Eesti Maaülikooli teadlased koos põllumajandus- ja toidusektori ettevõtjatega panid kokku roheülemineku teekaardi piima-, liha-, teravilja- ja aiandussektoris. Sellest, millised on ülemaailmsed vajadused toidutootmisele ning milliste meetoditega saab muuta põllumajandust kestlikumaks, kirjutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna juhataja Kristel Maidre.
Mitu strateegilist algatust nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tasandil, nagu näiteks Eesti „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ ja kliimakindla majanduse seaduse väljatöötamine. Samuti Euroopa roheline kokkulepe, strateegia „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegia aastani 2030 on tõstnud fookusesse põllumajanduse ning toidu tootmise ja tarbimise kestlikumaks muutmise.
Kestlik ettevõte arvestab oma tootmistegevuses nii kliima- kui ka keskkonnaeesmärkidega, on majanduslikult konkurentsivõimeline ja ressursitõhus. Ettevõte pakub ühiskonnale olulisi teenuseid, nagu toiduga kindlustatus, ökosüsteemi teenused ja maapiirkondade elujõulisus.
Milleks loodi roheülemineku teekaart?
Maaülikooli teadlaste grupp koos põllumajandus- ja toidusektori ettevõtjatega pidas 2022. a jooksul paarkümmend arutelu ja pani kokku roheülemineku teekaardi neljas põllumajandus- ja toidusektori valdkonnas – piima-, liha-, teravilja- ja aiandussektoris. Teekaardis on kaardistatud tegevused, mille abil saab Eesti seatud eesmärkide suunas kõige paremini liikuda.
Maailmas on senise tööstuse arengu ja intensiivsete põllumajandustavade ning muude tegevuste tagajärjel süvenenud kliimamuutused ja oluliselt vähenenud elurikkus. Samas on oluline, et praeguses julgeolekupoliitilises olukorras tehtavad valikud tagaksid pikaajalises plaanis meie toiduga kindlustatuse ja toidutootmise ning maapiirkondade elujõulisuse. Seda kõike on võimalik saavutada ainult läbi targa ja kestliku tegutsemise.
Roheülemineku teekaart aitab lahti mõtestada roheülemineku eesmärgi ja selleni jõudmiseks vajalikud tegevused põllumajanduses ja toidusektoris. Pärast teekaardi valmimist analüüsisime ministeeriumis selles loetletud tegevusi ja kaardistasime kohad, kus sellel aastal ja lähitulevikus saame ettevõtjatele tuge pakkuda kestlike tootmisvõtete rakendamiseks.
Roheülemineku teekaardis on kokku võetud globaalsed trendid, roheüleminekuga seotud eesmärgid ja mõõdikud, peamised roheüleminekuga seotud tegevused, vajadused uuringuteks ja teadmussiirdeks ning ärimudelite uuendamise võimalused.
Ülemaailmsed trendid ja vajadused
Maailma rahvastik kasvab, toidunõudlus suureneb ja tarbijate ootused muutuvad. Nendele ja teistele globaalsetele trendidele vastamiseks saab Eesti ära kasutada oma ekspordipotentsiaali. Selleks peavad nii põllumajandus kui ka toidutootmine olema kestlikud nii majanduslikult, keskkonnaalaselt kui ka sotsiaalselt. Põllumajanduses ja toidutootmises tuleb rakendada parimaid teadmisi, tehnoloogiad ja tavasid. Seda kõike selleks, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja halbu keskkonnamõjusid ning pakkuda ökosüsteemiteenuseid.
Roheülemineku teekaardis on kokku lepitud ka visioon Eesti toidu tarneahelast aastaks 2035. Eestis toodetakse toitu kestlikult ja väheneva kliima- ja keskkonnajalajäljega. Loodusressursid (õhk, vesi, muld ja elurikkus) on hästi hoitud ja ökosüsteemiteenuste pakkumine on suurenenud. Toidutootjad tegutsevad tõhusalt ja teevad koostööd, toiduohutus on kõrgel tasemel, ringbiomajandusest ning digilahendustest on saanud tavapraktika.
Selle visioonini jõudmist toetavad nii „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ kui ka „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023–2027“ raames tehtavad tegevused. Viimane on üles ehitatud oluliste strateegiliste eesmärkide täitmiseks. Selleks on tark, vastupidav ja mitmekesine põllumajandussektor, mis tagab toiduga kindlustatuse, panustab keskkonna- ja kliimaeesmärkidesse ja parandab maapiirkondade sotsiaalmajanduslikku olukorda. Seda kõike on võimalik saavutada läbi teadmiste edendamise, innovatsiooni ja digiülemineku.
Roheülemineku teekaardis on kaardistatud ka olulisemad roheüleminekuga seotud eesmärgid erinevates strateegiates. Need eesmärgid on sisuliselt sihid, mille suunas liikudes on võimalik saavutada kestlik ja ressursitõhus põllumajandus ja toidutootmine.
Roheülemineku teekaardis tuuakse välja, et vaja on vähendada põllumajanduse halba keskkonnamõju, suurendada head mõju ja võimet kliimamuutusega kohaneda, parandada muldade seisundit ning säilitada ja suurendada elurikkust. Selleks tuleb kasutada piirkondlikke olusid ja tootmise struktuuri arvestavaid keskkonnahoidlikke tootmisviise, sh taastava põllumajanduse, agroökoloogia, mahepõllumajanduse ja süsinikupõllunduse kontseptsioone. Lisaks tuleb tagada ka kasvatatavate põllukultuuride ja nende sortide, loomaliikide ja tõugude ning põllumajandusmaastike mitmekesisus. Tootmise kliima- ja keskkonnajalajälje hindamine ning selle vähendamine muutub tulevikus järjest olulisemaks ja on üks osa ettevõtte konkurentsivõimest.
Täppistehnoloogilised seadmed, sensorsüsteemid ja digitaalsed tööriistad aitavad optimeerida tootmist ja vähendada keskkonnamõju. Samuti annavad need andmeid, mida on vaja nii seireks, teadus- ja arendustööks kui ka poliitika kujundamiseks.
Roheülemineku saavutamiseks on seega võrdväärselt olulised nii teadmised, tehnoloogiad kui ka tootmisvõtted. Tehnoloogiainvesteeringute sõlmküsimuseks on ettevõtjate investeerimisvõime ja valmidus ebakindlas keskkonnas investeeringuid teha. Võõrvahendite kaasamisel on järjest suurem roll investeeringute kliima- ja keskkonnamõjul, mistõttu muutub üha olulisemaks põllumajanduse ja toidutootmise läbipaistvus kliima- ja keskkonnajalajälje, tootmissisendite ja -tavade puhul. Selleks on riik arendamas nii kasvuhoonegaaside heite hindamise tööriista kui ka välja töötamas rohefoori tööriista, mis aitaks hinnata tulevikus ettevõtte kestlikkust laiemalt, võttes arvesse selle erinevaid aspekte.
Milliste meetoditega saab muuta põllumajandust kestlikumaks?
Roheülemineku teekaardis on välja toodud väga palju tegevusi, mida ettevõtted saavad rakendada ja millele riik erinevate teenuste kaudu tuge pakub. Lähtudes praegustest teadmistest võib välja tuua ühe võimaliku näite, kuidas ettevõttes on võimalik läbi erinevate tootmisvõtete juurutamise saavutada kestlikkuse eesmärgid.
Mulla viljakust on võimalik suurendada näiteks mullaharimise vähendamise ning mitmekesise viljavahelduse ja külvikorraga, kus kasvatatakse nii vahekultuure kui ka põuale vastupidavamaid sügavama juurega kultuure ja sorte. Oluline on kasutada rohkem orgaanilist väetist, nagu sõnnik ja kompost, mille abil on võimalik parandada muldade seisundit.
Täppistehnoloogia kasutamise abil on võimalik vähendada nii mineraalväetiste kui ka taimekaitsevahendite kasutamist. Loomakasvatuses on oluline kasutada rohkem kohalikku sööta ja pöörata tähelepanu loomade heaolule, näiteks suurendada karjatamist, mis samal ajal aitab kaasa ka muldade seisundi paranemisele ja kliimamuutuste mõju leevendamise eesmärkide suunas liikumisele.
Maastikuelementide säilitamise ja loomise ning mitmekesise taimestikuga rohumaaribade rajamise abil suurendatakse elurikkust ja läbi selle pakutakse ökosüsteemiteenuseid nii kasvatavatele kultuuridele kui ka keskkonnale laiemalt.
Selliste võtete abil on võimalik oluliselt vähendada tootmises fossiilkütuste kasutamist ja suurendada süsiniku sidumist mulda, mille tulemusel vähendatakse ka kasvuhoonegaaside heidet, suurendatakse ettevõtte majanduslikku konkurentsivõimet ning kestlikkust tervikuna.
Tark, kestlik ja kriisidele vastupidav põllumajandus ja toidutootmine on võimalik saavutada ainult läbi tiheda ja tõhusa koostöö ettevõtjate, teadlaste, analüütikute, andmeteenuste pakkujate, pankade, tarneahelas osalejate ja poliitikakujundajatega. Ning kindlasti ka tarbijatega, kes eelistavad kestlikult toodetud toitu ja panustavad sellega kohalikku majandusse ja toidu varustuskindluse tagamisse.
