Riskid on põllumajanduses omavahel tihedalt seotud. Näiteks võib tootja, kes on võtnud kõrge intressiga laenu, sattuda keerulisse olukorda, kui halbade ilmaolude tõttu on saagikus väiksem (tootmisrisk) ning samal ajal on turul põllumajandustoodete kokkuostuhinnad madalad (tururisk).
Eesti põllumajandusmaastik on ajaga oluliselt muutunud. Sadade aastate jooksul moodustasid suurema osa põllumajandusmaastikust looduslikud rohumaad, nüüdseks on aga järjest enam suurenenud haritava maa osakaal ning see trend jätkub. Kui pole just tegu mahepõllundusega, siis kasutatakse haritaval maal rohkemal või vähemal määral ka keemilisi taimekaitsevahendeid. Nähes põllul pritsi, tekib arusaadavalt inimestel küsimus enda turvalisusest – seda nii põldude keskel elades kui ka juhusliku möödumise korral, kirjutab Põllumajandus- ja Toiduameti taimekaitse ja väetise osakonna nõunik Timo Torp.
Riskide hindamine sarnaneb mõnevõrra detektiivitööle: otsitakse vastust küsimusele, kas üks või teine tegur võib kujutada endast reaalset ohtu inimeste tervisele. Erinevus on selles, et kui detektiivid uurivad minevikus toimunud sündmusi, siis riskihindajad katsuvad vaadata tulevikku.
Taimekaitsevahendi Eestis turule tulekuks peab kõigepealt selles sisalduv toimeaine Euroopa Liidu üleselt läbima hindamise ja saama heakskiidu. See põhjalik protsess on aluseks juba sama toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite tsonaalsele riskihindamisele.
