Suurkiskjate kaitse ja ohjamine

Allikas: Põllumehe Teataja, Jaanus Remm ja Maris Hindrikson
Märts 2022

Suurkiskjad hunt, ilves ja karu on ühed vastuolulisimad Eesti ulukid. Nende suur ruumivajadus, konkurents mets- ja põllumajandusloomade pärast, nendega seotud sotsiaalsed konfliktid ning majanduslikud ja poliitilised probleemid muudavad inimese kooselu nendega keeruliseks. Tegu on looduskaitse all olevate liikidega, kelle küttimine on lubatud eelkõige kahjustuste ennetamiseks.

Üha rohkem nähakse suurkiskjate väärtust nii looduse sümbolitena kui ka ökosüsteemi terviklikkuse ja tasakaalu säilitajatena. Pea kõikjal Euroopas on suurkiskjate asurkonnad möödunud sajandil olnud madala arvukuse ja tugeva inimmõju tõttu väljasuremisohus. Paljudelt aladelt on nad aga päriselt kadunud.

Arvukus on tõusnud

Viimastel aastakümnetel on suurkiskjate arvukus siiski taas tõusma hakanud. See on looduskaitse edulugu, kuid samas on sagenenud ka konfliktid, näiteks kariloomade murdmine jm. Kõik suurkiskjad vajavad igapäevaseks kodupiirkonnaks suurt ala, sadu kuni tuhandeid ruutkilomeetreid, mida paraku ei ole võimalik tagada realistliku suurusega looduskaitsealadega. Seega peab ühiskond leidma lahendused, mis võimaldaks inimesel elada suurkiskjatega kõrvuti.

Eesti suurkiskjate asurkonnad kuuluvad terviklikku Balti populatsiooni, mis hundi ja ilvese puhul ulatub Euroopa Liidus Eestist kuni Põhja-Poolani. Karu Balti populatsiooni EL-i osa levib vaid Eestis ja Põhja-Lätis. Teistest Euroopa populatsioonidest on Balti populatsioonid eraldatud, kuid kõigi kolme liigi Balti populatsioonid on rohkem või vähem seotud Loode-Venemaa populatsioonidega.

Mil moel saaks hundid söönuks ja lambad terveks?

Oluline on silmas pidada, et suurkiskjate asurkonnad ulatuvad üle riigipiiride. Seega on nende kaitseks ja ohjamiseks vajalik rahvusvaheline koostöö. Kuid hädavajalik on ka siseriiklikult planeeritud ja koordineeritud tegevus. Selle saavutamiseks on Keskkonnaameti eestkostel valminud aastateks 2022–2031 uus suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava.

See on dokument, mis annab aluse kolme suurkiskja Eesti asurkondade hoidmiseks, kasutuseks ja n-ö tõrjumiseks ehk ohjamiseks. Kavas on määratud võtmetegevused liikide hea käekäigu tagamiseks. Tegemist on kolmanda omataolise tegevuskavaga, mille strateegiline eesmärk on Eesti ühiskonna toimine ja arenemine rahumeelselt koos looduslike, tugevate ja ökoloogilist funktsiooni täitvate suurkiskjate asurkondadega.

Nagu öeldud, on suurkiskjatega seotud palju vastuolusid – alates hirmudest lastelugudes (Punamütsike, kitsed, põrsad jt) kuni otsese majandusliku kahjuni. Näiteks on hundid viimastel aastatel Eestis murdnud tuhatkond karilooma aastas, valdavalt lambaid. Karud on kahjustanud keskmiselt üle 300 mesilaspere aastas. Ilves seevastu põhjustab kahjustusi väga harva, liiati on tema arvukus viimasel aastakümnel olnud väga madal.

Hästi korraldatud ennetusmeetmetega ning liikide kaitse ja ohjamise teaduspõhise planeerimisega on võimalik minimeerida kahjustused ka tugevate suurkiskja-asurkondadega.

Laialt on levinud arvamus, et mida arvukamalt on suurkiskjaid, seda sagedasemad on nende põhjustatud kahjustused. Selles väites on küll selge loogika, kuid teadusuuringud on leidnud, et seos ei ole siiski range. Hästi korraldatud ennetusmeetmetega ning liikide kaitse ja ohjamise teaduspõhise planeerimisega on võimalik minimeerida kahjustused ka tugevate suurkiskja-asurkondadega.

Teadlased ja huvigrupid üheskoos laua taga

Poolteist aastat kestnud tegevuskava koostamise protsessis arvestati liikidega seotud ühiskondlikke vastuolusid. Ühelt poolt on tegevuskava hästi teaduspõhine – kirjanduse loetelus on viidatud 232 allikale, millest enamus teadusartiklid. Teiselt poolt kaasati palju eri huvigruppe ja osapooli, sh rohkem kui 40 inimest 22 organisatsioonist. Nende hulgas olid põllumajandusorganisatsioonidena Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, Eesti Lihaveisekasvatajate Liit, Eesti Kutseliste Mesinike Ühing ja Eesti Mesinike Liit.

Üheskoos lepiti kokku, et pööratakse varasemast märksa suuremat tähelepanu ühiskondlikule laiapõhjalisusele, sidususele ja läbipaistvusele. Tegevuskava rakendamine ei ole pelgalt asurkondade elujõulisuse maksimeerimine, vaid eelkõige ühisosa ja tasakaalu leidmine looduskaitseliselt soodsa seisundi ja kahjustuste sotsiaalse talutavuse osas.

Tulemuste mõõtmine

Tegevuskava tulemuslikkuse keskseid mõõdikuid on kaks:

1. liikide arvukus: hundil vähemalt 140, ilvesel vähemalt 350 ja karul vähemalt 650 sigimiseas isendit;
2. aastane kahjustuste hulk: vähem kui 1% registreeritud lammastest, vähem kui 0,03% registreeritud lihaveistest ning vähem kui 0,6% registreeritud mesilasperedest. Plaanis on ellu viia üle-eestiline hoiu- ja ohjamisalade planeering, mille alusel jäetakse suuremad loodusalad asurkondadele looduslikuks toimimiseks (nn hoiualad), samas suunatakse enamus küttimisest suure kahjustuste tekkimise ohu piirkondadesse. Oluliseks peetakse kahjuennetuse ja -hüvitiste süsteemi tõhustamist. Kavas on ette nähtud 40 üksiktegevust.
   

Osale uuringus

Algamas on uuring, mille abil soovitakse välja selgitada ühiskonna suhtumist suurkiskjatesse (hunt, karu ja ilves) kolmes Balti riigis. Uuring toimub veebiküsitlusena, millele saab vastata alates märtsi keskpaigast.

Uuringuga tahetakse hõlmata võimalikult palju huvigruppe, et saada täielikum ülevaade inimeste suhtumisest. Oma ameti või hobi tõttu on nii põllumeestel kui ka jahimeestel suurem tõenäosus kokku puutuda suurkiskjatega ning põllu- ja jahimeeste arvamuste esindatus küsitluses on väga oluline. Seetõttu palutakse neil küsitluses osaleda, sest uuringu tulemused aitavad kaasa suurkiskjate teaduspõhisele majandamisele ning konfliktide vähendamisele suurkiskjate ja inimese vahel.

Viimane taoline uuring tehti Balti riikides 2005–2006 aastal, kuid nii ühiskonnas kui ka meie looduses on selle ajaga toimunud palju muutusi, mis võivad mõjutada inimeste ja kiskjate suhteid ning laiemalt ka ühiskonna suhtumist suurkiskjatesse.

Uuringut viivad läbi Tartu Ülikooli terioloogia õppetool, Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetool ning bioloogid Lätist ja Leedust.

Tegevuskavaga saab tutvuda Keskkonnaameti kodulehel kinnitatud liigikaitse tegevuskavade hulgas.

Toimetaja: Liina Ulm