Allikas: Novaator.ee
14.09.2021
Tuleb välja, et veiseid on võimalik õpetada väljakäiku kasutama ja veelgi enam, neid on mõttekas õpetada. Uus-Meremaa ja Saksa teadlased osutavad, et niimoodi saab inimkond vähendada veesaastet ja ohjata kliimamuutust. Nimelt sisaldab veiseuriin rohkelt lämmastikku, mis keskkonnaprobleeme süvendab.
Kui veiseid peetakse peamiselt õues, nagu Uus-Meremaal ja Austraalias, laguneb nende uriin mullas. Lagunemise lõppsaadusena eraldub kaht keskkonnale paha tegevat ainet: nitraati ja lämmastikdioksiidi, vahendab The Conversation.
Uriinist tulnud nitraat immitseb kohati järvedesse, jõgedesse ja põhjavette, kus see saastab vett ning paneb vohama vetikad ja planktoni. Lämmastikdioksiid on aga pikaealine kasvuhoonegaas, mis peab soojuskiirgust kinni süsihappegaasist 300 korda paremini. Vähemasti Uus-Meremaal moodustab lämmastikdioksiid 12 protsenti kogu kasvuhoonegaaside saastest ja on pärit suuresti põllumajandusest.
Kui lehmi peetakse peamiselt laudas nagu Euroopas ja Põhja-Ameerikas, lisandub saasteainetele veel üks aine, ammoniaak. See moodustub siis, kui uriinis olev lämmastik seguneb laudapõrandal veise väljaheidetega.
Kui aga osa veiste uriinist oleks võimalik kinni püüda ja käidelda, saaks selles sisalduvat lämmastiku ümber suunata ja seeläbi keskkonnamõju vähendada. Nüüd pakuvad Uus-Meremaa ja Saksa teadlased välja võimaliku lahenduse: õpetada veised tualetis käima.
Tualetikoolitus
Täpsemalt kasutasid uurijad käitumispsühholoogia põhimõtteid, et harjutada noori veiseid urineerima ühes kindlas kohas. Käitumispsühholoogia järgi korratakse tegevust tõenäolisemalt, kui sellele järgneb vaevatasu või nii-öelda tugevdaja. Sama võttega õpetatakse näiteks koeri häälkäskluse peale omaniku juurde tulema.
Järelikult on potilkäimise ehk kindla käitumise soodustamiseks vaja seda käitumist motiveerida. Uurijad rakendasid meetodit umbes samamoodi, kui tehakse seda lapsi potil käima õpetades ja kasutasid tagurpidi aheldamise nimelist protseduuri.
Esmalt sulgesid nad vasikad tualetti ehk käimlaaedikusse. Kui lehmad seal urineerisid, andsid uurijad neile ihaldusväärse preemia. Nii sai aedikust veiste jaoks parim koht, kus end kergendada.
Esmase õppe järel lasti vasikad aedikust välja teeraja peale. Taas julgustati neid aedikusse sisenema ja seal urineerima. Kui mõni veis hakkas urineerima juba tee peal, heidutati teda pisut ebamugavate veepritsmetega.
Lõpuks õppisid seitse vasikat kaheksast ära, et urineerida tuleb just käimlaaedikus. Sealjuures omandasid nad selle õppetunni umbes sama kähku kui inimlapsed. Vasikaid õpetati 15 päeva ja enamik neist õppis kõik vajaliku ära 20–25 urineerimiskorraga. Kolme- ja nelja-aastastel lastel kulub selleks rohkem aega.
Katse tõestas, et esiteks saavad veised õppida oma urineerimisrefleksi kontrollima, sest loomad liikusid vajadust tundes aedikusse. Teiseks sai selgeks, et veised õpivad õige hetkeni häda kinni hoidma, kui neid selle eest premeeritakse.
Kuhu edasi?
Uurijate sõnul tõestas nende töö, et veiseid saab hõlpsalt käimlat kasutama õpetada. Samas tuleb meetodi rakendamiseks põllumajanduses ületada veel kaks väljakutset.
Esmalt tuleb leida võimalus, kuidas inimese sekkumiseta aedikus urineerimist märgata ja hästi käitunud veist premeerida. Uurijate sõnul on see takistus tehnilist laadi ja urineerimist märkava elektroonilise sensori arendamine pole raske. Samuti saaks aedikusse jätta väikese koguse maitsvaid preemiaid.
Teiseks tuleb kindlaks teha, mitu käimlaaedikut igasse tallu vaja läheb ja kus need seal asuma peaks. Uus-Meremaa-sugustes riikides saab selle mure lahendamine olema keeruline, sest karjad veedavad enamiku ajast lageda taeva all, mitte laudas.
Veel kavatsevad uurijad edaspidi välja selgitada, kui pika maa on veised nõus aediku kasutamise nimel kõndima. Samuti otsivad nad edasi võimalusi, kuidas õpetada tualetis käima nii õues kui ka laudas peetavaid loomi.
Ehkki uurijate sõnul on mitu väljakutset veel ees, on selge, et veiste uriini lämmastik saastab vett ja annab hoogu kliimamuutusele. Veiseid väljakäigus käima õpetades saab aga uriinilämmastiku mõju vähendada.
Artikkel ilmus ajakirjas Current Biology.
Toimetaja: Airika Harrik
