Rohumaade kevadine väetamine suurendab saagikust, proteiinisisaldust ning tagab taimede vastupanuvõime ebasoodsatele kasvutingimustele. Rohumaade taimestiku kasv ja areng kevadel algab varakult: kohe, kui mullatemperatuur on plusspoolele liikunud. Seeetõttu on oluline, et toitained oleksid taimedele esimesel võimalusel kättesaadavad. Kevadine mullaniiskus mõjub väetamisele samuti positiivselt, sest tänu sellele liiguvad toitained (eriti fosfor) mullas paremini ja jõuavad kenasti taimede juurteni.
Väetamine orgaanilise väetisega
Enne rohumaade väetamist tuleks üle vaadata mullaanalüüsid, et hinnata toitainete sisaldust mullas. Lisaks on väga tähtis teada mulla pH-d. Optimaalne mulla pH kõrreliste ja liblikõieliste jaoks on 6,0–6,5. Madal pH vähendab oluliste elementide – nagu näiteks fosfori, magneesiumi ja lämmastiku – omastamist. Mulla happesuse suhtes on tundlikumad liblikõielised, eriti lutsern ja mesikas. Kui pH vajab reguleerimist, siis tasub mõtelda lupjamisele.
Parim aeg kevadiseks vedel- ja tahesõnnikuga väetamiseks on:
- mullaharimise ajal, kui tegemist on rohumaa kevadise rajamisega, või
- enne rohu kasvama hakkamist esimesel võimalusel, kui tegemist on varem rajatud rohumaaga.
Hilisemaks kasutamiseks sobib ainult vedelsõnnik ja siis tuleb see kindlasti kamarasse viia, sest on oht, et lehed saastuvad ning seeläbi halvenevad rohusilo kvaliteedinäitajad. Varem rajatud rohumaa kevadine väetamine tahesõnnikuga on kindlasti risk silole. Võib koguni juhtuda, et silo rikneb ja looma tervise huvides ei ole mõistlik talle seda sööta. Sellise olukorra vältimiseks tuleks tahesõnnikuga väetamine lükata suve lõppu – ajale, mil kõik niited on tehtud.
Hektarinormi arvutamisel tuleks lähtuda sõnniku (vedelsõnniku, tahesõnniku jne) ammooniumlämmastiku (NH₄-N) sisaldusest. Sõnniku lämmastiku kasutatavus esimesel aastal on seda suurem, mida suurem on ammooniumlämmastiku sisaldus sõnnikus. Ülejäänud lämmastik (orgaaniline N) mineraliseerub aeglaselt ning mõju väetamise aasta saagile on minimaalne. Sõnnik ei tohiks olla ainuke väetis rohumaale. Täieliku potentsiaali kasutamiseks peaks rohumaasse suhtuma samamoodi nagu põllukultuuride kasvatamisse: väetada nii põhi- kui täiendväetistega, silmas pidades kultuuride vajadusi.
Toitainete vajadus
Lämmastik
Rohumaad on suured toitainete tarbijad. Lämmastikuga (N) väetamine on eelkõige oluline kõrrelisterohkete rohumaade puhul. Lämmastik tagab selle, et rohusaak oleks kõrge ja kvaliteetne. Kõrrelisterohkete rohumaade optimaalne lämmastikunorm on 150-210 kg/ha, mis jaotatakse 2-3 väetamisringi peale. Liblikõielisi kultuure üldjuhul kõrgete lämmastikukogustega ei väetata, sest see pärsib mügarbakterite arengut ja seeläbi õhulämmastiku omastamist.
Lämmastiku kogus sõltub sellest, mitu aastat rohumaa on kasutusel olnud ja kas see plaanitakse lähiajal ümber rajada. Lisaks ka liblikõieliste osakaalust rohumaal. Kui liblikõielisi on 30% ja enam, siis ei ole kõrgeid N-i koguseid mõistlik kasutada. Madal lämmastikunorm (näiteks 20 kg/ha) seevastu intensiivistab kasvu ning parandab saagikust. Lämmastikku kasutavad taimed efektiivselt ainult juhul, kui mulla pH, fosfori- ja kaaliumisisaldus on õigetes vahekordades.
Kaalium
Lisaks lämmastikule tarbivad rohumaad ka rohkelt kaaliumit (K). Kaaliumväetise efektiivsus sõltub kultuurist, mulla omadustest ning ilmastiku tingimustest. Liblikõielisterohked rohumaad vajavad kaaliumit rohkem kui kõrrelisterohked rohumaad. Selleks, et kaaliumiga väetamine oleks majanduslikult tasuv, on soovitatav anda esimesel saagiaastal jaotatult 100-120 kg/ha kaaliumit ning järgnevatel aastatel jaotatult 220-240 kg/ha aastas.
Rohumaade külvieelsel väetamisel vedelsõnnikuga on kaaliumi taset mullas võimalik tõsta, kuid ära ei tohi unustada seda, et kaalium on mullas liikuv ning leostuv. Seega on oluline kaaliumiga igal aastal väetada ja meeles pidada, et ainult vedelsõnnikust rohumaadele vajalikuks kaaliumika ei piisa. Samas tuleks vältida ka kaaliumi liiga, sest see takistab kaltsiumi ja magneesiumi omastamist.
Fosfor
Fosforit (P) antakse väetistega 2-4 korda vähem kui kaaliumit ning fosfori kättesaadavus on suuresti seotud mulla happesuse ning temperatuuriga. Fosfor parandab taimede kasvu, kiirendab algarengut ning aitab kaasa saagilisa moodustumisele. Fosforiga väetamisel paranevad rohusööda aminohappeline koostis ja tärklisesisaldus.
Makro- ja mikroelemendid
Rohumaadele on lisaks põhielementidele olulised ka teised makro ja- mikroelemendid:
- Väävel (S) – Rohttaimed vajavad väävlit sama palju kui fosforit. Soovitatav lämmastiku ja väävli vahekord rohumaadel on 12:1. Väävli puudusel väheneb lämmastiku sidumine mügarbakterite poolt.
- Vask (Cu) – Tugevdab taime kõrt ja seeläbi väheneb lamandumine. Mis veel olulisem, vask osaleb koos tsingi ja väävliga proteiinide moodustumise protsessis. Vask osaleb ka mügarbakterite tegevuses.
- Magneesium (Mg) – Taimede fotosünteesi protsessis on magneesiumil koos vase ja mangaaniga võtmeroll. Väiksemgi puudujääk vähendab rohusaaki.
- Mangaan (Mn) – Aktiveerib taimedes ensüümid, mis aitavad kaasa taimes süsivesikute moodustumisel. Lisaks on mangaanil koos fosforiga oluline roll juurte kasvu stimuleerimisel ning juurte tugevdamisel.
- Tsink (Zn) – Reguleerib taimede kasvu ja rakkude jagunemist. Koos väävli ja vasega avaldab lisaks proteiini moodustumisele positiivset mõju aminohapete, ensüümide ja hormoonide tegevusele.
Leheproovide analüüs ja väetamine
Varasemalt oleme analüüsinud rohumaade leheproove, et hinnata rohumaade toitumist (vaata analüüside tulemust Baltic Agro blogis). Leheanalüüsi proovid korjati liblikõieliste-kõrreliste segudest mai keskel, enne esimest niidet. Kõige suuremad defitsiidid olid kolme mikroelemendi osas – vask, tsink ja mangaan. Ühelt poolt parandavad need elemendid rohumaade saagikust ja rohusööda kvaliteeti. Teiselt poolt on need elemendid olulised looma tervisele, parandades viljakust, raua imendumist, toitainete omastamist. Suur defitsiit oli ka magneesiumi osas ning veidi alla pooltel juhtudel esines lisaks mikroelementidele taimedes ka fosfori defitsiiti, aga see viimane võib olla seotud ilmastikuga, kuna leheproovide korjamise ajal oli ööpäevane keskmine temperatuur +5..+6 kraadi juures, öösiti esinesid väikesed öökülmad. Jahe muld pärsib toiteelementide omastamist.
Lehekaudse väetamise puhul on pritsimiseks sobiv aeg siis, kui uus aktiivne kasv on alanud ja taimed on ca 15 cm kõrged. Pritsimine peaks olema tehtud 10-14 päeva enne niitmist. Mullas olevaid toiteelemente omastavad taimed paremini, kui pritsida rohumaid kevadel pärast kasvu algust humiinhapete kontsentraadiga (kasvõi pärast iga niidet, et taimed saaksid võimalikult hästi kätte mullas olevad ja väetistega antavad toiteelemendid).
Umbrohutõrje
Umbrohud rohumaadel tekitavad parasjagu probleeme, sest nad hõrendavad taimikut ja häirivad oluliselt heintaimede kasvu ning arengut. Heintaimed ei ole tõusme faasis võimelised umbrohtudega konkureerima ja umbrohi lämmatab kultuurtaimed. Kui taimik on juba elujõus, siis on ta õigete tõrjevõtete kasutamisel väga konkurentsivõimeline.
Tulemuslik umbrohutõrje algab enne külvi ja kestab kogu kasvuperioodi. Hästi rajatud ja hooldatud rohumaal ei ole üldiselt umbrohtudega probleeme. Umbrohtumust võivad põhjustada vead rajamisel või hooldamisel (näiteks varajane karjatamine kevadel või hilissügisene karjatamine, liiga hiline koristamine ning taimiku kahjustamine raskete masinate poolt).
Külvieelselt on peamiseks tõrjeks harimine ja külvipinnase põhjalik ettevalmistamine. Tärkamisjärgse herbitsiidi valikul tuleks lähtuda kultuuri kasvufaasist, umbrohuliikidest ning umbrohtumuse astmest. Levinumateks umbrohtudeks rohumaadel on harilik võilill, oblikalised, ohakad, vesihein ja ristirohud. Kui rohumaa on laialdaselt vallutanud raskesti tõrjutavad umbrohud nagu harilik orashein ja murunurmikas, siis on vaja rohumaa uuesti rajada.
- Baltic Agro teavet toimetas Hanna Tamsalu
- Loe rohumaaviljelusest (Are Selge ja Kristina Märsi sulest) veel https://teabesalv.pikk.ee/taimekasvatus/rohumaaviljelus/
