Rohumaaribad, elurikkad hekid ja põõsasribad

Allikas: heapold.ee (rohumaaribad) ja heapõld.ee (hekid/põõsasribad)
Soovitused loodushoidlike praktikate kohta põllumajandusmaal, https://heapold.ee/tegevused/

Rohumaaribadeks nimetatakse peamiselt mitmeaastastest, aga ka üheaastastest taimedest koosnevaid rohttaimede ribasid põllumajandusmaastikes. Eelistatult peaksid ribad olema püsivalt sama koha peal ning ilma vahepeal üles kündmata, et soodustada liigirikka pool-loodusliku koosluse kujunemist.

Hekk on tihe, enamasti ühtlaste vahedega istutatud puude või põõsaste riba. Hekid on enamasti rohkem pügatud ja hoolitsetud kui põõsasribad. Põõsasribad on vabakujulised hekid, mis võivad samuti koosneda nii istutatud puudest kui põõsastest ning vajavad enamasti vähem hoolitsust kui hekid. Eesti põllumajandusmaastikele on põõsasribad omasemad, kuid näiteks Suurbritannias on väga levinud traditsioonilised pügatud hekid.

Nii püsivad rohumaaribad kui ka hekid ja põõsasribad suurendavad maastiku mitmekesisust, on kasvukohaks taimedele, pakuvad läbi aasta elu-, varje- ja toitumispaika mitmesugustele lülijalgsetele (s.h. tolmeldajatele ja kahjurputukate looduslikele vaenlastele), lindudele ja pisiimetajatele ning võimaldavad nende liikumist läbi maastiku erinevate elupaikade vahel. Rohumaaribad vähendavad põllule jõudvate umbrohtude ja kahjurputukate hulka ning vähendada seeläbi vajadust pestitsiidide kasutamiseks. Samuti vähendavad nad väetiste ja pestitsiidide jõudmist põllult ümbritsevasse keskkonda. Kõige suurem kasu on rohumaaribadest elurikkuse soodustamiseks vähese mitmekesisusega maastikes (suured kultiveeritavad põllud, vähe maastikuelemente ja pool-looduslikke kooslusi). Hekid ja põõsasribad aitavad reguleerida piirkonna mikrokliimat ning takistada saasteainete levikut nii põllult ümbritsevasse loodusesse kui ka maanteedelt põllule.

Kuidas rajada rohumaaribasid

Rohumaaribasid võib rajada nii põldude servadesse, põldude vahele või põllumassiivi sisse selle liigendamiseks ja loodusliku tolmeldamise ja kahjuritõrje soodustamiseks. Samuti sobivad rohumaaribad näiteks lautade, karjaõuede, väetisehoidlate jne ümbrusesse, et takistada toitainete leostumist ümbritsevasse keskkonda. Õigesti maastikku paigutatud rohumaaribad võivad takistada ka mullaerosiooni, veekogude saastumist, maanteedelt saaste jõudmist põldudele ning soodustada loomade liikumist läbi põllumajandusmaastike. Seetõttu on vajalik nende paigutus igas konkreetses olukorras hästi läbi mõelda.

Rajamiseks võib lasta taimkattel looduslikult taastuda peale külvipinnast väljajätmist või kasutada kohalike taimede seemnesegusid. Ribad võiksid olla vähemalt 6 m laiad, et vältida liigset põldudel kasutatavate kemikaalide mõju rohumaaribade elustikule ja ümbritsevale loodusele, vähendada umbrohtude ja suurendada väärtuslikemate taimede osakaalu taimkattes. Suuremate põldude servas ning sees olevad ribad võiksid olla pigem laiemad kui 6 m. Soovitused selle osas, kui tihedalt oleks hea rohumaaribasid rajada, on väga varieeruvad. Soovitatud on teha ribasid põldudele, mis on suuremad kui 2 ha või vähemalt iga 300 m tagant.

Rohumaaribasid ei tohiks rajada sinna, kus on varasemast teada ohustatud põlluumbrohtude (nagu näiteks rukkilill ja harilik äiakas) kasvukohad, kuna püsiva taimkattega rohumaaribadel ei suuda need liigid kasvama jääda. Sellistes kohtades tasub pigem kasutada teisi meetodeid, nagu näiteks jätta põllu serva 6–24 meetri laiune riba, mis küntakse küll koos ülejäänud põlluga üles (eelistatult madalkünniga, et seemned liiga sügavale mulda ei satuks), kuid kuhu ei külvata põllukultuure. Kindlasti ei tohi selliseid servaribasid pestitsiididega töödelda ning vältida tuleks ka väetiste kasutamist, et mitte soodustada soovimatute umbrohtude vohamist.

• Rohumaaribad on püsiva taimestikuga kündmata rohumaakooslused põldude servades, vahel või sees. 
• Rohumaaribad pakuvad elupaika paljudele erinevatele organismidele ning arvukalt erinevaid looduse hüvesid.
• Ribade rajamine ja hooldamine on suhteliselt lihtne, kuid neist saadav kasu on mitmekülgne.
• Rohumaaribasid on hea kombineerida mitmete teiste maastikuelementidega.
• Tegevusele antud teaduspõhiste katsete põhjal hinnang tulemuslik. Rajamise töömahukus hinnatud keskmine, kulu keskmine ning hooldamise töömahukus hinnatud lihtne, kulu odav.

Kuidas rajada hekke ja põõsasribasid

Rajada võib nii hekke, mis vajavad hoolikat pügamist kui ka vabakujulisi, loomuliku kasvukujuga hekke ehk põõsasribasid, mille hooldusmahukus on väiksem. Kõige parem on, kui maastikus esineb erinevate omadustega hekke ja põõsasribasid (madalamaid ja kõrgemaid, hõredamaid ja tihedamaid, pügatud ja pügamata), mis pakuvad elupaika erinevate nõudlustega liikidele. Hekid võivad olla nii madalamad (2–3 m) või madalamatest puudest ja kõrgematest põõsastest koosnevad kõrgemad (kuni 6 m), mis toimivad paremini tuuletõkkena.

• Erinevate omadustega hekid pakuvad maastikus elupaika erinevatele liikidele.
• Hekkide ja põõsasribade rajamisel kasuta kodumaiseid liike, mis sobivad kohalikesse tingimustesse ning pakuvad toitu erinevatele loomaliikidele läbi aasta.
• Sobita hekk või põõsasriba maastikku ning koosta enne istutamist istutusplaan.
• Elurikkust toetavad paremini mitmerealised või vabakujulised istutused.
• Rohumaaribad heki või põõsasriba ümber toetavad selle elurikkust

Milliseid liike kasutada hekkides ja põõasribades?

Heki või põõsasriba rajamisel on soovitav luua mitmeliigilisi hekke, milles oleks umbes 4-6 eri liiki puittaimi. Mitmeliiglised ribad on ka ökoloogiliselt paremad, toetades rohkemate erinevate liikide esinemist maastikus. Samuti on mitmeliigilised hekid vähem ohustatud bioloogilistest kahjustajatest, kuna erinevatel liikidel ei esine enamasti samad haigused ja kahjurid. Tänu sellele jäävad ühe liigi haigestumisel teised liigid kahjustamata ja vajadusel saab välja vahetada vaid kahjustatud osad hekist või põõsasribast.

Istutatavate liikide valikul tuleb arvesse võtta mitmeid aspekte:

1. Kasutada tuleks piirkonnale omaseid looduslikke liike, näiteks selliseid, mis kasvavad ümbruskonnas sarnastes niiskustingimustes hästi ka looduslikes põõsastikes või metsaäärtes.
   Sellega saab tagada ka liikide sobivuse istutamiskoha mullastikuga.
2. Valitavad liigid peaksid olema sobivad tihedaks istutamiseks ega vajama liiga palju valgust. Eelkõige sobivad paremini lehtpõõsad ja madalamad (kuni 6 m kõrgused) lehtpuud, kuid mitmekesisuse hoidmiseks võib siin-seal lisada ka okaspuid. Lehtpõõsahekid on ka kiirema kasvuga ning üldiselt kergemad hooldada kui näiteks kuusehekid.
3. Istutamiseks on hea valida õitsevaid liike, mis pakuvad toitu tolmeldajatele ning hiljem marju lindudele, näiteks pajud, viirpuud, kibuvitsad, sarapuu, magesõstar jne. Samuti on hea kasutada koos liike, mis õitsevad ning viljuvad eri aegadel, et pakkuda tolmeldajatele toitu läbi suve ning ka lindudele vilju pikema aja vältel.
4. Tuulisemates kohtades on eelkõige puude puhul vaja silmas pidada ka liikide tuulekindlust, mis sõltub kõige enam juurestiku tüübist ning kasvukiirusest. Tuulekindlamad on näiteks harilik tamm, harilik kuusk ja harilik pärn.
5. Hekkide rajamisel on vaja valida liigid, mis taluvad paremini kärpimist ning taastuvad lõikuse järel paremini.
6. Suuremate teede äärde istutatavate hekkide puhul on oluline ka liikide vastupanuvõime heitgaaside, tahma ja tolmu suhtes. Teeäärsetesse hekkidesse sobivad näiteks harilik lodjapuu, verev kontpuu, pooppuu ja harilik pärn.
7. Põllumajandusmaastikes on oluline silmas pidada, et valitud liigid ei oleks põllupatogeene või kahjureid soodustavad. Näiteks harilik kukerpuu ja harilik lodjapuu on roosteseente vaheperemehed ega sobi seetõttu viljapõldude äärde. Varasemalt ei soovitatud ka viljapuuaedade ümbrusse näiteks viirpuid, pihlakaid ja metsõunapuid istutada, kuna neil on viljapuudega samad kahjurid või nad on vaheperemeesteks mõningatele seenhaigustele. Enam seda siiski nii oluliseks ei peeta. Pigem võivad need liigid toimida kahjurite osas püünistaimedena ning meelitada kahjurid enda peale.
8. Oluline võib olla ka silmas pidada, et mõned liigid kipuvad andma rohkelt juurevõsusid (näiteks kibuvitsad, verev kontpuu ja harilik kuslapuu) ning seetõttu vajab nende hekkide ja põõsasribade ümbrus kindlasti iga-aastast niitmist.
9. Liikide valikul on hea silmas pidada ka erinevate liikide kokkusobivust, kõrgust ning dekoratiivsust (nt õitsemist eri aegadel, sügisest lehevärvi või okaspuid talvel tooni andmiseks). Põõsasribas on hea kombineerida erineva kõrgusega põõsaid, et riba tuleks tihedam.