline on teadvustada, et erinevused krohmseente rohkuses on otseselt seotud sellega, kuidas põlde majandatakse. See tähendab, et põllumees saab ise panustada sellesse, et krohmseeni oleks rohkem ja et põllul kasvavad taimed saaks neist maksimaalselt kasu.”
Pestitsiidid hävitavad mullaseeni
Pestitsiidide kasutamine mõjutab oluliselt krohmseente elurikkust. “Iga pritsimiskord vähendab nende seente arvukust. Samuti ei ole krohmseentele hea, kui põllul pole üldse umbrohtu, mida hävitatakse herbitsiididega, sest nii väheneb kasulike seente peremeestaimede mitmekesisus” kommenteeris värske doktor.
Doktoritööst selgus, et osades piirkondades on seente elurikkus selgelt väiksem. “Seal, kus on kõige viljakamad mullad, kasutatakse ka kõige rohkem pestitsiide. Näiteks on krohmseente elurikkus väiksem Lääne-Virumaal, Pandivere ümbruses ja Jõgeva kandis. Need on piirkonnad, kus põllumajandus on kõige intensiivsem,” selgitas Vahter.
Ka väetamine mõjutab krohmseente elurikkust. “Kui põllumees on põldu tugevalt väetanud ja mullas on palju toiteaineid, siis on taimel seenega sümbioosi loomiseks vähem motivatsiooni, sest ta saab juurtega oma toitained kätte. See aga vähendab krohmseente elurikkust ning omakorda väetise kasutamise efektiivsust, mistõttu jõuab rohkem toiteaineid hajareostusena näiteks veekogudesse,” arutles Vahter.
Üks asjaolu, mis vähendab motivatsiooni tegeleda mulla elurikkuse teadlikku tõstmisega, on see, et tänapäevaste vahendite juurest on niru mullaelustikku võimalik üpris lihtsasti väetamise ja pestitsiididega kompenseerida. Lisaks ei ole põllumeestel praegu võimalik mullaelustikku kuidagi põllul mõõta.
“Üpris raske on millegi pärast südant valutada, kui seda pole näha ega kuulda. Informatiivsete mullaelustiku analüüside tootjatele kättesaadavaks tegemine on kindlasti üks suuremaid väljakutseid, ent stardipositsioon on hea. Eestis on olemas tipptasemel teadmine, uuendusmeelsed tootjad ning teadustöö selle nimel on käimas,” oli Vahter lootusrikas.
Mitmekesine tootmine
Lisaks pestitsiidide ja väetiste tasakaalukamale kasutamisele aitab mullaseente rohkust kasvatada ka mitmekesine tootmine. “Ühel põllumajandusettevõttel võiks näiteks olla nii loomad kui ka teraviljapõllud. Ideaalis võiks põllumees loomi väljas karjatada. Loomad väetaks siis põldu ja sööks ära ka tülikamad umbrohud. Pärast seda on vaja vähem kasutada mineraalväetisi ja pritsida,” kirjeldas Vahter.
Samas möönis Vahter, et kui põllumehel on 1000 hektarit põllumaad, mille majandamiseks on muretsetud kallis tehnika, siis üldiselt ei ole tavapärane samal ajal tegeleda ka loomakasvatusega: “Spetsialiseerumisel on omad tagajärjed – toodang on konkurentsivõimelisem, kuid tootmises on vähem paindlikkust.”
Teine võimalus mulla elurikkuse kasvatamiseks on näiteks vahekultuuride kasvatamine. “Kui sügisel koristatakse saak ära, siis pannakse põllule vahekultuur. See katab sügistalvisel perioodil mulda, takistab umbrohu levimist ja suurendab mulla toitainerikkust,” arutles teadlane.
Lisaks on teadlase sõnul oluline sortide mitmekesisus põllul. “See tõstab põllutaimestiku geneetilist mitmekesisust ja suurendab seeläbi vastupanuvõimet haigustele. Kõik need meetmed tähendava muidugi lisatööd ja -pingutust. Kahjuks ei too see pingutus suuremat tulu ei sellel ega ka järgmisel aastal, kuid panustab oluliselt pikaajalise mullaviljakuse ja toiduturvalisuse tagamisse. See on väärt nii mõndagi,” leidis Vahter.
Krohmseente elurikkust soodustavad mittetootlikud maastikuelemendid, nagu põldudel olevad puud, laiad põlluääred või hekid. “Need on asjad, millest põllumees tahaks tihtipeale vabaneda, kuna need raskendavad põllutöid. Meie tulemused aga näitasid, et just nende elementide kaudu saavad seened põldudel paremini levida,” selgitas Vahter.
Mullaseente kasvatamine
Doktoritöö raames viis Vahter läbi eksperimendi, mille eesmärk oli taastada elurikkuse tulipunkte kahjustunud maastikes. “Kõigepealt kogusime liigirikastelt aladelt mulda ja taimede seemneid ning lasime kasvuhoones mullas olevatel seentel koos nende taimedega kasvada. Selle tulemuseks oli substraat, milles on tihedalt seeneniite ja -eoseid,” kirjeldas teadlane.
Substraat koos taimedega külvati seejärel ammendatud karjäärialale. “Leidsime, et kui on seenerikas muld ja taimed, siis liigirikkus taastus väga kiiresti. Alal, kus ei kasvanud enne suurt midagi, saime kasvama 16 liiki taimi ühele ruutmeetrile. Sealt saab elurikkus aga levida juba ka ümbritsevale maastikule,” selgitas Vahter.
Tanel Vahter kaitses taimeökoloogia ja ökofüsioloogia erialal doktoritöö “Arbuscular mycorrhizal fungal biodiversity for sustainable agroecosystems” (“Krohmseente tähtsus kestlikus põllumajanduses”) Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis 17. augustil.
