Avaldatud: 4. jaanuar 2022Kategooriad: Loomakasvatus, UudisedSildid: , , ,

Viimasel ajal on üha enam ka Eestis hakatud rääkima taastava põllumajanduse mõistest ja selle meetoditest. Ka uue perioodi ÜPP strateegikavast (Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika) leiab sellest väga palju elemente.  Mida sellest põllumehel võita on? 

Tekst: Airi Külvet, MTÜ Liivimaa Lihaveis

Artikkel ajakirjale Tark Talu detsember 2021/jaanuar 2021
Airi Külvet
Airi Külvet oma loomadega. Foto: erakogu

Taastava põllumajanduse puhul on oluline just terviklik e. holistiline lähenemine. Me ei saavuta eesmärki keskkonnale,  seeläbi ka looma heaolule ning positiivset majanduslikku mõju farmile, kui teeme nagu „Kevades“. Pool rehkendust ei vii meid eesmärgile lähemale. Üleminekut taastavale põllumajandusele ja sealhulgas ka taastavale karjatamisvõtetele tuleks, selleks et näha selle täit mõju, teha siiski terviklikult. See ei tähenda, et kogu farm peaks tegema 100% muudatuse, vaid alustada saab ka väiksema alaga, näiteks kümnest, sajast hektarist või teha seda hoopis karjatamisgruppide kaupa. Oluline on, et selle valitud alaga rakendataks kõiki taastava põllumajanduse põhimõtteid, mitte ainult neid, mis on mugavad ja mis pole liiga arusaamatud.

Teooria vs praktika

Taastava karjatamise põhimõtetest pole emakeeles just palju materjale, küll leiab aga palju infot inglise- ja saksa keele valdajatele.  See hoiab kindlasti  Eestis info kiiret levikut pisut tagasi, aga ka see on normaalne areng, sest õppimine läbi teise farmi tegevuste ja oma kogemuste on kõige arusaadavam. Puutusin ka ise taastava karjatamise (regenarative grazing) meetoditega esmakordselt kokku Allan Savory materjale lugedes ning sel hetkel tundus see kõik pisut äärmuslik ning tegevusena,  mis sobib Ameerika suurtele lagedatele väljadele või Aafrikasse, aga mitte meie killustatud karjamaadele ja koplitele. Nägemine ja kuulmine, kuidas taastav karjatamine töötab Norras, Soomes ja Rootsis, isegi väga väikestes loomadega süsteemides, mis on rohkem liigendatud ja metsastel karjamaadel, andis aga julgust hakata seda proovima ka oma karjatamisplaanides. 

Taastav karjatamine – nii nagu ka kogu taastav põllumajandus, on oma põhimõttelt väga lihtne, see toimetab loodusega rütmis ehk järgib looduses miljonite aastatega väljakujunenud ja töötavaid süsteeme. Põhiline asi on farmeril aru saada, mis see siis antud juhul karjatamise puhul on ja laskma oma meeled vabaks ning tõrjuma tagasi iganenud arusaamad nagu näiteks „et nii on ju koguaeg tehtud“ või „aga meile koolis õpetati hoopis nii“. See „koguaeg“ piirdub üldiselt ühe inimpõlvega või lihaveiste puhul Eestis maksimaalselt kahekümne aastaga. 

Teaduse murekoht

Põllumajanduses on seoses rohepöördega toimumas suured muutused ja see ei ole mingi EL poolt pealesunnitud imelik ning arusaamatu protsess, vaid paratamatu suunamuutus, mis on kahjuks küll meie kõigi jaoks nn. lauale kerkinud liiga hilja. Teadlased on muuhulgas viimased 50 aastat hoiatanud intensiivse põllumajanduse meetodite ohust meie kõigi elukeskkonnale, kuid kuidagi on seda silutud ja pehmendatud ning alati saab ka ju väita, et kõik teised sektorid peavad muutuma (energeetika, transport, turism jne), aga mitte põllumajandus, sest meie ju toidame rahvast ja selle püha ürituse puhul oleks nagu rohkem keskkonnahävitamist lubatud.

Kui kividega kellegi kapsaaeda sihtida, siis saab vaadata teadlaste poole. Nende nõuannetele juhindudes on põllumajandusprotsessides tehtud muutusi just intensiivsemaks ja monokultuursemaks ning seda kaugemale on kahjuks loomade loomulikke eluprotsesse jälgides liigutud. See ongi teaduse probleem, mida keegi ei eita. Kui uurida mingit valdkonda väga kitsalt, siis saab ka tulemusi näidata väga kitsalt. On vähe teadusharusid, peale ökoloogia, mis käsitleks looduse ja kliimaprotsesse tervikuna

Pidev tsüklitena liikumine

Mida loodusega rütmis meile tegelikult karjatamise puhul tähendab? Kõigepealt tuleb aru saada, kuidas ökosüsteem arenenud on ning mõista ka seda, et 10 miljonit aastat tagasi oli maakeral sama palju metsikuid kariloomi kokku kui tänasel päeval on lautades, nuumafarmides ja vähesel määral veel rohumaadel. Üldjuhul liikusid nad karjadena (et kaitsta ennast kiskjate eest) ega püsinud kaua ühes paigas. Kari sõi, trampis,  jättis oma väljaheited maha ning liikus edasi. Tagasi tuldi pika aja pärast.  Selleks oli põhjuseid rohkem, kuid üks neist kindlasti see, et ka kiskjad ei mäletaks karja sealviibimist. Mullale ja taimestikule sobib selline lühiajaline tugev surve ja pikk puhkus aga samuti väga hästi. Ka mõned päris paljad kohad, mida suured kariloomad tekitavad, on paljudele liikidele elutsüklis vajalikud. Seda muidugi eeldusel, et taimedega katmata maapind ei ole püsiv. Karja pidev tsüklitena liikumine ongi esimene rusikareegel taastaval karjatamisel. 

Kolm päeva ühes kohas on  hea, paremad tulemused saab lühema ajaga, aga peame siinkohal arvestama siiski ka oma tööjõu ja võimalustega. Miks just kolm päeva?  See on seotud taimede reageerimisega häiringule, mida põhjustab see, et lehm või lammas tema nn „pea otsast hammustab“. See on aeg, kus ta ei hakka uuesti kasvama. Peale seda tekib juba märgatav kasv, mille omakorda ära hammustamine kurnab taime juurestikku juba oluliselt rohkem.

Mis siis juhtub rohumaaga püsikarjatamisel, mis on vastand roteeruva karjatamisega?  Kariloomad ei ole rumalad. See esmane kasv taimedel on magus, toitaineterohke ja alati eelistatud. Seega, kui anda neile võimalus, eelistavad loomad alati 5 -10 cm kõrgust taimikut. Püsikarjamaal, kui seda ei piirata, liiguvad loomad alati oma lemmikute liikide juurde vastavalt taime kasvukiirusele ja hammustavad seda uuesti jättes samas puutumata vähem maitsvamad ja vanemad taimed. Nii lõppeb see üldjuhul sellega, et kuivades ja kuuma kliimaga maades tekivad taimedeta laigud, sest konkreetne taimestik ei ela seda üle kui tal väga varases kasvujärgus korduvalt „pea maha võetakse“ ja ta hävib. Nii on näiteks soojematel aladel, nagu  Portugal, Hispaania aga ka Türgi ja Süüria, kõrbestunud suured alad. Meie kliimas tekib samas olukorras sammal, sest meil on palju niiskust. 

Lihaveised karjamaal. Foto H.Tamsalu

Sektoriteks jagamise põhimõtted

Seega, pidev karjatamine on üks põhjuseid, miks meie karjamaadel järsku ei kasva mitte midagi  või siis on seal vaid sammal ja võilill. Selleks, et seda vältida tuleb püsikarjamaa jagada sektoriteks, kui paljudeks ja kui suurteks sõltub täpsemalt sellest, kui suur on kari, mis on rohumaa kvaliteet ning kuidas on sademetega– kas  neid on vähe, palju või keskmiselt.  See on farmiti väga erinev ja erinev isegi ühe farmi maadel. Pole kindlat mustvalget portsjoni suurust, vaid see teadmine tuleb aja jooksul. Aga üks on kindel, kes alustab portsjoniteks jagamist, avastab üsna ruttu, et maad on järsku palju rohkem ja massi mida sööta samuti.  

Aga mitte ainult koplis viibimise aeg pole oluline, sellest veelgi tähtsam on see aeg, kus koplis loomi ei ole ehk puhkeperiood taimedele. Arusaadavalt, algab see sellest hetkest kui loomad koplist ära lähevad. Sõltuvalt vegetatsiooniperioodi faasist võib see olla 20 päeva (mai- juuni),  35 päeva (juuni lõpp – juuli) 45 päeva (augusti algus- september) või ka 60 kuni 90 päeva (oktoober ja november). Üks lisa positiivne omadus portsjonkarjatamise ülevõtmisest on karjatamisperioodi pikenemine. Meie kliimas vähemalt ühe kuu võrra. Praktiliselt tähendab see, et farmi tasandil on karjatamisplaani arvestatud ka alad, kus saab toota silo ja heina ning neil karjatatakse ädalal veel mitu ringi jälgides koguaeg puhkeperioodist kinni pidamist. 

Milline on  nähtav tulemus kolme päevaga (või vähemaga) portsjonilt ära minnes? Ka siin võib olla olla raske harjuspärasest mõtteviisist lahti lasta, võtmesõnadeks raiskamine, tallamine ja püsti jääv rohi. Siiani on ju veisekasvataja pähe sügavalt juurdunud teadmine, et maha tallatud rohi on sööda raiskamine. See oleks nagu halva majandamise näitaja. Tervikliku lähenemise juures on maha tallatud rohi üks oluline komponent ehk seda peaks mingi kogus alati karjamaale jääma. 

Tallatud rohi. Foto H.Tamsalu

Mahatallatud rohi pole halb

Rusikareegel number kaks ongi  see, et koplist ära minnes peaks seal olema 60% söödud, 30% maha tallatud ja 10% püsti olevat rohtu. Tallatud rohi on mulla elustikule ja viljakusele hea, sest toimib kui multš ning kaitseb põua puhul. Kui olime kolm aastat roteeruva karjatamisega praktiseerinud, tundsime nii mõnelgi kultuurrohumaa portsjonil vajadust järelniitmise järgi.  

Mis juhtub järgnevate karjatamisringidega? Kolmanda, neljanda ja viienda ringiga söövad loomad erinevaid kohti ja tallavad ka erinevaid kohti, seega perioodi lõpuks sellist mahatallatud rohust „raiskamise“ tunnet enam ei tekigi. Portsjonkarjatamise põhimõtete ülevõtmisel kaob ka vajadus parasiiditõrjeks, sest loomad liiguvad kiiresti.  Põhiliselt munetakse parasiitide munad alla viie sentimeetri kõrgusele taimeosadele- ja traditsioonilist liiga madalmuruseks närimist enam ei toimu ning seega langeb ka nakatumisfoon. Positiivse kogemusena võib välja tuua ka selle, et pikenenud karjatamisperioodi tulemusena söövad loomad peale esimesi külmasid meelsasti ära ka suvel tihedamalt tallatud kohtadel kasvava rohkem saastunud rohu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et taastava karjatamise põhimõtted on lihtsad, kuid praktikas oleneb nende keerukus suuresti farmi maade asukohast. Kindlasti on kõige lihtsam rakendada neid farmis, mille maabaas on terviklik ja olemas looduslikud veevõtuallikad. Samuti peab loomade heaolule mõeldes silmas pidama kõrvetava päikese eest varjumise võimalusi. Lisanduvad kulud karjaaedadele on olemas, kuid tuleb silmas pidada, et portsjoniteks jagatud aladel, traadi või nöörialust trimmerdama ei pea ja kogu aiaehitus peaks olema võimalikult kerge ja mobiilne ehk rajatud ajutiste karjusepostidega ning ühe liiniga.

Üsna arusaadav on ka esialgne hirm loomade ühest koplist teise liigutamisega ja selle ajakuluga. Praktikas on see aga põhjendamatu, sest portsjonkarjatamise puhul muutuvad veised väga hästi juhitavaks, kuna teie olete liider ja see kes alati juhatab nad uuele, värskele rohumaale. Nad tunnistavad väga hästi elektrikarjust ja järgnevad liidrile, nii et ka pikemaid vahemaid kahe portsjoni vahel on võimalik liigutada lihtsalt loomi „jalutades“.

Vaata veel

Portsjonkarjatamise põhimõtetest ja reaalsest farmipõhisest praktikast on 2021. aastal toimunud välislektorite osalusel juba ka mitmeid veebiloenguid, mida kõigil huvilistel on võimalik järelvaadata ja kuulata Liivimaa Lihaveise „Loodusega rütmis„ Youtube kanalilt


Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://www.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/