Allikas: Põllumehe Teataja 04.2022
Autor: Riina Maruštšak
Süsinikupõllundus on viimasel ajal saanud palju kõlapinda ja tekitanud rohkelt küsimusi.
Sellest räägitakse kui uuest rohelisest ärimudelist, mis aitab saavutada kliimaneutraalsust ja samal ajal pakub põllumajandustootjale täiendava sissetuleku teenimise võimaluse süsiniku sidumist soodustavate praktikate rakendamise eest. Kuidas täpselt, on aga veel ebaselge.
Praegu on paralleelselt käimas kaks protsessi. Ühelt poolt on erasektori eestvedamisel juba algatatud mitmeid vabatahtlikke süsinikupõllunduse programme, millega liitumisel saab põllumajandustootja teenida süsinikukrediite ja neid müüa. Teisalt on Euroopa Komisjon (EK) välja töötamas EL-i õigusraamistikku, et paika panna ühtsed süsiniku sidumise (süsinikukrediitide) sertifitseerimiseeskirjad. Teisisõnu – meil on juba töötavad programmid, aga ühtsed reeglid seotud CO2 koguste valideerimiseks on alles loomisel.
Vaja on ühtseid eeskirju
Kindlasti toetavad praegused süsinikupõllunduse programmid ühtsete sertifitseerimiseeskirjade väljatöötamist. Nad annavad võimaluse võtta eeskuju ja õppida olemasolevatest praktikatest. Samas on vabatahtlikes programmides kasutatavate süsinikukrediitide valideerimismetoodikate erinevus üks põhjus, miks EK on asunud ühtseid eeskirju välja töötama.
Praegu kasutatakse süsinikukrediitide tõendamisel eri lähenemisi, mistõttu ei ole need tihti võrreldavad ja see tekitab küsimusi krediitide usaldusväärsuses. See on omakorda tekitanud olukorra, kus vabatahtlikke süsinikuprogramme süüdistatakse rohepesus.
Ühtsete eeskirjade loomise üks eesmärk on just rohepesu ära hoidmine ja selleteemaliste etteheidete vältimine. Eeskirjadega plaanitakse kehtestada ühtsed nõuded seotud CO2 koguse läbipaistvaks mõõtmiseks, seireks, kontrollimiseks ja aruandluseks, et seeläbi tagada süsinikukrediitide kvaliteet ja usaldusväärsus. Oluline tegur krediitide usaldusväärsusel on CO₂ sidumise pikaajalisus, aga mida mõistame pikaajalisuse all, ei ole teada.
Lahendamist vajavad veel mitmed ülesanded. Üks murettekitav küsimus on, kuidas rakendada süsinikupõllunduses ühtset lähenemisviisi, kui Euroopa mullad ja klimaatilised tingimused on niivõrd erinevad ja vajame kohaspetsiifilist lähenemist. Vajame ka paremat teadmist süsiniku sidumise potentsiaali kohta, sest praegu puudub selge arusaam, kui palju me põllumuldadesse süsinikku siduda suudame. Peame mõistma, et põllumajandusmaa muldade süsiniku sidumise võimel on piirid. See võib piirkonniti oluliselt varieeruda ja sõltub konkreetsest mullatüübist – igal mullal on oma süsiniku sidumise võime, mida ei saa ületada.
Küsimusi rohkem kui vastuseid
Põllumajandustootja seisukohast on süsinikupõllunduse rakendamisega seotud palju ebaselgust, näiteks ebakindlus tulude ja rakendamisega kaasnevate esialgsete kulude osas (süsinikuaudit), ebapiisav teadmine programmide toimimisest ja riskide maandamisest ning seotud CO2 koguse (ehk süsinikukrediitide) tõendamise keerukus ja kulukus. Lisaks tekitab küsimusi asjaolu, et süsinikuprogrammiga liitumiseks peab midagi uut/täiendavat tegema. Seetõttu ei pääse eos programmidele ligi need tootjad, kes juba rakendavad süsinikupõllunduse praktikaid (nt liblikõieliste kasvatamine, minimeeritud harimine, vahekultuurid jt). Justkui tekib olukord, kus hästi tegemise eest ei olegi võimalik preemiat saada. Samuti on arusaamatu, miks ei arvestata praktikana orgaaniliste väetiste kasutamist, mis on süsiniku sidumise, elurikkuse ja mullatervise seisukohast väga kasulik tava.
Lisaks pole selge, kuidas kujuneb süsinikukrediidi (seotud CO₂ koguse) hind tulemuspõhises lähenemisviisis, arvestades süsinikupõllunduse kliimast ja kohast sõltuvat iseloomu. Samuti, kuidas ja millisesse sektorisse täiendav süsiniku sidumine tuleb akrediteerida – kas sektorisse, kus seda seotakse (ehk maakasutussektor) või sektorise, kuhu kuulub süsinikukrediidi ostja. Teisisõnu – kuidas pidada arvestust ja kajastada süsinikupõllundust kasvuhooneheitgaaside inventuuris.
Prääniku pakkumise strateegia
Neid küsimusi on osaliselt tõstatatud ka EK mullu 15. detsembril avaldatud kestliku süsinikuringe teatises, milles kirjeldatakse, kuidas euroliidu kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks suurendada atmosfäärist süsiniku sidumist.
Ühtsete süsinikukrediitide sertifitseerimiseeskirjade loomine on üks teatises toodud tegevustest ja süsinikupõllundust käsitletakse kui üht võtmemeedet maakasutussektoris, sest see annab võimaluse suunata maakasutussektorit preemiat pakkudes suurendama süsiniku sidumist ja kasvuhoonegaaside heitmete vähendamist.
Mõtlemapanev on teatises kirjeldatud perspektiiv, milleks on reguleeritud süsinikupõllunduse süsinikuturu loomine EL-is. Standardiseeritud süsiniku sidumise metoodika ja aruandlus on aluseeldus sellise süsteemi loomisele. Mida see aga endast täpsemalt kujutab?
See võib tähendada sarnast lahendust, nagu on praegu EL-i heitkogustega kauplemise süsteem, kus süsteemiga piiratakse lubatud heitkoguste üldist taset, mille piires on süsteemis osalejatel võimalik vastavalt vajadusele lubatud heitkoguste ühikuid osta ja müüa. Sellesse süsteemi on kaasatud süsinikuemissiooni mahukad tööstusettevõtted ja energiatootjad.
Üks võimalus on, et kliimapaketi „Eesmärk 55“ ettepaneku kohaselt võidakse alates 2031. aastast loodav ühtne AFOLU maakasutussektor (lihtsalt öeldes metsanduse ja põllumajanduse ühine sektor) liita reguleeritud süsinikuturuga, kus kehtib „saastaja maksab“ põhimõte. Küll aga on praegu sellest veel vara rääkida, see on vaid üks perspektiiv, kuidas tõlgendada visiooni reguleeritud (ja võib-olla ka kohustuslikust) süsinikuturust.
Süsinikupõllunduse teemal on palju lahtiseid küsimusi ja ebaselgust. Võib-olla peaks rõhuasetuse panema mitte niivõrd lisatasu saamisele, vaid pigem mullaviljakuse ja tervise toetamisele. Teatavasti sõltub ju mulla orgaanilisest ainest tema toimekus ja tervis. Süsinikukrediidi tootmisest ei tohiks põllumajanduses saada eesmärk omaette, vaid esmatähtis on tagada toidutootmine ja käsitleda süsinikukrediiti kui võimalikku boonust.