Allikas: Põllumehe Teataja, oktoober 2024
Mälumänguküsimus – millises Eesti koolis saab näha kõiki Eestis kasvatatavaid lihaveisetõuge? Õige vastus on, et loomulikult Järvamaa Kutsehariduskeskuses, mis ühena kahest Eesti kutsekoolist valmistab ette põllumehi.
Viimased 18 aastat on kooli juhtinud matemaatikuharidusega Rein Oselin, kes on öelnud, et õpetamine on tema suur kirg ja õpetajaks soovis ta saada juba lapsepõlves. Praegugi astub ta vajadusel matemaatikatunnis klassi ette, osaleb matemaatika õppekava väljatöötamisel ja nimetab matemaatikat ilusaks tunnete väljendamise keeleks. „Kui ühel talumehel on 30 ja teisel 300 hektarit maad, siis kumb on kõvem mees? Ikka see, kel rohkem maad, ja seda näitavad just numbrid!“
Põllumajandusest ütleb Oselin end mitte väga palju teadvat, aga kas seda ka uskuda tasub – mine võta kinni. Jutuajamise lõpus tuleb välja, et tegelikult on ta käinud poisina seakarjas ja vanaema juures lehmi ketitanud.
Lihtsamate põllutööde kohta ütleb Oselin, et Järvamaa Kutsehariduskeskuses ei saa ükski poiss ega tüdruk põllumeheks nii, et ta sõnnikuharki või labidat kätte ei võta. „Kutsehariduse idee on õpetada töö tegemist. Meil ei ole mõtet õpetada arvutiga juhitavat treipinki, kui poiss ei ole endale haamriga vastu sõrme löönud,“ sõnab ta. „Meie juures peavad kõik õpilased tegema ka neid töid, mille kohta arvatakse, et need on ajalooks saanud. Sõnnikuhargita ei saa isegi tänapäeval põllumeheks. Sellega töötamine teeb mõtlemise õigeks.“
Oselin peab silmas, et põllumajandus ei ole sugugi vaid suure uhke traktoriga ringi sõitmine, vaid midagi palju laiemat. „See on teadmiste kompleks, sest kõik otsused ja sammud on üksteisega tihedalt seotud. Kui sa teed kehva silo, siis see pole mitte ainult ebaõnnestunud silotegu ja kehv päev, vaid see tähendab, et saad vähem ja viletsamat piima, et su lehmad on haiged ja raha tuleb vähem. Su ettevõttel ei lähe viletsa silo tõttu hästi. Kõiki neid seoseid meie koolis õpitakse. Põllumees peab olema haritud ja asjadest aru saama.“
Kulukas põllumajandusõpe
Eestis õpetatakse põllumajandust kahes koolis – Järvamaa Kutsehariduskeskuses ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Igal aastal alustab kahes koolis põllumajanduserialal umbes sada noort ja see on Oselini sõnul päris kena number.
„See on piisav. Teame ju, kuidas põllumajanduses muutub mehhaniseerituse tase järjest kõrgemaks. Tarku töölisi on vaja, aga mitte liiga palju,“ ütleb ta.
„Põllumajandusõpe on üks kallimaid, sest paneme igal hommikul 3–5 traktorit käima, need töötavad õhtuni ja masinad on uued. Kui keegi arvab, et mis meil viga – õpilased künnavad tasuta põldu, siis naabermajandis traktor künnab kiiresti, aga meil käib nii, et õpetaja ja kaks õpilast künnavad põllul ühe ringi, siis käivad ümber traktori ja arutavad, mida oleks saanud paremini teha.“
Lisaks põllumajandusele saab Järvamaa Kutsehariduskeskuses õppida veel palju erialasid, kusjuures mõned on täiesti unikaalsed, mida õpetataksegi ainult siin. Sellised alad on näiteks hobumajandus, veekäitlusjaama operaator, kalakasvataja, biogaasijaama operaator, teede-ehitaja, loomaarsti assistent. Kõige populaarsem neist on viimane ja Rein Oselin märgib, et rõõmustavalt leidub ka neid noori, kes tahavad õppida just suurte loomadega toimetama ja töötada laudas.
1500 õppuriga kool
Aga kas noored tõesti unistavad biogaasijaama operaatoriks saamisest? „See on pigem tarkade vanemate meeste ala, kes saavad aru, et töö on hea ja perspektiivikas ning palk korralik,“ selgitab Rein Oselin.
Kokku õpib Järvamaa Kutsehariduskeskuses umbes 1500 õpilast ja lisaks eelnimetatud erialadele saab õppida veel seinast seina ameteid alates teenindusest ja toitlustusest kuni IT ja elektriasjanduseni välja.
Naljatoonis sõnab Oselin, et kool on ka suurima voodite arvuga kutsekool – ühikakohti on 500 ja need on puupüsti täis.
Kutsekooli tunnistus on oluline
Õpingutest rääkides ei saa üle ega ümber kooli pooleli jätmise murest. Rein Oselini sõnul on väljalangevus kutsehariduses tõsine teema ja sellel on palju põhjusi. Põllumajanduserialal polegi asi väga hull, sest õppima tulevad need, kel on põllumajanduslik taust või väga spetsiifiline huvi. Põllupidamist ei hakka õppima need, kes mujale sisse ei saa. Põllumajanduserialal pole naljalt ka seda, et kool jääks lõpetamata, sest töö kutsub.
„Tunnistust peetakse oluliseks, sest selle alusel makstakse noortele põllumeestele toetust,“ ütleb koolijuht. „Aga mõnel muul alal on küll olnud nii, et poisid kadusid poole õppimise pealt ära tööle. Näiteks varem, kui teid ehitati palju, siis teede-ehitajad ütlesid sügisel, et nad ei tule kooli, kuna on objektil. Sinna nad jäidki.“ Noortest paberitega põllumeestest ei jää tööta naljalt keegi. Kõik, kes õpivad, saavad praktikakoha ja tihti kasvab sealt välja ka edasine töökoht.
Aina sagedamini minnakse edasi õppima Eesti Maaülikooli, kus Järvamaa Kutsehariduskeskuse lõputunnistus annab sisseastumisel lisapunkte. „Eks ülikooliski saadakse aru, et kui noor on olnud traktori roolis ja visanud sõnnikut, siis temast võib saada parem agronoom või vetarst kui sellest, kes gümnaasiumis valikainena joogat õppis,“ märgib Oselin.
Säreveres ringsõitu tehes räägib ta, et 99% põllutöödest teevad ära oma kooli õpilased. Paar tublimat poissi jäävad suveks tööle ja saavad selle eest palka. Töökäsi vajatakse ka õppelaudas ja -tallis, kalamajas, põldudel ja karjamaadel. Koolil on oma lüpsi- ja lihaveisekari. Viimaste seltskond on väga kirju – kokku on neid 17 eri tõust ja puudub vaid India tõug gir.
Kuidas saada uusi õpilasi?
Järvamaa Kutsehariduskeskus korraldab mitmendat aastat Paide ja Türi põhikooli kaheksandatele klassidele viienädalast programmi, mille jooksul tutvustatakse kõiki koolis õpetatavaid erialasid. Asja mõte on näidata noortele, mida saab lähikonnas õppida ja meelitada neid enda juurde. Üks nädal on pühendatud maaelule ja kaheksandikud veedavad selle laudas, põllul, hobusetallis ja kalamajas.
Oselin meenutab, kuidas alguses peljati, et äkki linnalapsi ei huvita maaelu, kuid reaalsus on vastupidine – maaelu nädal on kõige populaarsem ja saab õpilastelt alati väga hea tagasiside.
„Nad saavad lambaid lutitada, vasikaid nunnutada, suurte traktoritega sõita. Lahkuvad siit suurte emotsioonide ja mustade riietega,“ muigab Oselin.
Selline koolitutvustamise programm on tema teada Eestis unikaalne – pole teada, et mõni teine kool seda veel nii põhjalikult teeks. Ja asi toimib – selgi sügisel alustas õpinguid mitu noort, kes said inspiratsiooni just nende nädalate jooksul.
Ajast aega on kutsekoole saatnud maine, et sinna jõuavad need, kes mujale ei mahu. Oselini sõnul kuuleb ta ikka õpilastelt veel neid jutte, kuid üldiselt on jää hakanud liikuma ja kutsehariduse maine paraneb iga aastaga. Sel aastal tuli Järvamaa Kutsehariduskeskusele sisseastumisavaldusi rohkem, kui kooli õpilasi mahub ja nii mõnelgi erialal oli konkurss. Kõige rohkem avaldusi tuli autotehniku, koka ja keevitaja erialale. „See statistika näitab, et me liigume õiges suunas,“ on Oselin rahul.
Paarkümmend aastat muutusi
Viimase 20 aasta jooksul on kutsehariduses juhtunud kaks suurt asja. Koolid on saanud kümneid miljoneid investeeringuteks: on ehitatud uusi hooneid, renoveeritud vanu, ostetud uusimad õppevahendid ja masinad. Vahetunud on pea kogu õpetajaskond, sest jäid need, kes läksid muutustega kaasa.
Teine suur muutus on aga see, et noorte kõrvale tekkisid täiskasvanud õppijad, kelle õpetamine ja õpimotivatsioon on hoopis teistsugused kui noortel. „Sa ei saa õpetada täiskasvanuid samamoodi nagu 16-aastaseid. Need kaks suurt muutust on meie kooli õpetajaskonnale tähendanud, et praegusest 130 õpetajast on meil vaid 25 töötanud kauem kui mina. Suurem osa vanast mentaliteedist on kadunud, sest siin on hoopis teistsugused inimesed – ettevõtlikud ja vastutustundlikud,“ räägib Rein Oselin. Näiteks põllumajandusõpetajate keskmine vanus on alla 40 eluaasta ja õpetajate seas on tunnustatud noored praktikud.
Praegu jutuks oleva kutseharidusreformi kohta ütleb koolijuht, et „elame, näeme ja küll kohaneme“.
„Palju räägitakse reformist just täiskasvanud õppijate võtmes ja ka nn sariõppijate seisukohalt. Ma arvan, et siin tuleb asjale läheneda mõistlikult ja kindlasti ei ole reformi eesmärk lahti öelda elukestva õppe põhimõtetest. Lihtsalt seatakse teatud piirangud kroonilistele koolide pooleli jätjatele (mis on väga mõistlik!) ja et samal tasemel õppimise vahele peab jääma teatav ajaline distants. Viimase nõude puhul on ilmselt vaja sisse seada ka erandite tegemise võimalus, sest on küll seotud alasid, mis kutseõppetasemelt on samal pulgal, kuid täiendavad üksteist ja mida oleks kasulik omandada,“ sõnab ta.
Kommentaar: Olustvere ja Särevere: nagu kaks kanget!
„Oleme Reinuga nagu kaks kanget – natuke tögame üksteist, aga üldiselt teeme ühist reisi põllumajandushariduse maastikul,“ sõnab Arnold Pastak, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor. „Meie koolide vahel on küll vaid 35 kilomeetrit, kuid õpilasi jätkub mõlemale.“
Selle põhjuseks on kindlasti ka asjaolu, et kumbki kool õpetab natuke erinevaid alasid. Juba ajalooliselt on Särevere olnud pigem zootehnikute õppekoht ja Olustvere rohkem agronoomiakallakuga.
„Nii on see ka praegu – meil on näiteks mesindus, ka toiduainete tehnoloogia, neil hobumajanduse, kalakasvatuse, veterinaari abilise õpe,“ toob Arnold Pastak näite ja lisab, et mõlemasse kooli tullakse õppima üle Eesti.
Kaks kooli on aastaid teinud koostööd. Näiteks on mõlemad üle-euroopalises maamajanduslike koolide võrgustikus ja septembri kolmandal nädalavahetusel korraldati koos põllumajandusvõistlused AgroChallenge2024 Säreveres ja Olustveres. AgroChallenge on üle-euroopaline maamajanduslike erialade õpilaste mõõduvõtt, mis rändab riigist riiki ja mida Eesti korraldas sel aastal esimest korda.
Milline koolijuht on Rein Oselin? „Natuke showmees, visiooniga, suurte plaanidega. Isikupärane, nagu üks koolijuht olema peab. Ta on palju ära teinud, sest ega kolme kooli liitmine pole olnud ju lihtne. Ta on suutnud panna kokku väga hea meeskonna,“ sõnab Arnold Pastak kolleegi iseloomustamiseks.
